Feminism ja poliitiline olukord Türgis

Sanem Güner: „Isegi paikades, kus islami jälg on palju sügavam kui Türgis, on alati esinenud naisliikumisi ammu enne, kui läänes kujunes naisliikumisest selge omaette nähtus.“

HILLE HANSO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Türgi president kirjutas hiljuti alla määrusele, millega Türgi lahkub Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonist, lühinimetusega İstanbuli konventsioonist. On õige aeg rääkida feminismist ja poliitilisest olukorrast Türgis. Sanem Güner on Hollingsi Keskuse (mittetulundusorganisatsioon Hollings Center) İstanbuli haru asedirektor; see on vabaühendus dialoogi edendamiseks Ühendriikide ja moslemi­enamusega riikide vahel. Sanemi uurimisvaldkonnad on Türgi ja Euroopa Liidu suhted, naiste poliitiline aktiivsus Türgis ja Lähis-Idas, Türgi lähenemine Armeeniale ning Küprose rahuprotsess.

Türgi feminismi ajalugu ulatub Osmanite ajastusse. Ometi väidetakse, et Türgi vabariigi algfaasis, läänestamise ajal kehtestati võrdsed õigused ülalt alla. Kas neid võib seepärast pidada olemuselt patriarhaalseks, Türgi ühiskonnale lausa ebaloomulikuks või sobimatuks, nagu väidavad tänapäeva Türgi konservatiivid?

Naistele meestega võrdsete õiguste andmisel mängis tõepoolest kõigepealt olulist rolli Tanzimat,1 mis oli ülalt alla suunatud poliitika. Ent praegu koolides õpetatav narratiiv, kuidas läänelike modernsete vaadetega mehed tulid naisi päästma islami ja konservatiivse patriarhaalse kultuuri rõhumisest, pole õige. Enne Tanzimat’i ajajärku olid asutanud naisrühmitusi nii türgi moslemid, tšerkessid, kurdid, araablased jt, kel olid selged eesmärgid ning kes rajasid omaenda waqf’e,2 ajakirju jne. Nad nõudsid õigust haridusele, seisid vastu polügaamiale. Tanzimat’iga kaasnenud juriidilised reformid olid muidugi samm õiges suunas. XX sajandi kahel esimesel kümnendil andis siinsetele naisõiguslastele eeskuju lääne naisliikumine, eriti sufražetid. Ühtlasi jätkus võitlus usuga põhjendatud patriarhaadi vastu. Leidub rohkesti uuringuid, mis käsitlevad Türgi varajast naisliikumist, selle antiimperialistlikke, antikolonialistlikke, rahvuslikke, rahvusvahelisi jms jooni.3 Niisiis on naiste õiguste eest peetava võitluse ajalugu märksa varajasem vabariigi välja­kuulutamisest.

Kui Nezihe Muhiddin ja tema naiskolleegid hakkasid 1923. aastal rajama Naiste Rahvaparteid (Kadınlar Halk Fırkası), jäeti see tegevusloast ilma, kuna mõningaid põhikirja sätteid peeti sobimatuks. Siis asutas rühmitus 1924. aastal Türgi Naisliidu (Türk Kadınlar Birliği), et nõuda võrdseid kodanikuõigusi, ent rühmituse eesmärkide tõttu keelati asutajal Muhiddinil poliitikas kaasa lüüa. 1934. aastal said naised meestega võrdse hääleõiguse ja muud poliitilised õigused, aga 1935 kuulutati partei ülearuseks ja saadeti laiali. Seega on siin tõesti olemas mentaliteet „Kui teil on õigusi vaja, siis me anname need teile, kui ise tahame; te ei tohi poliitiliselt organiseeruda ega liiga palju kära teha.“

Mis on tähtsamad juriidilised jm verstapostid Türgi feminismi ajaloos?

Valimisõiguse said naised 1934. aastal (kohalike omavalitsuste tasandil 1930). Siis edasi Türgi liitumine 1986. aastal ÜRO konventsiooniga naistevastase diskrimineerimise lõpetamisest. Türgi feministid peavad tähtsaks peksuvastast meeleavaldust 1987. aastal. Järgnes mitu tähtsat sammu, nagu Mor Çatı naiste varjupaiga asutamine ja teadlikkuse suurendamine. Olulised on kriminaalkoodeksi ja tsiviilkoodeksi parandused 2004. ja 2007. aastal. See on tõend, et poliitilise tahte olemasolu korral ei loe, kas valitseval parteil on usuliselt konservatiivne toetajaskond või ideoloogia. Toona oli Türgi tähtsaim eesmärk Euroopa Liitu astumine ning selle nimel oli AKP ette võtnud Türgi demokratiseerimise. Seadusesätted, mida naiste heaks parandati, olid põhiliselt: enam ei saanud karistusi aumõrvade eest vähendada ega tühistada; abielusisese vägivalla olemasolu tunnistamine; meeste- ja naistevaheliste abieluväliste seksuaalsuhete dekriminaliseerimine jne.

