Tuttava linna tuled – Rapla: jaama juurest alevisse

Rapla kihelkond on hiiekohtade, kabeliasemete, katolikuaegsete naisvägilaste, hingepuude, usuvendade, aga ennekõike põlluharijate maa.

JÜRI METSSALU

Meie maja on „jaama juures“. Nii nimetatakse Raplas kogu linnaosa, mis paikneb Türi ja Viljandi pool raudteejaama lähedal. See on suurelt jaolt aedlinn, siin on „individuaalelamud“, nagu lapsepõlves ikka öeldi. Isa ehitas ka noorena siia individuaalelamu. Samal ajal ehitasid veel paljud. Just olid kerkinud ka TREVi kolmekorruselised kortermajad. Aga enne seda oli siin suur rohelus ja üksikud tsaariaegsed ja Eesti aja majad. Nüüd tukuvad vanad taluhooned uue korrapärase aedlinna sees vabakujuliselt siia-sinna pillatult ja nende kaudu kumab eelmine aeg ja eelmine olemine.

Siin on meie papsi lapsepõlvemaa. Ta sünnikodu asub Viljandi maantee ääres ühes tsaariaegses majakeses. 1950ndatel ja 1960ndatel elati siin maaelu. Lehmad, sead, kanad, koerad, kassid – kõik olid olemas. Maja juures oli heinamaa ja heinamaa taga mets. Kogu see ala, kus isa oma vendadega ringi jooksis ja mängis, on nüüd täis ehitatud, on nüüd linn. Paps ehitas isegi maja oma lapsepõlvemaale. Mulle on see alati olnud väga tähtis, et meie mängumaa on samas kohas.

Mets on ka sama, ehkki nüüd osalt lagedaks raiutud. Meie mets, armastasime öelda. Öeldi ka KEKi mets, sest see ulatub aedlinna servast KEKi ja praeguse Sadolini tehase külje alla. Metsas on ka „KEKi rajad“, kus käisime suusatamas ja jooksmas, ja kruusast kuhjatud tehismäed Lenini mägi ja Pähklimägi. Lenini mägi oli lemmik, meie põhiline kelgutamiskoht. Arvasin, et mäel on selline nimi, sest see on suure Lenini kiilas pea, millel me liugu laseme.

Metsas oli ka puu, kellega ma rääkisin, ja koht, kus algklassides ehtisime metsloomadele jõulukuuse. Sealt viisid kitsad käänulised rajad väikesesse rabasse ja vanade veega täidetud turbaaukude äärde, kus nägin ühel kuumal suvepäeval rästikunahka. Turbaaukude tagant pääses aga kohe hopsti Ööbiku linnaossa, kus uuemates kortermajades elas mitu klassikaaslast ja kus asus ka Ööbiku saun – koht, kus sai peetud esimesed klassiläbud ja kuhu positsioneerub ka mu elu esimene suudlus.

Viljandi maantee oli isa lapsepõlves munakivitee. Teisel pool maanteed paiknevad võsas vanad Valtu mõisa tellisevabriku saviaugud, kus isa käis lapsena ujumas ja kala püüdmas. Meid sinna ei lubatud. Pikka aega oli Viljandi maantee üldse väga konkreetne piir, milleni võis mängudega kulgeda. Ühe saviaugu nimi oli Kogrekas, kus kalad seisid hämaras vees salapäraselt paigal.

Saviaukude taga on jõgi ja jõe taga alevi karjamaad, kus isa lapsena lehmadega karjas käis. Nendele karjapoisi­radadele, päris saviaukude külje alla ehitati aastatel 1986–1988 meie uus suur koolimaja, Rapla II keskkool, hilisem Rapla Vesiroosi gümnaasium. Vesiroosist kujunes vaba vaimuga kogukond. Kooli 30. sünnipäevaks andsime välja raamatu „Vesiroosi lood“, kus olen kirjutanud kooli olemusest pikemalt. Paraku lõppes siis ka meie gümnaasiumi lugu: see lõpetati, välisel survel. Raplaga läks mu meelest ses plaanis küll kurvalt: kaks väljakujunenud, toimivat tervikut lõhuti ja tekitati midagi, mis alles avastab ennast.

Meie koolimaja juures lamab suur, lai ja rahulik Kalevipoja luisukivi, mu elu esimesi pärimuspaiku, millest rääkis mulle vanaema ja kus olen käinud jaaniööl kivi alla jäänud varsa kaelakellukese tilinat kuulamas. Seal asub ühtaegu ka Valtu ja Alu mõisa piir. Suurem osa Raplast paikneb Alu mõisa maal. Linn olevat pikliku kujuga seepärast, et Alu mõisnik ei olevat tahtnud raudteejaama oma maale, Valtu mõisnik olnud aga nõus ja nii veniski asula kiriku ja raudteejaama vahel mööda Viljandi maanteed piklikuks.

Piirkond, mida nüüd nimetatakse kesklinnaks, on meile endiselt alev. Läheme ikka „alevisse“, kedagi oli näha „alevi vahel“ jne. Sest alev ta tegelikult on, kiriku juurde kujunenud asum, praegu kohati päris kenasti renoveeritud ja aastatega õdusaks aedlinnaks kasvanud.

Rapla uuest avarast kirikust kumab läbi vana väike ühelööviline keskaegne koda, idaseinas kolm gooti akent. Siin on ilus paekivist sild ning kesk- ja varauusaegne kalmistu ratasristidega. Tõenäoliselt kusagil Jõe tänava peenramaadel peitub muinasaegne asulakoht. Kirik meenutab tervet kihelkonda, mille keskus siin on. Rapla kihelkond on hiiekohtade, kabeliasemete, katolikuaegsete naisvägilaste, hingepuude, usuvendade, aga ennekõike põlluharijate maa, mille lugu ulatub aastatuhandete taha ja kus tunnen Lõuna-Harju looduslähedust. Asume Tallinnast, oma ajaloolisest maakonnakeskusest piisavalt kaugel. Samal ajal on linn (kui läheme „linna“, siis ikka Tallinna) ka piisavalt lähedal, et mõjuda meile ergutavalt, rikastavalt, lõõgastavalt.

Kirikuaias seisab mu meelest üks Eesti ilusamaid Vabadussõja mälestusmärke, Jaan Koorti töö. Jõe kaldal kulgeb kesklinnast Vesiroosi spordipargini sümpaatne promenaad. Kui plastmassist historitsistlikud laternapostid oleksid metallist, oleks tunne väärikam.

Rapla on üldse keskeltläbi kenake, roheline, lilleline. Linnaaednikud teevad hääd tööd, ehkki puid on ikkagi liiga palju maha võetud. Ja esteetilisi apsakaid leidub ka. Oih, kuidas see siis juhtus? Keskväljak. Eesti väikelinnasid tabanud napakate keskväljakute maania on jõudnud ka Raplasse. No on inetu, midagi ei ole teha. Miks need mustad pulgad peavad domineerima, miks rikkuma Tallinna maanteel meie klassikalist „Ramsese seiklustest“ tuntud vaadet? Miks te tegite kultuurikeskuse juurdeehitise külge selle maitsetu rabaläraka? Loodus, külad, maastikud, rabad on meil siin ju igal pool ümber ja lähedal. Läheks lihtsalt kohale?

Raplas on tõtt-öelda veel mõndagi häirivat, ja mitte ainult esteetilises plaanis. Ei ole tore lõunasöögi ajal kuulda, kuidas kõrvallauas kaks kogukonna juhtfiguuri (mehed) sõimavad „pedesid“. On mõndagi, mille pärast hakkan siin kuu aja möödudes ikka taas Tartut igatsema. Nii olengi kolmepaikne, ühendan endas Rapla, Tartu ja maakodu Rapla lähistel.

Aga üldjoontes on siin tore. Meil on eriti äge vana KEKi peahoone – oktagonaalne ufo, värskendatud lauluväljak Tammemäel, on jaburaid ja tõsiseid skulptuure, palju häid söögikohti, korralik spordihoone, hää rongiühendus Tallinnaga, sõltumatu maakonnaleht, suur tervisekeskus, vilgas kultuurielu. Raplast on pärit palju loomeinimesi, meil on mitu festivali, siin on häid sõpru. Ja nüüd on see linn ka papsi teele­saatmise koht.