„Noor jää“ kui petturi õhetav pale

„Noore jää“ probleem algab sellest, et tagalava sümbolid ja eeslava argielu ei taha kuidagi kohtuda.

ANDRUS KARNAU

Endla teatri „Noor jää“, autor Nikolai Baturin, dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnikud Ervin Õunapuu ja Kaili Viidas, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Mick Pedaja, videokunstnik Alyona Movko-Mägi. Mängivad Karmel Naudre, Veikko Täär, Carita Vaikjärv, Tõru Kannimäe, Vesse Leok, Andrus Vaarik, Ruuben Joosua Palu, Jane Napp, Ireen Kennik, Karl-Andreas Kalmet, Kati Ong, Meelis Rämmeld ja Carmen Mikiver. Esietendus 5. III Endla teatri suures saalis.

Õigupoolest võiks selle arvustuse pealkirja kirjutada ka jutumärkideta. Igal aastal upub või lõhub oma auto mõni noor inimene, kes on liig uljalt läinud esimeste külmadega jääd proovima. Seda ei näe ju palja silmaga, kas jää on inimese kandmiseks juba piisavalt paks. Teatris õnneks keegi otseselt märjaks ei saa, kui lavastus vaatajaid ei kanna.

Kui teatrimaja on etenduse eel pooltühi, mõjub see iselaadselt nukralt. „Noort jääd“ aprilli lõpul teist kord vaatama minnes ja tühje tooliridu nähes tunnen end justkui reedetuna. Märtsi algul esietendusel olid read ometi täis. Kuhu jäi teatrivaatajate vägi?

Taban end tundelt, et jõud on ka näitlejaist lahkunud. Esietenduselt mäletasin, et kõrvaltegelased tegid paar vahvat stseeni, kus publik naeris rõõmsalt. Ireen Kenniku mängitud armeenlanna oli toredasti purjus ja Carmen Mikiveri külanaine mõnusasti sarkastiline. Aprilli lõpus publik enam ei naernud, või kui, siis õige pisut. Kui laval on ramm lõppenud, siis pole ka enam energiat, mis publiku kaasa tõmbaks.

Ometi on muusika- ja videokujunduse raam, milles mängida, lavastusel väga vägev, aga näitlejad selle vahel tunduvad abitud ja pidetud. Seoste puudumisele aitab kaasa kujundus, mis eeslaval on nagu vanast kolikambrist välja otsitud, aga tagalaval sümbolistlik, kus keskne kujund on lumivalge mesitaru. Kolikambri motiiv tuleneb Nikolai Baturini romaanist „Noor jää“, kus autor just niimoodi peamise tegevuskoha majapidamise sisustust kirjeldab.

Mesitarud taruaias, nagu kirjaniku keelt korrates lavastuses öeldakse, on aga viidud argielust pisut kõrgemale. Lavastuse probleem algabki sellest, et tagalava sümbolid ja eeslava argielu ei taha kuidagi kohtuda. Laval oleks nagu kaks eri lavastust. Mõistan lavastaja Kaili Viidase püüdlust, mida ta tahab sellega vaatajale öelda, aga minu meelest ei õnnestu tal sõnumit edasi anda.

Eeslava argipäeva matkimine läheb nii häirivaks, et kui teist korda etenduse algust ootasin, tabasin end mõttelt, et tahaksin hiilida lavale ning viia kummutist ära taldrikud ja noad-kahvlid. Et kui lavastuse pereema tuleb neid sealt võtma, siis neid pole ja klirin-kolin jääb olemata. Selleks et mängida õhtu- või hommikusööki, ei pea ju ometi söögiriistu nii kõvasti vastamisi taguma, et lõpuks pole näitlejate teksti kuulda.

Lavastuse tugevus ja nõrkus peituvad Baturini romaanis. Loodetavasti pole ma ainus teatris käinu, kes pärast läks raamatukokku, et „Noor jää“ läbi lugeda. Romaani lugemise järel saan ka aru, miks lavastus toimima ei hakanud. Baturin kirjutab järelsõnas, et see pole armastusromaan. Või õigupoolest on vaid vormiliselt armastusromaan. See on lugu eetikast ja moraalist. Nagu Baturin märgib, on moraalita olemine ego-eksistents, see tähendab – mitteelu.

Olles romaani lugenud, hakkasin paremini aru saama nihestatuse või võõrandumise tundest, mis lavastust vaadates tekib. Nii võibki mõista, miks lavastaja tahab, et vaheldumisi käib külateaterlik lauanõudega kolistamine, et hetk hiljem näidata stseeni, kus näitleja tantsija kombel sümboolseid poose võtab. Aga raamatuta seda ei mõistaks.

Ebaeetilise ja seeläbi tühise armastuse mäng on ju laval ometi olemas. Peategelane Karmel Naudre annab endast parima. Vähemasti nii saan ma sellest aru, tema tegelaskuju jõud pole raugenud. Aprillis näen, kuidas Naudre tõmbab valitud stseenides kaasa isegi oma partneri Veikko Tääri (võõrasisa ja armastaja), kes tuleb vähemalt korraks välja oma ropsakast lohmakusest.

Naudre jääb lavastuses paraku üksi. Lõpu eel, kui dialooge asendavad peategelase monoloogid, saab selgeks, kui üksi ta laval oli. Võib-olla oleks see võimas lavastus, kui dramatiseering olekski olnud üles ehitatud peategelase monoloogidele, videopiltidele ja muusikale ning liikumisele. Aga see on ainult oletus ja pole arvustaja asi kedagi õpetada. Igatahes, kui kunagi veel näen afišil Naudre nime, siis lähen vaatama, mida ta seekord rolliga ette on võtnud. „Noores jääs“ seisab laval noor tüdruk, kellest saab armunu ja seejärel kibestunud naine.

Kui tellida muusika Mick Pedajalt, siis võib kergesti juhtuda, et kõik muu laval toimuv jääb helide varju. Muusika on lihtsalt nii intensiivne ja võimas, et hakkab mängima peaosa. Mis ühelt poolt on hea, kui on kuulatav muusika, ent see võib terviku lõhkuda. Ühes üsna värskes eesti filmis juhtuski nii, et midagi muud seal peale imeilusate rabakaadrite ja Mick Pedaja muusika ei olnudki.

Videokunstnik Alyona Movko-Mägi loominguga on täpselt sama lugu: kui liikuv pilt taustal jookseb, siis esiplaanil olevatele näitlejatele ei jätku enam tähelepanu, nii et lõppkokkuvõttes oli see üks heli- ja videoetendus. Õigupoolest võiks mee ja mesilaste videokaadreid koos muusikaga ka iseseisvalt installatsioonina esitada ning sinna kõrvale lugeda mõnda valitud kohta Baturini romaanist. „Kusagil endapeidus, omaenese varjatumas sopis, kuhu ma polnud seni põiganud, tunnetasin armastuse jäävuse seadust: see võib ilmas püsida, ent suurt kõige suuremale ohverdades.“*

Noor jää kujundina tähendab petlikkust. Kui olete kunagi oma elus kohtunud petisega, siis ilmselt olete tähele pannud, et ta annab end ära käitumisega, mida teatris võiks nimetada ülemängimiseks. Mõni žest on liiga hoogne või tõsise jutu ajal silmanurgas lõbus virvendus. Kui neid märke õigel ajal tähele panna, siis võib-olla jääb raha alles. Kui mitte, võib tagantjärele targana end kiruda.

Ega ma oskagi öelda, miks lavastus tükkideks pudenes. Tükid olid ju tugevad. Vanameister Andrus Vaarik vanaisa rollis, kuigi esietendusel nähtud Meelis Rämmeldi kehastuses oli vanaisas elutarkust isegi nagu rohkem. Või kujundid, kas või peategelase kollane kleit, mida sümboolselt tüdrukueast naisepõlve üleminekuna kasutati. Lihtne, arusaadav, ilus, aga midagi oli ikka puudu. Võib-olla liiga läbinähtav, ootuspärane, palju nähtud.

Võib-olla peaks selle kõik kirjutamata jätma. Milleks kritiseerida, mis sellest paremaks muutub? Dramatiseeringut ei võta tagasi, lavastust ei tee uuesti. Kas lavastus pani mind mõtlema? Jah, pani. Kas lavastuses oli ilusaid hetki ja näitlejatöid? Jah, oli. Võib-olla oligi nii mõeldud, et Baturini romaani moraal, kus enesekeskne, kaasinimestega mittearvestav armastaja lõhub kõik enda ümber, pidigi lavastuse purustama, jätma vaataja saali nukra ja pettununa. Tühjana, mõtlema omaenda elule ja eluvalikutele.

* Nikolai Baturin, Noor jää. Eesti Raamat, 1985.