Luule teatris – nagu sadul sea seljas?

ALVAR LOOG

„Draama” luulelavastuste esindusliku, mahuka ja eklektilise programmi „Teatro poetico” võib lugeda õnnestumiseks, hoolimata sellest, et seal ei kohanud ühtegi esteetilist täistabamust.

Tänavusel „Draamal” etendunud luulelavastuste programm, mis moodustas kogu festivalist ligi kolmandiku, tõi Eesti sõnateatri suurele aastapeole vaheldust ja värskust, mida see minu meelest juba mõnda aega natuke vajab. Kuraatori valikuna, millesse subjektiivsus ja suvalisus algusest peale sisse kirjutatud, on „Draama” põhiprogramm minetanud peaaegu täielikult oma kunagise rolli kohaliku teatritööstuse autahvlina.* Kaotatud prestiiži saab aga kuigipalju korvata eksootika ja eksklusiivsusega – ehk kvaliteetidega, mida luuleteater kujutab enesest nähtusena nii „Draama” kavas kui ka laiemalt Eesti teatripildis.

Eksootikast ja eksklusiivsusest veel niipalju, et luuleteatri programmi kuuest lavastusest, mis pidid eelreklaami kohaselt olema kõik esietendused (ja ühtlasi suure tõenäosusega ka ainuetendused), vastas esitatud kriteeriumile rangelt võttes vaid kaks („Meil siin Hüperboreas” ning „Juhan ja Anna”). Ülejäänud neli polnud esietendused („Theatrumi kuulamised” ning „Kevad ja suvi ja”) või oli kasutatud alustekstina luule asemel draamat või proosat („Merimees” ja „Ookean”).

Luuleteatri kui nähtusega on lugu üldiselt nigel. Selle viljelemiseks näib puuduvat nii teatri- kui ka kirjandusinimeste entusiasm, ühtlasi ka publiku tõsisem nõudlus. Ilmselt on seda põhjustanud tabav (ehkki paljuski aprioorne) äratundmine, et „puhas” (ehk mitte-eepiline) luule sobib teatrilavale nagu sadul sea selga. Ehk eriti ei sobi. Hea luuletuse esteetiline omaruum on väga habras, kõige paremini säilib ja tuleb see keskeltläbi esile kirjalikus vormis. Poeesia vajab ja väärib täiendavaid väljundeid (nagu see on näiteks proosal olemas teatri ja filmi näol), kuid häid värsse on paberilt keeruline ja ohtlik välja tõsta. Ka teksti autor ise, nagu oleme küllap kõik korduvalt kogenud, on sageli oma loomingu ebasobiv esitaja.

Pealtnäha on luulest lihtne lavastust teha (umbes nagu koomiksist joonisfilmi), ent luule (ja ka koomiks) lähevad ise oma esteetikaga selle protsessi käigus enamasti suurel määral kaduma. Märkimisväärselt sageli on luuleteater läbikukkumine nii kirjanduse kui ka teatri kriteeriumide kohaselt. Tundub, et hõlpsam ja tulemuslikum oleks teatris lavastada näiteks maale, skulptuure või instrumentaalset muusikat kui luulet. Mis mõistagi ei tähenda, justkui ei võiks seda üritada.

Mille järgi luulelavastusi üldse hinnata, kui keegi mõne sellise juba kord valmis on teinud? Klassikalise draama puhul, mis pretendeerib peaaegu alati suuremal või vähemal määral nii oma sisus kui ka vormis elulisusele (realismi kaanon), on peamiseks võrdlusaluseks tegelikkus ise, nagu me seda mõistame ja kogeme. Luuleteatri puhul, kus pole poeesia spetsiifikast tulenevalt enamasti selgeid karaktereid, situatsioone ega narratiivi, seab esmase standardi üksnes lavastuse dramaturgiline alus ehk abstraktne kirjanduslik tekst, mille substants on sageli totaalselt keeleline. Ehk: sõnad ja süntaks pole siin mitte pooleldi läbipaistev meedium (nagu see on enamasti draama ja proosa puhul), vaid osutuvad ise sõnumiks; luuletuse kontekstis viitavad sõnad mitte niivõrd enesest väljapoole, vaid suurel määral üksnes iseendale.

Kuid teater, mis rõhub žanrina oma definitsiooni kohaselt performatiivsusele, ei soovi ega suuda enamasti teenida poeetilist sõna, millel puudub märkimisväärne ruumilistesse parameetritesse tõlgitav sisemine mõõde. Teatrile pole sõna teenimine sellistel tingimustel lihtsalt seisusekohane. Teater soovib peaaegu alati sõna „lihaks” teha, püüab lavastada luulet füüsilisse ruumi ning siduda seda esitaja(te) subjektsusega nii, et sõnad õige adressandi, adressaadi ja kontekstita õhku rippuma – ehk pelgalt sõnadeks – ei jääks. Vormilises plaanis on luule lavastamise puhul peamine ning ühtlasi suurim proovikivi teha nii, et pakutu poleks mitte kuuldemäng teatrilaval või värsside etlemine muusika ja slaidide saatel, vaid teater.

Kuidas tundusid eelsõnastatud väljakutsete foonil need kuus lavastust, mis etendusid septembri esimesel nädalal „Teatro poetico” raames ajutiselt teatrimajaks muudetud Tartu ülikooli kunagise kiriku (ning hilisema raamatukogu) pööningukorruse saalis?

Programmi avas tänavuse festivali kuraatori Tõnu Õnnepalu lavastaja­debüüt „Meil siin Hüperboreas” (kestus 52 minutit), mis põhineb Aleksander Suumani 1980. aastal ilmunud samanimelise luulekogu tekstidel. Laval olid Aleksander Eelmaa ja Pääru Oja, kes kehastasid justkui üht ja sama luulemina. Eelmaa etlemises oli rohkem olmelist argisust, kohati ka arglikku läbielamist, Oja püüdles enam ilmekusele. Mõlemad esitajad riimusid omal moel nii Suumani tekstide kui ka loodud lavakeskkonnaga, kuid peale tänuväärse kontrasti nad üksteisele minu meelest midagi juurde ei andnud, ei tekkinud õiget dialoogi ega ühishingamist (ehkki mitmed tekstid esitati kahepeale või kohati koguni koos). Oja pakkus etendusele kitarri sõrmitsedes muusikalist tausta, üksikuid salme esitasid näitlejad lauldes, otsekui imiteerides (või koguni parodeerides?) Tõnu Tepandi laulumaneeri.

Ise eeldasin ja natuke ka lootsin, et Õnnepalu on sellest Suumani kunagisest luulekogust lavastuse tarbeks välja valinud need tekstid, mis kirjeldavad poeedi töid ja tegemisi inspiratsiooni kogumisest kuni luulekogu valmimiseni (millega ka see raamat lõpeb: „On raamat ilmunud ja habe aetud”). Kuid need ligemale 20 luuletust ehk umbes kolmandik kogu tervikmahust, mis Õnnepalu oli välja noppinud ning ritta seadnud, tõukuvad pigem kogu avaluuletuse („Meil siin Hüperboreas”) teemast ja meeleolust ning edastavad seega rohkem poeedi mängulisest resignatsioonist ja (enese)irooniast kantud meeleseisundeid ning teda ümbritsevat looduskeskkonda, luues seejuures huvitava, ehkki pisut hajusa omamütoloogilise karakteri ning kronotoobi.

Laval kujutati mereranna lähistel asuvat paika, dekoratsioonideks olid lainetest lihvitud puunott ning laevakerest pärit laud, ühes lavaservas rippus õhus üksik aken. Tunnistan, et Suumani tolle perioodi luuletused, mis mulle vastupidiselt tema varajasele ning hilisele loomingule olid varem ikka tundunud liialt vemmalvärsilised ja kergekaalulised, muutusid minu silmis selle etenduse käigus otsekui sügavamaks ja lähedasemaks. Õnnepalu & Co müüs Suumani mulle maha. Olen kauba ja kauplejatega rahul.

Rühmituse Frank esitatud „Merimees” (kestus 66 minutit) oli ainus luuleprogrammi lavastus, mida etendati väljaspool Tartu ülikooli vana kiriku ruume. Dramatugilises mõttes ei tugine see mitte poeesiale, vaid Fernando Pessoa samanimelisele näidendile, mille teksti on lavastaja Mirko Rajas vürtsitanud katkenditega Pessoa „Rahutuse raamatust”. Rajas on lavastusest välja jätnud kirstus lamava surnud tüdruku ning asendanud selle Pessoa enesega, kes kogu seda lugu oma isikuga raamib. „Merimehe” näidendi teksti on ta paigutanud poeedi teadvuse ning valmisteksti piirimail toimuvaks draamaks, muutes seeläbi koos lausutud repliikide esituskeskkonnaga ka nende subjektsust.

Laval oli teksti trükimasinasse tippiv Pessoa (urmaskibuspuulikult habras ja eksalteeritud Tarmo Song) ning „Merimehe” kolm tüdrukut (veetlevad ning veenvad Anna Kristin Peterson, Kristiina-Hortensia Port ja Katri Pekri). Kohati esitas Pessoa neidudele kirjutatud teksti, astudes ühtlasi mitmel korral enda loodud tegelaskujudega nii verbaalsesse kui ka füüsilisse kontakti. Visuaalselt defineerisid lavastust hämarates toonides tundlik valgusrežii ning tüdrukute sünkroonsed liigutused ja skulptuursed misanstseenid.

„Merimehe” tegevus toimub öö ja päeva piiril, tegelased otsivad tasakaaluseisundit olemise ja mitteolemise vahel. Nii Pessoa karakterit kui ka tema loodud kolme tegelaskuju häirib ja kummastab reaalsuse totaalne ligiolek, tegelikkuse seletamatu ja sisuliselt põhjendamatu enesestmõistetavus. Ehkki „Merimees” asub oma dramaturgias reaalsuse suhtes hämaral ja pooleldi retrospektiivsel positsioonil, kujutas see lavastus sisulisest ja vormilisest staatilisusest hoolimata endast intensiivset ja mõjusat teatrikogemust. Solipsismi meistriklassi, kui soovite.

Mait Jooritsa, Kaia Karjatse ja Tõnu Õnnepalu lavastatud „Ookeanis” (kestus 41 minutit) räägiti nagu „Merimeheski” samuti sellest, kuidas eluga pikivahet hoida. Alustekstina kasutas see üht taoistlikust elutunnetusest kantud nüüdisaegset mõistujuttu, mille sisse oli otsekui rosinatena pistetud lõike XIII sajandi pärsia sufistliku müstiku Rumi tekstidest. Laval olid istudes tekste paberilt maha lugev Mait Joorits ning gongidel ja kristallkaussidel musitseeriv Kaia Karjatse. Etleja ja instrumentalisti vahel tekkis duett-duell, millest väljus võitjana viimane. Väline teatraalsus puudus selles etenduses peaaegu täiesti. Kadestasin neid varakult saali tulnuid ja põrandapatjadele heitnuid publiku hulgast, kes said selle meditatiivse ja pikale veninud etenduse vältel pikali olla.

„Ookean” meenutas oma pühalikus väljapeetuses teatrietenduse asemel rohkem religioosset riitust. Selle varjamatult didaktiline ülevalt alla hoiak, mis oli selges vastuolus taoistliku elu- ja tõetunnetusega, tekitas minus puberteetlikku trotsi end peale suruva autoriteedi vastu. Kunstiteosega kohtudes soovin, et see võrgutaks minu intellekti ja maitsemeelt natuke tundlikumalt valitud vahenditega, ületähtsustamata oma sõnumit ning alandamata ja alahindamata mind. „Ookean” tegi oma sisus suure ning tegijate meelest küllap eeskuju vääriva sammu elust eemale. Kas see oli ühtlasi samm kellelegi või millelegi lähemale, sellest ma enam aru ei saanud, aga võimalik, et tukkusin selle koha taoistlikus vaimus lihtsalt maha.

Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengid olid õppeprotsessi osana valmistanud ette lavastuse „Juhan ja Anna” (kestus 40 minutit), mis tugines Anna Haava ja Juhan Liivi tekstidele (lavastajateks tudengid Helena Kesonen, Ringo Ramul ja Karl Sakrits, juhendajaks Garmen Tabor). Kava koosnes peamiselt mõlema klassiku vähe tuntud luuletustest, mis olid seotud tervikuks mitte semantiliselt, vaid pigem lavalise tegevuse kaudu.

„Juhan ja Anna” pakkus tekstide saateks pantomiimist ja kontaktimprovisatsioonist koosnenud etüüde, iga luuletus oli lavastatud eraldi numbriks. Luule ja lavarežii elasid mõlemad oma elu, peaaegu kogu lavaline intensiivsus oli saavutatud tekstiväliste vahenditega. Füüsiline pool kommenteeris värsse, kuid kippus neist ühtlasi üle rääkima või koguni karjuma. Isegi kui teksti esitus oli siiras (või koguni paatoslik), siis raamiti see alati lõpus irooniaga. Omaette kihi lavastuses moodustas luuletuste kohatine esitamine (paratamatusest taotluslikkuseks lavastatud?) vene aktsendiga või vene keeles. Noortel oli ideid, jõudu ja karismat, vahest ehk kohati isegi liialt. Selle tulemusena elas lavastus oma elu ning Liiv ja Haava jäid mängust mõnevõrra välja: klassikute rohkem kui sajand tagasi kirjutatud värsside asemel võinuksid sama hästi olla näiteks lühiuudised värskest päevalehest.

Kristjan Jaak Petersoni tekstidel põhinev „Theatrumi kuulamised” (kestus 83 minutit) tõi lavale Lembit Petersoni, Jaak Johansoni, kuus noort näitlejat ning Bachi muusikat esitanud tšellist Johannes Sarapuu. Etlemine oli tundlik, ent XIX sajandi alguse romantiliste tekstide kohta tundetoonilt ehk natuke liiga talitsetult akadeemiline. Välist teatraalsust leidus enam dialoogilistes pastoraalides, luulelugemisele pakkus kontrasti laul, mille esitusviis oli kohati koomiline. Kava lõpetas Kristjan Jaagu teoloogilisi targutusi sisaldavate päevikukatkete teatraliseeritud ettekanne, millest kumas läbi tegijate irooniline distants allikmaterjali suhtes.

Ehkki Kristjan Jaak Petersoni tekstidest enamiku väärtus pole mitte ajatult esteetiline, vaid pigem ajalooline, suutis Theatrumi seltskond need veenvalt hingama panna. Etendus lõppes öise jalutuskäiguga Toomemäele Petersoni kuju juurde, kus tulid otsekui kulminatsiooniks tõrvikuvalgel ettekandele tema kolm saksakeelset luuletust (Betti Alveri tõlkes). Kui selle palverännaku võimalusele etenduse alguses osutati, hindasin mõttes oma osaluse vähetõenäoliseks. Ent kui see aeg kätte jõudis, võtsin protsessioonist suure heameelega osa, sest etendus oli mind haaranud.

„Teatro Poetico” kava lõpetanud Rakvere teatri „Kevad ja suvi ja” (lavastaja Tiina Mälberg) jäi mul seekord vaatamata, kuid olin seda näinud juba poolteist aastat tagasi (minu muljed ilmusid 15. III 2013 Sirbis).

„Draama” luulelavastuste esindusliku, mahuka ja eklektilise programmi võib lugeda õnnestumiseks, hoolimata sellest, et seal ei kohanud ühtegi esteetilist täistabamust. Näitlemise asemel oli laval liiga palju paljast etlemist, teater ja luule ei moodustanud ühegi lavastuse puhul võrdset ning teineteist täiendavat ja ülendavat partnerlust. Aga see ideaal on ka peaaegu mission impossible.

Keskeltläbi võtsid kõik lavastused liiga palju teksti ette, kontrastiks võinuks keegi lavastada kas või ainult ühe lühikese üksikluuletuse (mis võimaldanuks ühtlasi teatril tekstile lähemale pääseda). Kõik lavastused otsisid värssidele riimumisvõimalusi muusikaga, kuid seejuures puudusid täielikult katsed siduda luulet tantsuga. Ent kuna marginaaliate maailm ei tunne (vastupidiselt peavoolule) eriti keskpärasust, kujunes iga lavastus sündmuseks, mida defineeris eksperimendi väärtus ja eksootilisuse erootika. Kunas jälle?

 * Kogu lugupidamise juures „Draama” korraldajate ning tänavuse kuraatori vastu pean tõdema, et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks olnud seekordse festivali põhiprogrammi lavastuste valikuga objektiivselt nõus ja subjektiivselt rahul. „Kohaloleku kunst” sisaldas liiga palju nii sisuliselt kui ka vormiliselt vanamoodsat teatrit, mis tugines keskpärasele või koguni päris kehvakesele dramaturgiale. Nähtud lavastustest vääris minu silmis põhiprogrammi üksnes see, millel draamažanriga midagi pistmist ei ole: Renate Keerdi „Pure mind”, kompromissitu take no prisoners tüüpi kunstiteos, mis tulistab salve publikusse pidemeni tühjaks. Keerdi mänguliselt provokatiivne lavastus hülgab suurema osa teatriga seonduvatest konventsionaalsetest tähendusloome mehhanismidest ja laiatarbe tähendussisudest ning – mis on eriti tänu- ja tähelepanuväärne – kaotab vähimagi sideme kirjanduse ning kirjanduslikkusega, mis on olnud sajandeid traditsiooniliselt igasuguse teatriteo ainumõeldavaks vundamendiks. Selline lavastus kaunistaks ja rikastaks iga teatri- ning (miks mitte ka) rokifestivali.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht