„Aron,“ ütles tulija Peskinile, „väljas on imeilus ilm. Minu näol on sul tegemist tüübiga, kes võib võtta kaasa pooliku, lemmikut sakuskaks ja sõita Arkaadiasse vabaõhu lusti ajama … Sa võid naerda seikese subjekti üle, aga minule meeldib vahel jätta kus pagan kõik see mure …“

Endine rätsepasell näitas oma ülemusele Odessa ajalugu, mis oli aastasaja puhanud siin graniitplaatide all. Broidin näitas talle nisueksportööride, laevamaaklerite ja negotsiantide hauasambaid ja -kabeleid – need mehed olid ehitanud Hadžibei asula kohale Vene Marseille. Siin nad puhkasid, nägu väravate poole, Aškenazid, Hessenid ja Efrussid – rafineeritud koonerid, filosofeerivad prassijad, rikkuste ja Odessa anekdootide loojad. Nad puhkasid labradoriidist ja roosast marmorist hauasammaste all, kastani- ja akaatsiarivistikud lahutasid neid pleebsist, kes oli surutud vastu müüre.
Piia Ruberi fotode all katkendid Isaak Babeli teosest „Odessa lood ja teisi novelle“ (tlk Olev Jõgi, Varrak, 2012).

Koloniaalvägedelt sõjasaagiks langenud muulad krompsutasid tallis heinu, kronuks kurnatud märad varssadega olid õuemaal söömas. Kastanite vilus olid muulaajajad ametis kaarditagumisega ja rüüpasid savipeekritest veini.

„Saksa kolooniates,“ rääkis ta, „annab nisu suured saagid ja Konstantinoopolis läheb kolinaalkaup poolmuidu ja muist raha tagasi. Oliivimarjad ostetakse Konstantinoopolist kolm ruubel puud, siin aga müüakse nad kolmkümme kopka nael … Kolinaalkaupmeeste äri õitseb, madam Ljubka, kolinaalkaupmehed löövad lulli ja lähtvad rasva, aga kui neid peris viisakalt pihku võtta, võiks inimene saada õnnelikuks …“