Triinu Pakk

Triinu Pakk

Keelele on kasuks vabadus ja tarkus. Vabadus, et saaks mängida, luua uusi seoseid, laiendada piire, painutada reegleid, areneda ja muutuda – ühesõnaga, elada. Et vabadus ei muutuks labaseks jauramiseks, on vaja tarkust, ja mitte ainult oma, vaid ka teiste keelte alal. Keel võtab üle sõnu ja väljendeid, mängib, teeb toortõlkeid, moonutab sõnu omasoodu, viskab vimkasid. Siis aitab teiste keelte tundmine rumalusi ära hoida, sest vabadus ei pea ju tähendama anarhiat.

Eesti keel on väike ja alatasa räägitakse ohust, et see võib teiste, tänapäeval eriti inglise keele pealetungi all oma struktuurid ja iseseisvuse kaotada, muutuda mingiks kreooliks, pidžiniks, köögi­keeleks. Inglise keelt kartes aga ei märgata või ei suudeta vahel sellest kaugemale vaadata. ÕSis näiteks leidub sõna „kommunitseerima“, k-ga kirjutatud variant „kommunikeerima“ on aga esitatud ebasoovitavana ({kommunik`eerima} – edastama; – t`eatama) ja ametniku soovitussõnastikus on seda nimetatud toorlaenuks inglise keelest. Tegelikult on sõna muidugi pärit ladina keelest ja kui see ongi eesti keelde jõudnud inglise keele kaudu (seda ma ilma põhjalikuma uurimiseta ei riski kinnitada), siis jääb sedastada, et inglise keel on korrektselt alal hoidnud ladina sõna tüvekonsonandi, tugevalt ehk k-na häälduva c. Ladina c võib häälduda ka pehmelt, ts-ina, juhul kui sellele järgneb e või i. Ladina kommunikeerimise sõnas aga neid vokaale selles asetuses ei leidu, sõna põhivormid on communico, communicavi, communicatus, communicare. Seega on ilmselt olematut inglise tonti peljates tekitatud värdmoodustis, mida ei õigusta ei eesti ega ladina keele reeglid. Tõsi, interneti kaudu tungib inglise keel kõikjale ja teeb vahel tempe, mida vaja ei oleks, aga enne kui teda kõigis surmapattudes süüdistama hakata, tasuks iga üksikjuhtumit targalt uurida.