Sanem Güner: „Olen kogenud, et mida enam kaasame naisi poleemikasse küsimustes, nagu julgeolek, areng, keskkond jne, seda parema poliitika saame.“

Erakogu

Tähtis on Türgi liitumine İstanbuli konventsiooniga – Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja koduvägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga. Naisliikumine on teadlikkust neist probleemidest mõningal määral suurendanud, nüüd tunnistatakse laialdaselt, et vägivalda ei esine üksnes vaeste ja harimatute kodus, vaid kõikjal.4 Tagasilöök on olnud AKP eestvedamisel lahkumine İstanbuli konventsioonist, mis morjendab mitte üksnes feministe, vaid valitseva partei enda mees- ja naissoost liikmeid. 2020. aasta hilissuvel korraldatud küsitlus näitas, et lahkumist toetas kõigest 9% inimestest. Tagasilöögiks võib pidada ka seda, et lähisuhtevägivald on endiselt karistamatu: loodud on küll mehhanismid, mis lubavad väita, et meie maa on naistele suurepärane, ent samal ajal ei anna need mehhanismid mingit tulemust. Vägivallast teavitamise korral ei võeta midagi ette. Leidub naisi, kes teatavad vägivallast lausa kümneid kordi, aga ei saa kaitset, vaid viimaks nad pussitatakse või tulistatakse surnuks. Tuleb ette, et politsei väitel on naise probleemid perekonna oma asi ja politsei ei saa vahele segada.

Kas pole paradoksaalne, et televisioonis hägustatakse alkoholi ja sigarette, ent tulirelvi, lähisuhtevägi­valda, seksuaalset kuritarvitamist ja ähvardusi normaliseeritakse kui argielu osa? Isegi armastuslaulud on mõnikord vägivaldsed: naisi ülistatakse selle eest, et nad võtavad vägivalda armastuse märgina ning annavad selle andeks …

Paraku on see tõsi ning türgi kultuuris peetakse armastuse märgiks ka armukadedust. Kui armastad, oled armastatu suhtes armukade ja kiivas. Vägivald partnerite vahel ongi armukadedusest tingitud. Popkultuur toidab seda ning paraku ma ei arva, et see kunagi lõpeb, kui just midagi vahele ei tule – nagu seadus, mis ütleb, et armukadedus pole vägivalla õigustus, see pole ka enesekaitse. Praeguse valitsuse üldine hoiak on, et rahvusvahelised lepingud, millele oleme alla kirjutanud, ning ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused pole meile siduvad. Kaudselt surub naiste õigusi maha ka selline õhkkond.

Kuidas te kirjeldaksite Türgi poliitika­elu feministi vaatenurgast?

Valitseva partei AKP liit marurahvusliku MHPga tähendab poliitikat, mis on järjest natsionalistlikum ning Euroopa- ja Ameerika-vastasem. Usulist konservatismi ilmneb mitte üksnes eluolu küsimustes, nagu alkoholitarbimine, vaid lausa rahanduses, näiteks kui usuasjade ameti (Diyanet) juhataja väljendas oma arvamust intressimäära ja rahakursi üle peetavates vaidlustes. Inimõiguslaste, sealhulgas naiste õiguste edendajate, poliitiline ja ühiskondlik tegevusruum on ülimalt piiratud, kuna igasugust kodanikuaktiivsust nähakse halvaendelisena, mittekohalike ja mitterahvuslike eesmärkide (mitte yerli ve milli) edendamisena.

Partei, mida mina pean inimõiguste/naiste õiguste valdkonnas kõige edumeelsemaks, Rahvaste Demokraatlik Partei (HDP), on paraku alates 2015. aastast tõsises hädas. HDP liidreid ja aktiviste on vangistatud, parteisse kuuluvaid volikogude liikmeid ja linnapäid on tagandatud ja valitsusmeelsete isikutega asendatud ning praegu ähvardab parteid sulgemine. See kõik on tingitud oletatavatest sidemetest PKKga, Türgis ja ELis terroristlikuks liigitatud organisatsiooniga. HDP-l on kõige konkreetsemad ja edumeelsemad ettepanekud naiste, LGBTQ+, puuetega inimeste, vaimse tervise jm küsimustes. See on ainus partei, kus kehtib nais- ja meessoost kaasjuhtide reegel ning valimisnimekirjades on nais- ja meeskandidaate võrdselt. Säärast ühendavat, edumeelset, demokraatlikku, osalusmentaliteeti nügitakse paraku Türgi ühiskonnaelust välja. Feministide enamiku silmis on Türgi poliitiline maastik pime ja kitsas ning silmapiirilt ei paista valgust.

Rääkigem naistevastase vägivalla sotsiaal-majanduslikust aspektist. Naiste osalus tööturul on Türgis Euroopa riikidega võrreldes väike. Samal ajal teevad naised palju tasustamata tööd, on sageli majanduslikel põhjustel ahistavates suhetes kinni jne. Kas leidub poliitilisi jõude, kes pooldavad naiste majanduslikku sõltumatust ja tööturust osavõttu ning kuidas neisse suhtutakse?

Sõnades tunnistavad kõik, et naised peaksid olema majanduslikult sõltumatud ja majanduselust osa võtma. Vastavaid meetmeid pole aga keegi valmis rakendama. President ise on mitu korda väitnud, et Türgi perekonnas peaks olema vähemasti kolm last (kuna noort elanikkonda peetakse Türgi demograafiliseks tugevuseks ja eeliseks Euroopaga võrreldes). Aga kus on meetmed kolmelapselise ema toetamiseks? Vanema­puhkus (mitte üksnes emapuhkus), lastehoid, paindlik töö … peaaegu kõigil erasektori ja isegi avaliku sektori töökohtadel jäävad need unelmaks. Teisalt on töö- jm seadustes tehtud positiivseid muudatusi: võrdne palk võrdse töö eest, mittediskrimineerimine, emadus- ja laste­hoiupuhkus jne. Ühiskonna põhiosa suhtub muudatustesse positiivselt.

Kurb reaalsus on naised, kes saavad päevapalka majapidajana töötamise eest (koristamine, lapsehoidmine jne). Viimastel aastatel on selliseid töid tegema tulnud rohkesti immigrante (seaduslikke ja ebaseaduslikke), eriti Kesk-Aasia riikidest, Armeeniast ja Ida-Euroopast. Alles äsja oli säärane töö reguleerimata, garantiid puudusid ning ekspluateerimiseks oli palju võimalusi. Praegune valitsus lasi parlamendil vastu võtta seaduse kodutööde tööna tunnistamiseks ja reguleerimiseks. Paaril viimasel aastakümnel on avalikkus saanud üha teadlikumaks vajadusest lammutada soostereotüüpe, nagu „naise koht on kodus“. See käib käsikäes ülemaailmse kampaaniaga, et naised omandaksid parematesse ametitesse pürgimiseks hariduse, valiksid sagedamini teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatikaga lõimitud õppe, ühineksid liikumisega „Võrdne palk võrdse töö eest“ jne.

Solidaarsusest olen peaaegu kümme aastat 8. märtsil osa võtnud iga-aastasest naiste marsist, mis näitab selgesti rahulolematust praeguse poliitilise õhustikuga. Sel aastal keskendus marss LGBTQ vähemuse õigustele vastusena AKP vihakõnele seksuaalvähemuste pihta. Kas võib väita, et politseivägivald ja kohtuasjad osavõtjate vastu kujutavad Türgis ideoloogilist heitlust liberalismi ja konservatismi vahel, kus võim kuulub viimasele?

Kitsendaksin selle heitluseks AKP pooldajate ja vastaste vahel, sest kogu opositsioon AKP-le pole liberaalne. Ma ei nimeta seda türgi feministlikuks liikumiseks, sest see pole ainuüksi türklaste, vaid on ka kurdide liikumine5 ja kõik naised, kes liikumises kaasa löövad, ei nimeta end feministiks. Naised ja LGBTQ+ grupid on alati võtnud osa sõjavastastest meeleavaldustest, on töölisliikumistes tähtsat osa etendanud jne. Õiguste intersektsionaalne taotlemine hirmutab võime.

Naisetapp kujutab Türgis tõsist probleemi ning on tingitud vägivalla kõrgest tasemest ühiskonnas. Aumõrvu tuleb endist viisi ette, ehkki järjest harvemini. Mis olid AKP põhjused İstanbuli konventsioonist lahkumiseks? Mida saab öelda Ankara konventsiooni kohta, mis võimupartei veendumust mööda peaks asemele tulema? Võin üksnes oletada, et naisi nähakse selles läbi emaduse ja perekonna prisma.

Naistemõrvad peegeldavad Türgi ühiskonna patriarhaalset, misogüünset, konservatiivset olemust. Mulle paistab, et ainus põhjus İstanbuli konventsioonist lahkumiseks oli ultrakonservatiivide pahameel, et konventsioonis ei võeta arvesse nende põhimuresid, nagu perekonna ühtsus, lapsed, ühiskondlikud väärtused, vaid see keskendub üksikisikute õigustele. Näiteks õigusele olla kaitstud vägivalla eest, ükskõik kas tegu on abieluga või mitte ning partnerite soost hoolimata. Seda tõlgendati seaduse heakskiiduna homoseksuaalsetele ja abieluvälistele suhetele. Mõistagi tõreles valjuhäälne vähemus, kuidas see konventsioon oli Türgi pereväärtuste vastu.

Ankara konventsiooni kohta pole eriti üksikasju teada, ent iga kord, kui Erdoğan astub üles mõne rahvusvahelise standardi või kriteeriumi Türgi variandiga (meenutagem, et 2003. aastal ütles ta, et kui Euroopa Liit ei taha Türgit vastu võtta, loobub Türgi Kopenhaageni kriteeriumidest ja võtab asemele Ankara kriteeriumid!), on see halb uudis. Türgi ühiskonna konservatiivset osa häirivad rahvusvahelised inimõiguste standardid.

Kui ma Türki tulin, nägin riiki püüdlemas demokraatia poole. Nägin meeleavaldustel marssimas noori naisi, kes olid enda üle uhked. Nüüd paistab, et neilt riisutakse äsja kättevõidetud õigusi. Nii Eestis kui ka Türgis pälvivad tähelepanu konservatiivsed naisõiguslased, kelle eesmärk on edendada ühiskonnas naiste „traditsioonilisi“ rolle. Mida see toob feministide debattidesse?

Arvan, et tähtis on sildade rajamine. Näiteks kui naised avaldasid 2000. aastate alguses valitsusele soovi muudatuste tegemiseks kriminaal- ja tsiviilkoodeksis, suudeti konservatiividest, liberaalidest, vasak-, parempoolsetest jt luua ühisrinne. Türgis, aga ka mujal Lähis-Idas on isikuid, kes määratlevad end vagade, praktiseerivate moslemite ja feministidena. Need moslemitest feministid väärivad minu arvates lugupidamist, kuna nad mässavad islami väljakujunenud maine ja tavade vastu. Minule mõjub värske tuulepuhanguna, kui märkan pearätiga üliõpilasi kaitsmas oma kursusekaaslasi, keda Boğaziçi ülikoolis oli kinni võetud, kuna nad olid Kaabat pilganud.

Naisõigusluse käsitlemine lääne või modernse leiutisena on müüdi põlistamine, millest konservatiivid on palju kasu lõiganud.

Hille Hanso

Tõepoolest, aina enam kuulen viimasel ajal moslemi naistelt: „Olen küll usklik, aga see veel ei tähenda, et oleksin tagurlik või konservatiiv.“ Kuhupoole Türgi feminism liigub?

Türgi feminismi juures – või nimetame seda naisliikumiseks, kuna mõnele ei meeldi sõna „feminism“ – häirib mind, kui lõhenenud see on. Asi pole üksnes vastuoludes, mida leidub kogu Türgi ühiskonnas, nagu türklased contra kurdid, rikkad contra vaesed, linlased contra maarahvas, konservatiivid contra liberaalid. Lõhesid on isegi ühtse etnilise, sotsiaal-majandusliku tausta ja poliitiliste hoiakutega gruppides. Paraku avalduvad lahkhelid kõige halvemal platvormil – ühismeedias. Üks näide on hiljutine debatt transnaiste ja naistele kasutada olevate ruumide üle. See hargneb vaidlusteks mittebinaarsete soomääratluste, soovoolavuse jms üle. Mõistagi pole see Türgi feministidele ainuomane ja minu meelest on sääraseid vaidlusi pidada tervislik. Ent ühismeediale on omane, et vastandlike seisukohtade esindajaid õhutatakse võitlema otsekui gladiaatoreid, teisele poolele võimalikult palju viga tegema ning muidugi on see kahjulik ja häiriv feministidele üleüldse.

Mina leian, et üldiselt on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ühiskonnad kiires teisenemises ning see ei aita, kui neid alati jälgitakse läbi usulise prisma, nagu Euroopas jm tihti tehakse. Millised on suundumused inim- ja naisõiguste vallas teiste moslemienamusega maade kiiresti arenevates ühiskondades?

Paraku on inimõigused üle maakera taandumas ning moslemienamusega maad ei ole erandiks. Olen oma töös kogenud, et mida enam kaasame naisi poleemikasse küsimustes, nagu julgeolek, areng, keskkond jne, seda parema poliitika saame. Naised on alati häält tõstnud ka kõige raskematel aegadel – kolonialismi, sõja, okupatsiooni jm tingimustes. Avaldaksin siin tunnustust aukartustäratavatele naisliikumistele araabia maailmas. Hiljuti surnud Nawal El Saadawi ütles intervjuus BBC-le, et ükski valitseja ei saa naistele (või kellelegi teisele) õigusi anda, vaid naised peavad ise organiseeruma.

Üks orientalismi teese on pidada moslemiühiskondades elavaid naisi alamaks rõhutud klassiks. Tõsi, teatud islamitõlgendused lubavad säärast kohtlemist, aga medalil on alati teine pool, nimelt naiste vastuhakk rõhumisele. Kui me seda ei märka, siis ei näe me kogupilti, millest tekivadki eksitavad narratiivid, nagu „feminism sunniti Lähis-Ida naistele peale“. Soovin rõhutada, et isegi paikades, kus islami jälg on palju sügavam kui Türgis, on alati esinenud naisliikumisi ammu enne, kui läänes kujunes naisliikumisest selge omaette nähtus. Naisõigusluse käsitlemine lääne või modernse leiutisena on müüdi põlistamine, millest konservatiivid on palju kasu lõiganud.

Kuidas saavad Euroopa feministid ja liberaalid toetada Türgi nais- ja inimõiguslaste võitlust?

Tähtis on väljendada solidaarsust, luua paremad sidemed, nt Euroopa naisorganisatsioonide survegrupp (European Women’s Lobby), olla informeeritud, teha väljaõpet ja arendada oskusi, toetada Türgi naiste ühistuid. Kui Argentinas abort viimaks seadustati, avaldas see siin muljet – nimelt tärkas lootus, et üleilmne ühtsus aitab meid edule. Naiste õiguste edendajad pole lihtsalt „vihased naised“, vaid nad taotlevad paremat õiguskaitset, paremaid võimalusi, võrdsust. See on lubamatu, kui pole võrdset palka, võrdseid võimalusi, võrdset vanemapuhkust ning kui kodutöödest kõneldakse kui ainuüksi naiste kohustusest. Ükskõik, kas elada Eestis, Türgis, USAs või Iraanis, need barjäärid või nähtamatud seinad on kõikjal sarnased. Sajandeid vanu eelarvamusi ning poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke struktuure pole kerge lammutada.

Intervjuu sai teoks koostöös Feminis­teeriumiga. Intervjuus väljendab Sanem Güner enda, mitte Hollingsi Keskuse seisukohti.

Tõlkinud Andreas Ardus

1 Tanzimat (trg ümberkorraldamine) oli Osmanite impeeriumi ühiskondlikke ja poliitilisi aluseid kindlustanud reformide ajajärk, mis algas 1839. aastal ja lõppes esimese põhiseaduse kehtestamisega 1876. aastal.

2 ar waqf, trg vakıf, algselt usuline heategevusfond, annetatud, pärandatud või ostetud tulutoov vara (põllumaa, kauplused vm). Waqf oli põhimõtteliselt võõrandamatu.

3 N. Berber, Cumhuriyet Dönemi ve Modernleşme/Batılılaşma Süreci. https://tr.boell.org/tr/2017/09/18/cumhuriyet-donemi-ve-modernlesmebatililasma-sureci

4 Nt Sevan Nişanyani, Türgi-armeenia keeleteadlase, kirjaniku ja intellektuaali koduvägivalla juhtum tõi avalikkuse teadvusse, et lähisuhtevägivald leiab aset ka ühiskonnas silmapaistvate inimeste kodus.

5 Ühena esimestest suurematest kodanikuliikumistest võib näiteks tuua Bingölist pärit kurdi Nebahat Akkoçi – õpetaja, inimõiguslase ja ametiühinguliidri poolt 1997. aastal Diyarbakiris asutatud S/A KAMERi, mis saavutas ulatuslikku mõju naiste kirjaoskuse edendamisel ning võitluses aumõrvade ja perevägivalla vastu. (H. H.)

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht