Anname tuld! Elevant elutoas

Anders Breivik istub kongis, kuid tema ideed elavad ja õitsevad. Lõviosa neist, kes meil praegu konservatiividena esinevad, ajavad stabiilselt breiviklikku juttu.

JOONAS KIIK

Mängufilm „Utøya, 22. juuli“ („Utøya 22. juli“, Norra 2018, 92 min), režissöör Erik Poppe, stsenaristid Anna Bache-Wiig ja Siv Rajendram Eliassen, operaator Martin Otterbeck, helilooja Wolfgang Plagge. Osades Andrea Berntzen, Aleksander Holmen, Brede Fristad, Elli Rhiannon Müller Osbourne, Sorosh Sadat jt.

Seitse aastat tagasi tappis paremäärmuslane Anders Behring Breivik kahe terrori­rünnakuga Oslos ja selle lähedal Utøya saarel 77 inimest ja vigastas sadu. Esimeses neist sündmustest tehtud mängu­filmis „Utøya, 22. juuli“ näitab Erik Poppe saarel üle tunni kestnud tapatööd reaalajas põgenevate ohvrite vaatenurgast, jälgides väga lähedalt üht tüdrukut. See vahetu kohalolu tunne, mida Poppe dokumentaalsust taotlev realism on mõeldud looma, ei ole mugav; ei ole olukord, kus keegi ihkaks viibida. Hiljuti kirjutasin siin „Pärilikust“1 – selle lavastaja Ari Aster annab vaatajale žanrifilmi raamistiku, millele toetudes saab kogu õuduse hiljemalt filmi lõpuks kenasti sildistatud horror’i-sahtlisse pakkida, sinna jätta ja unustada. Korraks võib jube olla, aga see on ju kõigest film. Poppe karm dok-minimalism ei paku midagi säärast – ei mingit leevendust harjumuspäraste dramaturgiliste või kunstiliste kaunistuste näol. Nagu rünnaku ohvreil polnud väiksel saarel mõrvari eest kuhugi peitu pugeda, pole „Utøya“ vaatajal pääsu teadmisest, et ta näeb tegelikku tragöödiat. See tõeline, leevendamata, pealtnäha kunstiliselt töötlemata traagika ei mõju katartiliselt, vaid traumaatiliselt, templina mällu. „Päriliku“ seansil kõkutas osa noort publikut filmi kulmineerudes, stseenide üha õudsemaks muutudes alatasa valjusti naerda. Võimalik, et see oli närviline reaktsioon kõheduse peletamiseks, ekraanil toimuvast distantseerumiseks. „Utøya“ puhul ei kujuta publiku naeru hästi ette.

See ei tähenda loomulikult, et võimalikke reaktsioone saab olla vaid üks. Eks iga kunstiteose mõju vastuvõtjale sõltu alati suuresti vastuvõtjast ja nii julgelt omanäolise filmi puhul eriti. Võtame näiteks siinsete arvustajate äärmusteni ulatuvad reaktsioonid: kes peab filmi vajalikuks ja mõjuvaks,2 kes pigem või üldse mitte. Viimaste puhul paistavad kõhklusi tekitavat nii Poppe ebaharilikud vormivalikud – üksainus käsikaamera, üksainus terve filmi pikkune monteerimata võte – kui ka kujutatud sündmuste suhteline värskus. Heidetakse ette kunstilise üldistuse, kunstilise eesmärgi puudumist; küsitakse, kas polnud liiga vara neist sündmustest filmi vändata.3 Hendrik Alla näib olevat oodanud traditsioonilisemat struktuuri- ja teemakäsitlust, rohkem mõrvari ja tausta infot ning põrutab otse, et seda filmi poleks üldse pidanud tegema.

Eks me kõik, kriitikud ja mittekriitikud, lähtu kunstielamuste hindamisel eelkõige oma emotsioonist, mis ei ole kuidagi vaieldav ega vaidlustatav. Kui meeldib, siis meeldib, kui ei, siis ei; tundus köitev, järelikult ongi köitev; tundus igav, järelikult ongi igav. Aruteluruumi justkui ei jää, kuivõrd ühelgi argumendil ei ole jõudu panna kedagi oma maitse­otsusest taganema. Aga miks peakski? Dialoogiks piisab sellest, kui saame maitseotsustest lähtuvaid ja neid põhjendavaid argumente kõrvutada. Säärane arutelu on meie filmiretseptsioonis suhteliselt harv luksus, vähemalt välismaa filmide puhul. Oleks patt see juhus kasutamata jätta.

Nagu rünnaku ohvreil polnud väiksel saarel mõrvari eest kuhugi peitu pugeda, pole „Utøya“ vaatajal pääsu teadmisest, et ta näeb tegelikku tragöödiat. Esiplaanil peategelane Kaja (Andrea Berntzen).

Kaader filmist

Esiteks. Tundub, et üldjuhul on mõttekas võtta nähtusi sellena, mis nad on, selmet heita neile ette, et nad pole seda, mis nad ei ole ega püüagi olla. Vladislav Koržets ütles kunagi umbes nii: tahta, et oleks kuidagi teisiti, kui on, on omane neile, kes pole võimelised mõistma, et on, nigu on. Filmide puhul võiks sellest lähtudes püüda arvestada teose sisemise loogika ja eesmärgiga. Kunstilise valikus ja eesmärgis ei näe ma „Utøyas“ midagi juhuslikku ega usu, et film kukkus säärane välja, kuna Poppe ei osanud teisiti. Kas me Malevitši musta ruutu vaadates nuriseme, et pildi alumisse nurka pole üksildast kukekest maalitud või servale taustalugu prinditud? Enamasti vist mitte.

Utøyas“ näen ma läbimõeldud kontseptuaalset tervikut, mille tugevus seisneb paljuski just minimalismis, loobumistes: muusikast, tavapäraseist jutustamisvõtteist, mõrvarikesksusest, näpuga näitamisest. Nõus, et filmi vorm ja temaatika toovad loomuliku võrdlusena meelde Gus Van Santi koolitulistamisdraama „Elevant“,4 kuid autorite eesmärgid tunduvad olevat erinevad, kui mitte lausa vastandlikud. Van Sant rõhus terve oma tõsielusündmustest tõukuva surmatriloogiaga5 (kuhu kuulus ka „Elevant“) pigem eksistentsialistlikule tühjusele, absurdimaigulisele võõritusefektile. Triloogia kõigi kolme filmi pinge ja mõju seisnes eelkõige traagiliste sündmuste häirivas kontrastis ükskõikse, külmalt emotsioonitu pilguga, mis inimputukate tegevust ja kannatusi justkui igaviku seisukohalt jälgib. Poppe seevastu paistab esmapilgul samasuguse dokumentalistliku võttestiku abil taotlevat just võimalikult suurt emotsionaalset kaasatust ja lähedust, vähimagi distantsi puudumist ohvritega. On imetlusväärne, et ta suudab seda nii valusa teema puhul teha sentimentaalsusse ja pateetikasse libisemata. Arusaadav muidugi, et vaataja tunneks end paremini mõrvari võimukas või jumala mõnusas positsioonis ning et tal võib tekkida soov sunnitud lähedusele sõrad vastu ajada.

Teine asi, mis Poppet ja Van Santi ühendab, on vaataja usaldamine tähendusloome asjus. Mõlemad väldivad holly­woodlikult (ütleme näiteks spielberglikult) puist, punaseks pintseldatud ümarat lugu, sõnumit ja moraalilugemist. Poppel ei puudu kahe peategelase tausta tutvustamine ega kunstilised kujundid, kuid need on ootamatult paigutatud ja delikaatselt üle rõhutamata jäetud. Tänu sellele ei mõju kujundid pealetükkivalt, vaid loomulikult ja saavad ehk just tänu sellele tõhusamalt esile tõusta. Säärased kujundid on troostitu ilma ja kohutava sündmustiku taustal ainsa helge värvilaiguna esinev kollane jope ning vaiksel, murduval häälel enda ja kaaslase lohutuseks lauldud sõnad: „Su sees on pimedus, mis võib panna su end tühisena tundma … Aga mina näen su tõelisi värve, mis säravad sellest läbi … ära karda neid näidata.”6 Üldtuntud, lõputult käiatud hitt ootamatus kontekstis, mis laseb selle sõnumit uue nurga alt paista. Valgus ja pimedus, hirm ja julgus, täiuslik armastus ja selle vastand – kui suurt või millist kunstilist üldistust veel vaja?

Teiseks, mis puutub õigeaegsusse: aeg peab ilmselt seitsme aasta taguste juulisündmuste käsitlemiseks küps olema, sest tänavu novembris valmib samast sündmusest veel üks, kordi suurema eelarvega mängufilm – Paul Greengrassi „Norra“.7 Kõigil, keda Poppe vaatenurk ei rahulda; kõigil, kes tahaksid teistsugust filmi ja rohkem Breivikit, on küllap põhjust rõõmustada. Inglane Greengrass on terroriteemas vana kala, kes on muu hulgas vändanud vahest seni parima 9/11-mängufilmi „United 93“.8 Pole põhjust oodata, et ta seegi kord lati alt läbi libiseb ja on hea meel tõdeda, et tema filmi näitetrupp koosneb norralastest. Kuid see, et norralaste enda käsitlus oma lähiajaloo jubedaimast sündmusest linastub teistest varem, tundub küll ainult õiglane. Ses mõttes valmis „Utøya“ mitte liiga vara, vaid peaaegu viimasel hetkel.

Kolmandaks, mis puutub nii eesmärki kui õigeaegsusse – mõlema osas tasub panna tähele filmi lõpus tegevuse lõpule järgnevaid tiitreid, eriti just viimast neist. See võib kärsitumal, saalist lahkuma kiirustaval vaatajal märkamata jääda ja võib jääda segaseks sellele, kes ei loe ingliskeelset originaaltiitrit, vaid vigaseid eesti-vene subtiitreid (nukker, et Estinfilm nii ebakommertsliku filmi sissetoomise tänuväärt saavutust nii täbara tõlkega õõnestab). Tiiter ütleb: „Paremäärmuslus kasvab Euroopas ja terves läänemaailmas. Terroristi arusaam sellest, kes on vaenlane, elab edasi ja sellised vaated on tõusuteel.“

Gus Van Santi pealkiri viitas elevandile, keda pimedad käsikaudu uurides kirjeldavad, kes kuidas: saba katsuja nöörina, londi katsuja voolikuna, jala katsuja sambana. See tähendamissõna inimliku perspektiivi paratamatust piiratusest ja erinevate, võib-olla ka ühitamatute vaatenurkade paljususest kirjeldab hästi meie suhet kõigega siin ilmas, olgu tegu massimõrva või kunstiteosega nagu „Utøya“. Jutuks olnud viimase tiitriga seoses aga paistab aga meil siin tegu olevat veel ühe elevandiga – elevandiga elutoas, kui inglise idioomi kasutada. Asjaga, millesse me vähemalt selle filmi retseptsiooni põhjal otsustades paistame eelistavat mitte süveneda: meie seosed Breiviki, tema tegude ja vaadetega siin ja praegu.

Ilmselt kõige üldlevinum viis tema hirmutegusid selgitada on sildid „hull“ ja „nats“. Massimõrv, mille ohvreiks olid peamiselt lapsed, on küllap valdava enamiku meelest puhas kurjus, mida vähemalt avalikult ja oma nime all naljalt keegi heaks ei kiida. „Hull“ ja „nats“ on kaks käepärast silti, mille abil projitseerida see kurjus endast ja normaalsusest (mille mõõduks peame enamasti ennast) võimalikult kaugele, fundamentaalsesse teistsugususse. Aga kas see enesekaitsemehhanism toimib ka siis, kui teame, et kumbki neist siltidest ei vasta tõele?

Kui psühhiaatriline ekspertiis on tunnistanud Breiviki süüdivaks, siis pole mõtet küsida, kuidas on lood tema vaimse tervisega tegelikult.9 Vaimse tervise tegelikkus on aredate piirideta spekter, psühhiaatria pole kaugeltki täppis­teadus, psühhiaatreil võib olla kardinaalselt erinevaid arvamusi, on ka antud juhul. Pole aga mingit kohtuekspertiisist kõrgemat instantsi, kes saaks siin esitada rahustava lõpliku ja Tegeliku Tõe, et oli ikka vaimuhaige küll. Ei, minu lugejast vend, silmakirjalik vend10 – Breivik polnud hull, polnud fundamentaalselt erinev, teisest liigist olend, kellega meil pole mingit pistmist. Ka see koletis on meie ligimene, kaim ja vend. „Üks meie seast,” nagu kinnitab tuntuima ja tunnustatuima temast rääkiva dokumentaalraamatu pealkiri.11 Sestap võib Hannibal Lecteri isik meile tunduda väga huvitav, tema tõurastatud voonakeste vaikimine aga igav ja isegi ebavajalik.

Elulisemas plaanis: enamik inimesi vahest ei kipu vägivallatsema, ammugi mitte teisi tapma, kuid tundub, et enamikul meist pole eriti midagi selle vastu, kui keegi teine, näiteks riik vägivallatseb meie eest ja nimel. Üldsus paistab meie politseivägivalda ülekaalukalt toetavat ja küsimusi selle piiride kohta suurt ei kerki. Meenutagem näiteks pronksiööd, mullu toimunud kiirust ületanud mootorratturi rammimist või noaga ringi jalutanud psüühikahäirega mehe mahalaskmist. Nagu „Päriliku” puhul juba osundasin: enamik meist pooldab veritasu surmanuhtluse näol. Ja kui piiluda meie kollektiivse alateadvusse pimedamatesse soppidesse, netikommentaariumeisse, siis näeme, et meie seas on märkimisväärne hulk inimesi, kes peavad Breivikit õigeks meheks, kiidavad tema terroriakte ja leiavad, et süüdi polnud neis mitte massimõrvar, vaid sotsid, sealhulgas verepulma alaealised ohvrid.12

Kuidas on lugu Breiviki vaadetega? Kas neid kiidetakse ka heaks? Oli ta nats? Neil, keda huvitab Breiviki taust ja motivatsioon, tasub peale elulooraamatute pöörduda otse algallika poole ja lugeda veretööd ette valmistades koostatud nn manifesti „2083: Euroopa iseseisvusdeklaratsioon“.13 Seal kirjeldab Breivik end poliitilistelt vaadetelt konservatiivina, majanduse asjus liberaalina ja religioonilt protestandina, kes taotleb küll protestantluse tagasireformeerimist katoliikluseks. Oma konservatiivsust määratleb Breivik manifestis kultuurilise ja revolutsioonilisena ning Viini mõttekoolkonda kuuluvana. Toda ilmselt ise leiutatud „koolkonda“ kirjeldab ta teisal ristirüütlite rahvuslusena (crusader nationalism), uutmoodi konservatiivse rahvuslusena, mis olevat vastukaaluks Frankfurdi koolkonnale. Viimane omakorda kehastab Breiviki üht peavaenlast – demoniseeritud marksismi (ka kultuurmarksism). See on põhimõtteliselt sama mis poliitkorrektsus ja mitmekultuurilisus. Eelkõige ongi Breiviki maailmavaadet kirjeldatud negatiivselt vastandumiste kaudu, mille sihtmärkideks on veel feminism, globalism, humanism“, EUSSR (Euroopa Liit kui Nõukogude Liit) ja muidugi islam kui maailmareligioon. Kõik need jõud pidavat sõda Euroopa ja kogu maailmaga, et hävitada lääne kultuur, kristlus, traditsioonid, „rahvuslus“, isamaalased jne. Seepärast tuleb neile jõuga vastu astuda, muu hulgas rünnates sotsiaaldemokraate kui reetureid.

Koduselt kõlavad märksõnad ja ideed, kas pole? Põhjalikumalt toda poole­teisetuhande-leheküljelist, enamasti netist kokku otsitud tekstidest lõika-ja-kleebi meetodil kokku klopsitud kompendiumi siin kahjuks tutvustama ei mahu, kuid suurepärase lühiülevaatena tasub lugeda Märt Väljataga seitse aastat tagasi kirjutatud, ent tänini aktuaalset kokkuvõtet ja analüüsi „Paremkoletis“.14

Rõhutan veel ainult kaht asja. Esiteks sisaldab manifest küll laia ja eklektilist valikut paremideid, kuid mitte fašismi ega natsismi, millele seal on pigem vastandutud. Nii et ei, 2011. aastal ei olnud Breivik nats. Selle ideoloogiani jõudis ta alles hiljem vanglas.

Teiseks: Breiviki veretöö võib olla tänapäeva Euroopas erandlik, aga tema nn manifest pole seda mitte. Pigem on see esinduslik referaat levinud ideedest ja vandenõuteooriatest, millest ei olnud netis ega avalikus ruumis puudust ei enne Breiviki terroriakti, selle ajal ega pärast seda, nagu ka neid saatvast militaarsest ja apokalüptilisest retoorikast. Seda kõike kokku võib nimetada breiviklikuks mõtlemiseks – mitte tema kui selle leiutaja või põhiideoloogi auks, sest ta pole kumbagi, vaid lihtsalt lühiduse huvides tema kui tolle mõtteviisi ühe tuntuima ja radikaalseima esindaja järgi. Meilgi oli see ideoloogia laialt levinud juba seitse aastat tagasi, kuid vohab nüüd rohkemgi – ikka sellesama konservatiivsuse lipu all, mida Breivikki lehvitas. Lõviosa neist, kes meil praegu konservatiividena esinevad, ja suur osa neist, kes nimetavad end parempoolseiks, ajavad stabiilselt breiviklikku juttu. Kõrvutage nende mõtteavaldusi tolle manifestiga ja veenduge ise.

Breiviklik mõtlemine ei tähenda muidugi tingimata breiviklikke tegusid, vaid eelkõige ideoloogilist ühisosa. Ent kui keegi tahab Breiviki teod tema ideoloogiast lahutada ja öelda, et ideoloogial pole antud juhul terroritegevusega mingit pistmist, siis tuleks olla analoogiliseks tehteks valmis ka kõigi teiste ideoloogiate puhul alates marksismist ja lõpetades islamiga. Vaadake „Utøyat“ ja mõtisklege selle üle – eriti teie, kallid konservkaimud. Kas või selleks on seda filmi vaja.

 

1 „Hereditary”. Ari Aster 2018.

2 Dannar Leitmaa. „Sauli poeg” ja veresaun Utøya saarel. – Õhtuleht 17. VII 2018; Rasmus Rammo. „Utøya, 22. juuli” jahutab publiku maha, toob ihule külmavärinad ja pühib seest rahulolutunde. kinoveeb.delfi.ee 22. VII 2018.

3 Janet Õunapuu. Tristan Priimägi: Ma ei ole veendunud, et „Utøya, 22. juuli” vajalik film oli. kultuur.err.ee 19. VII 2018; Hendrik Alla. „Utøya, 22. juuli”: seda filmi poleks pidanud tegema. Postimees, 19. VII 2018; Andrei Liimets. Nädala film: “Utøya, 22. juuli”. – Eesti Ekspress 25. VII 2018.

4 “Elephant”, Gus Van Sant 2003.

5 „Gerry”, Gus Van Sant, 2002; „Last Days“, Gus Van Sant, 2003.

6 „And the darkness inside you / Can make you feel so small / But I see your true colors / Shining through …”. „True colors”. Billy Steinberg / Tom Kelly, esmaesitaja Cindy Lauper, 1986.

7 „Norway”, Paul Greengrass 2018.

8 „United 93”, Paul Greengrass 2006.

9 Hendrik Alla, op. cit.

10 Åsne Seierstad. En av oss – En fortelling om Norge. 2013. Ingliskeelne väljaanne: One of Us – The Story of Anders Breivik and the Massacre in Norway. 2015.

11 Charles Baudelaire. Lugejale. Rmt-s: Kurja lilled. Loomingu Raamatukogu 35/36, 1967. Lk 6, tlk Ain Kaalep.

12 Lisaks eelviidatud filmiarvustuste kommentaaridele vt nt Õhtulehes 19. VII 2018 ilmunud uudisloo „Seitse aastat veresaunast: originaalne mälestusmärk jääb Utøya saarele püstitamata” kommentaare.

13 publicintelligence.net/anders-behring-breiviks-complete-manifesto-2083-a-european-declaration-of-independence

14 Märt Väljataga. Paremkoletis. – Eesti Päevaleht 29. VII 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht