Eesti on saja tuhande valvekaamera maa

Andmehulgad ja tehnilised võimalused kasvavad nii kiiresti, et seadusandlus ja regulatsioon ei suuda enam sammu pidada.

TAUNO VAHTER

Ka Eestis kogub keerulisem andmetöötlus hoogu, analüüsiks kasutatakse moodsamaid meetodeid ning kasvab ajakohaste jälgimissüsteemide arv. Andmehulgad ja tehnilised võimalused kasvavad nii kiiresti, et seadusandlus ja regulatsioon ei suuda enam sammu pidada. Oma valdkonna arengust räägivad jaekaubandus-, kindlustus-, pangandus- ja politseitöötajad.

Turvafirmad: Eestis on üle 100 000 valvekaamera. Eesti Turvaettevõtete Liidu tegevjuht Andre Lilleleht ütleb, et täpne statistika puudub, kuid  kasutuses on kindlasti üle 100 000 valvekaamera, millest üksnes kaubanduses on umbes 20 000. Kui seda võrrelda USA umbes 60 miljoni valvekaamera ja Euroopa liidri Suur­britannia 6 miljoni valvekaameraga, siis inimese kohta on tegu silmapaistvalt suure arvuga.

„„Targad“ kaamerad ja nende kiire areng ei ole tulevik, vaid reaalsus. Muret tekitab, et info haldamisel puudub selles kiirelt arenevas valdkonnas igasugune ülevaade ja raamistav regulatsioon. Kui tuleohutusseadmete puhul on riik kehtestanud nõude järgida Euroopa Liidus kasutusel olevaid standardeid, siis valvesüsteemide osas on kõik taandatud hankija vastutusele. Riigihangete surve toodete hinnale loob eeldused teadmata süsteemide kontrollimatuks kasutamiseks,” nendib Lilleleht.

Liikluskindlustus: igal firmal oma süsteem, taksode andmed puudulikud. Eesti Liikluskindlustuse Fondi juhatuse esimehe Mart Jesse sõnul on riskide kalkuleerimise täpne metoodika igas firmas erinev ja kiivalt varjatud saladus, kuna just see võib määrata ettevõtte edukuse. Viisteist aastat tagasi kehtis riigi ette antud riskikoefitsiendi süsteem, mis arvestas mh sugu, vanust ja varasemaid avariisid, aga praegu ei tohi sugu enam riskikomponendina arvesse võtta. Itaalias ja Suurbritannias on juba hakatud paigaldama sõidukitele seadmeid, mis annavad kindlustusandjale infot reaalajas.

„Eestis on ettevõtjatele mitmed andmebaasid ja nende puuduse üle küll keegi meie teada ei kurda. Pigem on vahel probleemiks seal leiduvate andmete kvaliteet, näiteks ei kajastu majandustegevuse registris kõigi taksode andmed,” nendib Mart Jesse. Üks suuremaid sõidukitega seotud põhimõttelisi muudatusi on aga tänavu jaanuaris tehtud kohtuotsus, mille alusel hakkab maanteeamet nüüdsest väljastama sõidukiomaniku ja vastutava kasutaja andmeid ka eraparklates trahvi saanud isikutele.

Jaekaubandus: valik suurema digivalve ja kontrollimise vahel. Suurte kettide, nagu Selver, Maxima, Coop, Rimi ja Prisma, poode külastab iga päev sadu tuhandeid inimesi, kes kasutavad automaatkassade mitut versiooni. Kõigi kettide esindajad kinnitavad, et Eestis on automaatkassades avastatud pettuste hulk väga väike. Kui enamikus automaatkassades kasutatakse kontrollkaalu ja kaameraga jälgimise süsteemi, siis Selveri SelveEkspressi puhul on tegu keerulisema süsteemiga, kus algoritm suunab inimesi kontrolli, seda nii juhuslikkuse kui ka varasema käitumise põhjal. Selveri kommunikatsioonijuht Rivo Veski kinnitab, et pettusega vahele jäänud klientide kontrollimine sageneb, kuid hiljem probleemide puudumise korral taastub tavaline staatus. Teiste kettide esindajad ütlevad, et nemad vastavat märget süsteemi ei tee, kuid kasutavaid kontrolliks teatud anomaaliaid tšekkidel ning kaameraid. Mitmes riigis kasutatavad uued kaamerad oskavad mh eristada inimeste tüüpliigutusi. Automaatkassas pettusekahtlusega vahele jäänud isikud võrdsustatakse küll varguse toimepanijatega, kuid politseile on neid üle antud väga harva.

Võlgade sissenõudmine: tulevikus on rohkem andmeid kõigile näha.  Julianus Inkasso juhatuse esimees Ülar Maapalu selgitab, et klassikaline meetod inimese maksevõime hindamiseks on vaadata pangakonto väljavõtet, kinnistusraamatu väljavõtet, seoseid äriregistris ja maksehäireregistri ajalugu. „Loomulikult võiks olla kergelt ligipääsetav ka ühisvara omamine, mootorsõidukite olemasolu, kuritegude sooritamise ajalugu, kuid need on tehtud tehniliselt äärmiselt ebamugavaks või ligipääs üldse puudub. Loogilist põhjust nendeks erisusteks ei ole ja tegemist on pigem ametkondade käsitluse erinevusega.“

Eestis ei tohi eraisikust võlglaste nimesid avalikult üles panna. „Ometi on see palju lihtsamini kättesaadav informatsioon kui info kuritegude toimepanemise kohta. Kui kuriteo toimepanija kohta on info ühiskonnast ära lõigatud, siis ei saa järgneda ka ühiskonna hukkamõistu kuriteole. Delegeerimine kohtule (hukkamõist väljendub kohtuotsuses Eesti Vabariigi nimel –T. V.) ei ole sama mis ühiskonna hukkamõist ja seda ei kompenseeri ka valitud isikute protsesside kajastamine prokuratuuri PR-osakonna poolt,“ arvab Maapalu.

„Tõenäoliselt liigume paratamatult sinnapoole, et mobiili käes hoides saame teada, kes on ümbruskonnas mõne kuriteo toime pannud, kellel kui suured võlad, millise ettevõttega nad seotud on, ning Hiina puhul juba praegu, et mis on selle inimese reiting riigi silmis. Müügiorganisatsioonid saavad ka teada, kui palju ollakse valmis millegi eest maksma. Me võime selle tehnoloogia Euroopas blokeerida, aga võrreldes ülejäänud maailmaga muutub ühiskond sellisel juhul tõenäoliselt muuseumisarnaseks. Juba praegu teevad hotellide ja restoranide hindamise ära mobiilirakendused ning tarbijakaitse­ameti poole pöördumine ei tule noorematel inimestel vist pähegi. Ma ei arva, et inimeste sotsiaalne skoor peaks üldse olema ning et pangakonto jääk peaks peale minu panga olema kättesaadav, kuid et seda kiusatust tagasi hoida, siis tuleb teha klassikalised registrid mõistlikult avatuks, et ei tekiks karjuvat vajadust nii otsustavaks hüppeks.“

Politsei: seadusandlus ei jõua tehnika arenguga sammu pidada.  Nii jälitus- kui ka julgeolekuasutused kasutavad oma töös telekomifirmade andmebaase ja valvekaamerasüsteeme. Tallinna Põhja häirekeskusse jookseb kokku umbes 400 valvekaamera pilt (võrdluseks: New Yorgi politseil on neid umbes 20 000), PPA süsteemis on neid kokku üle 3000, millest enamik on PPA enda ja tema valvatavate hoonete juures. PPA arendusosakonna infovarade vanemstaabiametnik Hannes Hansalu sõnul on tegeletud ka eraomanduses turvakaamerate väljaselgitamisega, kuid nendele otsest juurdepääsu loodud ei ole. Paljudel vanematel kaameratel on pilt veel võrdlemisi halva kvaliteediga, uue põlvkonna tehnika pakub juba palju paremaid võimalusi. Sadamates, parklates ja põhimaanteedel on võetud kasutusele autode numbrituvastuskaamerad, mis on juba aidanud juhtumeid lahendada, kuid selliste kaamerate arv on salastatud. Eestis ei ole veel riik võtnud kasutusele isikutuvastuskaameraid, kuid arutelu selle üle toimub ja mitmel pool Euroopas (nt Saksamaa ja Suurbritannia raudteejaamades) neid juba kasutatakse. Kuna selliste seadmete juhtivad tootjad (Hikvision, Dahua) on otseselt või kaudselt Hiina valitsuse kontrolli all, on nende kasutamine otsapidi seotud ka 5G-võrgu rajamisega. „Tuleb vahet teha võrguseadmel ja kaameral. Kui seade on turvalises võrgus, siis on võimalik riske maandada,“ kommenteerib Hansalu.

PPA ennetuse ja süüteomenetluse büroo juht Toomas Loho nendib, et mida rohkem politsei andmeid saab, seda suurem on ka võimalus kuritegusid ära hoida ja avastada. Eestis on sideettevõtja kohustused andmete säilitamisel kirjas elektroonilise side seaduses ning juurdepääs andmetele toimub prokuröri või kohtuniku otsusel vastavalt päringu liigile. „Kahjuks on andmete loetelu jäänud samaks alates seaduse kehtima hakkamisest, hoolimata sellest, et kogu telekomi maailm on aja jooksul kiirelt arenenud ja sellest tulenevalt on muutunud ka andmehulk, mis selle teenuse osutamise käigus tekib,“ ütleb Loho.

Mullu Eesti Ekspressis ilmunud Mikk Salu artiklis „Läänemere meister nuhkimises“ on väidetud, et erinevalt Skandinaaviast on Eesti politseil (ja kapol) otsejuurdepääs telekomifirmade andmetele ning nt 2017. aastal kuulati Telia võrgus pealt umbes 4600 telefonikõnet. „Riigid on ligipääsu lahendanud mitut moodi. Skaala ühes otsas on need, kus kogu andmestik jookseb läbi riigi serverite ja skaala teises otsas need, kus jälitus- ja julgeolekuasutused teevad päringuid sideettevõtjatele. Meil on selline ligipääs, mis on  Põhjamaadel, teisisõnu, meil ei ole neist otsesemat juurdepääsu. Eestis teeme elektroonilisi päringuid sideettevõtjatele. Iga nutitelefon on nagu väike arvuti, mis jätab endast maha suurel hulgal andmeid, mida saab kasutada tõendina. Kuidas ja millistele andmetele me ligi pääseme ja milliseid kasutame on riigisaladus ja sellest avalikkusele pajatada ei saa,“ selgitab Loho.

Jaepangandus: enamik hindamisest on rutiinne. Suurem osa laenuandmise otsustest langetatakse tavapäraste näitajate alusel, nagu sissetulekud-väljaminekud, töösuhte kestus, tööandja krediidireiting, võimalikud varasemad kohustused ja ülalpeetavate arv. Suuremate pankade esindajad ütlevad, et nad ei jälgi eraldi markeritena näiteks kulutusi alkoholile või ravimitele, kuid üks väga silmapaistev näitaja on kasiinodes tehtud kulutused või ka pidevalt suurema summa sularaha väljavõtmine kasiino lähedal.

Telekom: andmemahtude kasv ja kasulikud rakendused.  Ühed suuremad kliendikäitumise analüüsijad on mobiilsideoperaatorid. Telia Eesti isiku­andmete kaitse ekspert Andres Ojaver ütleb, et andmemahud on nii palju kasvanud, et ilma algoritmideta ei ole võimalik neid tulemuslikult ja targalt kasutada. Ojaver kommenteerib, et Telia koostöö riigiga on viimastel aastatel olnud pidevalt heal tasemel ning enim pakuvad riigile huvi lahendused, mis aitavad töötunde või kulu kokku hoida, kuigi pisut rohkem võiks huvi olla ka uudsete tarkade lahenduste juurutamise vastu näiteks energiakasutuse, tervise ja linnaehituse valdkonnas. Ka Elisa telekomiteenuste juht Mailiis Ploomann nendib, et kõnesideandmed on aina väiksema tähtsusega ja andmeside andmestiku tähtsus aina kasvab, viimaste aastate suured ülesanded on seotud üha suuremate andmemahtude töötlemisega ning masinõppe ja tehisintellekti projektide arendamisega. Nende andmete vastu tunnevad tihti huvi ka teised firmad, aga Ploomanni sõnul sel teemal peale teadusasutuste kellegagi pikka juttu ei tehta.