Vilde juurest vaadates

Kirjanduslik linn kinnitab Tallinna, teeb selle tähenduslikuks, tuletab meelde täpselt nagu monument – lugusid jutustades.

ELLE-MARI TALIVEE

Ühe linna sidet kirjandusega on küllap võimatu kindlaks teha, näiteks jookseb see mööda lugejaskonda, kriitikuid, kirjandusõpetajaid, tõlgendusi või ka hõlmab küsimust, kui oluline on kirjandusteksti või kirjaniku puhul seostamine kindla ruumiga. Tegureid on väga palju.

Homme, 11. septembril peetakse Kadriorus Kirjandustänava festivali. Pildil külastavad lapsed Eduard Vilde muuseumi.

Gabriela Urm / Tallinna Kirjanduskeskus

Tallinna vanalinnas asub siiski üks koht, kus võiks katsuda teatud mööndustega ette kujutada kirgast läbilõiget eesti kirjandusloost selle jõulisema puhkemise alguses XIX sajandi lõpust tänapäeva välja. See koht asub Niguliste kirikust pisut allamäge ja sel on isegi tähis olemas: nimelt seisab kallakul näoga Harju tänava poole Eduard Vildele tema 100. sünniaastapäevaks püstitatud mälestusmärk.

Harju tänava panoraam

Allan Murdmaa ja Albert Eskli töö on hästi õnnestunud kirjanikumonument ja minu silmis on üheks põhjuseks kindlasti asukoht. Alustada võib algusest: Vilde koolipoisipõlv möödus praeguses mõistes Tallinna vanalinnas ja seda hobuserauana ümbritsenud puitagulites. Kui ta kirjutama hakkas, lipsas jutustustesse ja lühiromaanidesse paljugi sellest, mille keskel ta oli kasvanud ja mille muutumist oma silmaga tunnistanud või millele ajalooallikaist seletust otsinud. Endist kindluslinna avati, ehitati ümber, üht-teist lammutati, kindlustused hakkasid murenema – poisikesele oli see igatahes inspireeriv ja hiljem ka meenutamist väärt ümbrus. Agulite hobuseraud – niiviisi on tore mõelda, sest eeslinnadest tulid linna hommikuti voorimehed, talumehed vankritega, rauad kõlksusid ja rattad ragisesid kivisillutisel.

Aga miks on hea koht nimelt Harju tänav? Selle ühes otsas, Müürivahe nurgal asus 1880. aastatel Virulase toimetus, kuhu lehe väljaandja Jaak Järv oli kutsunud tööle noore Vilde. Teises otsas, Kullassepa ja Niguliste uulitsais, pesitses vähemalt mingil ajal aastail 1901–1905 ilmunud Teataja toimetus – selles lehes töötas Vilde juba tuntud kirjanikuna. Niisiis võib panna silmad kinni (nagu Jaan Krossi „Mardileiva“ alguses) ja unistada: Vilde on ka noore ja seejärel küpse mehena üht- või teistpidi patseerinud ilmselt mööda Harjut, toona oli tänav mõlemalt poolt majadega ümbritsetud pinev ruum Trepi tänavale viiva Nõelasilma väravaga. Ausamba juures seistes võiks lasta ajal ja ruumil täiesti kokku joosta: las peale Vilde kõnnivad seal tema Virulase-aegne kolleeg, aastapäevad vanem Juhan Liiv (küllap merelinna rõske tuule käes krae üles tõstetud); habemik Jaak Järv, Tallinnast kõneleva ja üldse esimese eesti romaani „Vallimäe neitsi“ (1885) autor, mille kirjutamise juures oli võib-olla Vildegi kuidagi tegev. Siis läheb sealt nooruke Marie Under, kelle Vilde Teatajasse tööle kutsus. Under oli kasvanud Tõnismäe ümbruse lihtsas puulinnas, ühesõnaga, peaaegu kohalik nagu Vildegi. Üks Teatajasse tööle rutanud ajakirjanikke oli A. H. Tammsaare, kes on jäädvustanud vastava perioodi „Tõe ja õiguse“ III osas (1931) Indreku silmade läbi. Rohkem kui kümme aastat pärast Teataja aegu, 1917, kõnnivad siurulased Kuld Lõvist Rohelisele turule Artur Adsoni juurde kohvi keetma. Veel pisut, ja üliõpilane Karl Ristikivi seisatab ja mõtleb, kus asus õige mehe koda, tema Tallinna-triloogia keskmise romaani (1940) kaupmehemaja. Gert Helbemäe vaatas äkki just sealt üles raekoja torni poole – mais 1944 ilmus tema noorsoojutt „Vana Toomas“.

Siis juba tuleb 1963. aastal valminud kirjanike maja uksest ühel varasel sügishommikul välja kõigepealt Jaan Kross Pühavaimu kirikuõpetaja Balthasar Russowi jälgi otsima ja kohe kirjaniku järel koos koerakesega paela otsas üks laps, „Mardileiva“ tegelane, kes läheb Raekoja platsile unistama martsipani leiutajast.

Külalisi promeneerib ka, sest nendeta ei saa kuidagi ei eesti kirjandus ega ka Tallinna tänavapilt – ehk näiteks 1970. aastatel pikka kasvu Sergei Dovlatov, teel Sovetskaja Estonija toimetusse; üle-eelmisest sajandist manaks aga tänavale Fjodor Dostojevski, kelle ohvitserist vend abiellus siinsamas Vilde kuju selja taga Nigulistes. Tänapäeva tulles kandub seos muidugi järjest rohkem tõelusse: eesti või väljamaa kirjanikku võib seal unistamatagi näha, kas või festivalile „HeadRead“ või kirjanduslikule kolmapäevale minemas, kui mitte kirjanike liitu või Loomingu või Tähekese toimetusse. Näe, jälle koer: Andrus Kivirähk keerab oma Robiniga Harjust Uue turu poole.1 Vaimusilmas peaks talle nüüd suunalt järgnema.

Vilde mälestusmärgilt vaatab vastu tema teoste tegelasi. Romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903) talumehed tulid Pikka jalga pidi alla, läbi vanalinna, Viru väravast välja Vene turule. Nende peksmise paigast on juba kiviga visata Uus turg Estonia taga, kus „kord paukusid püssid, uulits täitus töörahva verega“. Mart Juur on oma naljakastõsisesse luuletusse „Kivirähk jalutab koeraga“ põiminud paljugi sellest, mida mõtleme, kui öeldakse „Estonia“. 1905. aasta, Liivi pintsak, turukorviga Tammsaare, teatri põlemine. Kirjanduslik linn kinnitab lühivormiski Tallinna, teeb seda tähenduslikuks, tuletab meelde täpselt nagu monument – lugusid jutustades. Aino Pervik vaatab „Miniatuurides mälupõhjast“ (2020) justkui üle õla ajas samasse kohta tagasi: turumelus ema korvisangas rippunud väike tüdruk saab suureks, toob noore emana oma lapse nüüd hoopis teistmoodi väljakule mängima, siis on seegi pilt saanud ajatolmuks.

Sulega ajalikkuse vastu

Kuidas ikkagi koht kirjandustekstiks saab ja miks? Tammsaare pani korvi võid ja õunu, aga mõttes keerlesid tal ehk „Tõe ja õiguse“ juba nimetatud köite Kristi ja Indrek, kes sealsamas ühel 1905. aasta oktoobriõhtul olid vaadanud, kuidas haljasalal põleb puuteater. Kristi kirjutas pärast Indrekule: „Siis oli linn valge, valge, sest saksa teater põles. Ja kui me seal seisime ning tuld vaatasime, siis ütlesite, et see pidi olema kuri inimene, kes seda tegi. Ja teate, mis te veel ütlesite? Et kodus alati isa palvetas, kui paistis tulekahjukuma, ja kui oli mitu kuma, siis luges ta ka mitu palvet.“2

See 1905. aasta kuma, kord meeletu, siis ahastav, seejärel kuri, hõõgub ühes või teises vormis läbi väga mitmest Tallinna-romaanist: tahaksin öelda, et ega saakski ilma kirjutada tõsiseltvõetavat XX sajandist kõnelevat ajaloolist romaani.

Tulekuma vaibub ja tõuseb siis uuesti teistmoodi seostes, põleb Estonia ja Tallinna linnasüda, ja kui uude kirjandusse jõuab juba pronksiöögi, siis on ärevus või kuma jälle kohal otsekui kordusmotiiv romaanis (Ene Mihkelsonil, Andrei Ivanovil) – variatsioonidega linna tekstis.

A. H. Tammsaare romaanis hõõgub lisaks kahe noore inimese eneselegi veel tunnistamata armastus. Klassikut tsiteeritakse ju sageli, aga suurde käibesse läinud tsitaatidega kipub olema, et ei mäletata, kelle suhu, kus ja miks on kirjanik sõnad pannud. Just 1905. aasta alguse rahutustes viga saanud ja töö kaotanud töölise tütar Kristi oli see, kes 1905. aasta Tallinna tänavail ütles Indrekule, et „armastuseks pole peaaegu midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada“.3 Kristi loomuse kohta tahaksin öelda, et tüdruk lendas nagu liblikas tulle. Aga kui jutt juba liblikatele läks, siis seisavad Kristist kümme aasta hiljem, Esimese maailmasõja eel ja ajal, Kivirähki romaani „Liblikas“ tegelased sealsamas vahepeal ehitatud teatrihoone kui valge liblika juures, aitavad seda ehitada, tantsivad, armastavad üksteist ja kahetiivalist hoonet, mis on kerkinud pisut ka justkui 1905. aastasse jäänud inimeste mälestuseks. „Liblikas“ on omakorda hea näide sellest, kuidas kirjandus teadvustab ruumi: kirjutab taas üle ja südamesse ühe konkreetse hoone lood linnaruumis, et me saaksime seda uute silmadega vaadata – „tõeline liblikas keset teda ümbritsevaid halle, kulunud tiibadega kärbseid ja punaste katustega töntsakaid lepatriinusid“.4 Nii nagu Kristi ja Indrek, näeb ka „Liblika“ minategelane 1944, kuidas teater põleb, seekord siis Estonia. Selle „leegitsevad tiivad punaseina taeva poole lehvisid, nagu üritaks ta ära Kuu peale või jumal teab veel kuhu lennata“.5

Tagasi Harju tänavale jõudes meenub mulle muidugi, et seegi on osalt Teise maailmasõja mälestusmärk. Linnad on haprad, selle vastu on ikka kirjutamisega võideldud. Noorest tallinlasest Gert Helbemäest sai 1944. aastal kõigepealt pagulane Lübeckis ja DP-laagris kirjutas ta novelle Tallinnast aastail 1468–1710. Lübeck oli puruks pommitatud juba 1942. Raamatud, need ju ei põle: niisiis kirjeldab Helbemäe Tallinna süvenenult ja detailirohkelt, mitte tingimata õnnelikult, aga olemas­olevana nõnda, et kuulda on isegi Kalaranna laineloksu. Võib-olla kujutan seda endale nii ette: noor mees on süvenenud Lübecki linnaarhiivis Tallinna kohta käivatesse materjalidesse, tahtmata mõelda sellele, mis on parajasti akende või mere taga seal, kust ta tuli. 1948 Stockholmis ilmunud jutustus poisist, kes elas Russowi-aegses Tallinnas, „Raekooli õpilane“, mis kasutab ka „Liivimaa kroonika“ motiivistikku, oli tal juba kodulinnast käsikirjana kaasas. Helbemäe novellis „Katsumus“6 astub lugeja ette Balthasar Russow ise. Teda tunneme ilmselt paremini juba Krossi Palluna, kes ka sobib hästi siitkandist mööda minema: ruttab teine parajasti „üle pimeda Uue turu, kus tuul Raekoja umbetuisanud veesüliteid kriiksutas“.7 Uus turg on sedakorda hoopis Vana turg, mis asub Raekoja platsil.

Toompea kõrgel kaljurünkal

Vilde mälestusmärgi selja taga kerkib Toompea. „Alt orust sööstsid üles linna sihvakad kirikutornid, tõstsid turja hallid tornidega kindlusemüürid, haljendasid noore rohelisega kaetud matsakad vallid ja ruskas kirju majaderäga – Toompea kõrgilt kaljurahnu otsas, all-linn nagu kummardades ja küürutades tema jalge ees.“8 Niiviisi nägi tema talupoiss Mait Luts Lasnamäe veerult Tallinna. Huvitav, kas praegu sealt linnale vaadates mõeldakse teistmoodi?

Kui Indrek Hargla oma esimese apteeker Melchiori-romaani avaldas, oli selle kaanel Lühikese jala värav, trepiastmeil verine pistoda – kordustrükid pilti ei kopeeri. Kui film maailma pahupoolega võitlevast apteekrist järgmisel aastal peaks valmis saama, saab ka Tallinnast tükiks ajaks ilmselt Melchiori-linn. Mul ei ole selle vastu midagi: iga tekst ja selle tõlgendus tekitab uusi põnevaid paigasuhteid ning selline tõlgendus seob linna ja kirjanduslikku linna omakorda kokku. Vahel tahaksin ainult, et tõlgendus üksi ei jääks domineerima. Ehkki A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimese ja viienda osa tegevus toimub Vargamäel, on teine köide Tartust ning kolmas-neljas Tallinnast. Ei taha, et keegi filmi tõttu ära unustaks linlased Ramilda, Kristi ja Karini.

A. H. Tammsaare kui Tallinna nii oluline jäädvustaja on seejuures romaanis „Ma armastasin sakslast“ (1935) maininud ainult üht kohanime. See on seesama kirik, mille saladuse lahendas apteeker Melchior „Oleviste mõistatuses“ (2010) – nime võib ära arvata krimiloo pealkirja järgi. Tammsaarel lubab aga Oskar ronida selle torni ja hüüda üle linna, et armastab Erikat. Tahaksin nii väga teada, kus asus küll baltisakslannast Erika vanaisa tolmunud vanavara tulvil maja. Olen selle kirjeldamiseks laenanud hoopis lõigu Tohisoo härra Kaarlilt ehk Carl Mothanderilt:

„Tohutu suuri aknaid pimendasid vanaaegsed tumedad villased eesriided, mille all olid kokku tõmmatud valged pitskardinad. Laemaali võis vaevu eristada, nii kõrge oli tuba võrreldes tema ülejäänud dimensioonidega. Uskumatult paks tume vaip tundus jalge all nagu sügav liiv. Seinte tume tapeet kadus peaaegu täielikult lugematute portreede ja maastikumaalide alla. Arvukad väga kõrged riiulid täis hõbeesemeid – kauni vana hõbeda küllus oli vanades balti aadli- ja ülikukodudes üldse silmatorkav –, raskete pitsabažuuridega põrandalambid, paar hiiglasuurt karikakujulist kullatud, arvatavasti puust lühtrit, äsja mahajäetud mängulaud, mida kattis tume kiviplaat. Kõik tume, raske, süngevõitu. Mul hakkas külm selles tohutu suures, hämaras ruumis, kuhu oli kuhjatud liiga ohtralt kõige erinevamaid, aga ometi teatud viisil kokkukuuluvaid stiile. Egiptuse hauakamber – see oli mulje, mis end mulle esimesel hetkel peale surus, ja sellisena on see salong mulle alatiseks meelde jäänud.“9

Mothanderi abikaasa Benita von Wrangelli sugulaste maja seisab endiselt üleval Toompeal. Selle õuest mõtteis välja, mööda Kohtu tänavat vasakule, lossiplatsini – lühikese jalutuskäigu kaugusel (hämaruse külmus jõuab suvepäeval parajasti kontidest lahkuda) – võib heita pilgu paremale, kus kunagi lossivanglas vaevlesid Vilde portreteeritud Anija talupojad ning 1905. ja 1906. aasta vahetusel 19aastane Friedebert Mihkelson-Tuglas. Seal kirjutas ta proosaballaadi „Meri“ ja vabanes kogemata kombel päev enne sünnipäeva. Aga kui vaadata vasakule, paistab Komandandi aed, kus augustis 1906 hukati ristlejal Pamjat Azova ülestõusust osavõtjad. Juhtumisi oli jätnud laevale vastuhakku õhutama minemata tolle aasta veebruaris kahekümneseks saanud Karl Ast Rumor. Mõlemad on nentinud, et elu olekski võinud nii üürikeseks jääda – see oleks võinud juhtuda siinsamas Toompeal. Ast, kirjanik, poliitik ja seikleja, kuulus pärast kõigisse Maanõukogu, Asutava Kogu, Riigikogu koosseisudesse kuni 1934. Kui aga Eesti Kirjanikkude Liit 1922. aasta 8. oktoobril Tallinna raekojas asutati, sai Tuglas selle esimeseks esimeheks. Esialgu oli liidul 33 liiget – paneme nemadki Harju tänavat pidi raekoja poole minema, juba siin kordunud nimed tuleks vaid maha võtta.

Ja siis tahaksin hoopis laenata Eeva Pargi novellist „Tango“ kaks tegelast, võõrast verd portretistist minajutustaja ning Mireille Mathieu, kes ronivad kusagilt siit Vilde selja tagant koos üles nõukogudeaegsele hooletusse jäetud Toompeale. „Me seisime varsti kõrvuti üleval vaateplatvormil ja vaatasime alla sadama poole, vaatasime punaseid kivikatuseid ning all paistvat Pikka jalga, kus Borru oli alles hiljuti oma maalipuki harali jalad munakivide vahele toetanud. Ning siis tuli mulle meelde mu Raekoja platsil ära tulnud saapakonts, ning see, et ma ei saa enam mitte kusagilt selliseid saapaid.“10 Mathieu lubab tänuks kahe maali eest saata Moskva GUMist ostetud kõrge kontsaga saabastele Pariisist asenduse, mis kunagi ei saabu, ehkki minajutustaja ei usu, et Mireille neid ära ei saatnud, pigem kadusid need raudse eesriide postikontrolli: „Aga võib-olla murti ka need lahti, murti kontsad alt ja vaadati tallapõhjade vahele ning ei suudetud seejärel enam kokku panna, sest Pariisi saapaid juba niisama lihtsalt kokku ei klopsi.“11

Helisev ja vaba õhu-Tallinn

Mulle tundub alati pisut imeline, et kirjanduslik linnamaastik võib sageli olla ka terviklik helimaastik. Seegi – erinevatest kirjandustekstidest – võiks hakata seal Vilde mälestussamba juures tööle.

Esiteks juba mainitud hobuhääled. Need saab laenata Marie Underilt: „Tänavaid vaatan, kenamaid lumikraes hooneid, akende naeru. / Kohevast kollakast suitsust vahutab korstnate kruus. / Hüpe ja piuks! puurides nokka igasse kuppe, himustes kaeru, / varblane veereb, ja tuigerdab tuvi: ilmatud isud lumises suus. / Härmatist hobuste kõhu alt lokkab kui lopsakat lõnga“12 – siin on muidugi tegemist palju enama kui helidega. Aga siiski: siutsumine, hobuste pruuskamine, kõik need hääled, mis tekivad, kui astuda lumisele jäätunud tänavakivile. Või 1905. aasta kevad A. H. Tammsaarel „Tõe ja õiguse“ III osa alguses: undavate vabrikuviledega linn kuulutab streigi algust. Vilde sadamas hüüavad aurulaevad ja Balti jaamast kostavad veduriviled – rännumees kirjutas kindlasti oma raamatuisse sisse endalegi märkamata vihjeid selle kohta, et Tallinn oli nii sageli reiside alguspunkt – aurulaevaga, rongiga, aga lennukini läks veel hea tükk aega.

Helbemäe „Raekooli õpilases“ jääb aga üle linna argipäeva kõlama laul – veel murdumata hõbeselge poisihääl. Eks siia tuleb distantsi tõttu kajana juurde mõelda ka trammikell, trollide undamine, tänapäeva autode mürafoon.

Vilde juurest näeb ära veel mitu Tallinna torni, mis paistavad nii mere pealt kui ka õhuteed tulles, aga samamoodi rongiga Balti jaama veeredes. Olevistest oli küll juba juttu, ent selle kirikuga seostub motiiv, mis lipsab läbi mitmest raamatust, võimendub ja metaforiseerub: nimelt „Tallinn ja köietants“. Esimest korda Balthasar Russowi „Liivimaa kroonikas“, kus Itaalia rändsilmamoondajad trikitavad köiel Oleviste kiriku tornist Lontmaakri ehk Köismäeni aastal 1547. Helbemäe saab temalt veiderdaja-motiivi „Raekooli õpilasse“: „üle majade, linnavallide ja tiikide hõljus ta nagu suur kirev muinaslind kuni maandus rahva hõisete saatel Lontmaakri mäel“.13 Russowi köietantsija kordub Jaan Krossil, siin on see topeltkujund: Pärt Lias on jälginud köietantsija-motiivi arengut Krossi luulest („Köietrikk“, kogus „Kivist viiulid“, 1964) esikromaani teljeks ja selle varieerumist kirjaniku edasises loomingus.14

2010. aastal ilmunud Hargla jõulu­jutus „Apteeker Melchior ja katustel tantsija“ tantsib aga köiel raekoja ja kaalukoja vahel, sekka ka mujal linna katustel linalakk riialanna Lutgarda.15 Ta hukkub õnnetult, ent Melchiorile on tüdruk enne öelnud: „Seal olen ainult mina, katused ja vabadus. Keegi saa mind keelata ega käskida. Ma võin minna, kuhu tahan. Ma lendan linna kohal, näen kõiki ja kõike. Tallinn on ülevalt nii kaunis, seal ei ole räpasust, kõik on puhas ja seal ma armastan seda linna kõige rohkem.“ Mul on tunne, et kirjanikud on ikka endale tiibu tahtnud – ega siis asjata nende tegelased armasta kõrgetesse kohtadesse ronida.

Peaksin nüüd kuidagi otsad kokku tõmbama. Kui seal Vilde juures seista, ei teki hetkekski kahtlust, et Tallinn on kirjandust tulvil linn, see näib linnal olevat justkui üks omaette kiht. Kas kõik need kordused tekitavad ühtekokku mingi Walter Benjamini laadis kollektiivse mäluruumi, on iseasi: natuke isegi loodan, et kirjanduse loodud ruum ongi alati ka pisut isiklik ja seejuures siiruviiruline nagu sibulakoor. Keegi teine vaatab just praegu linna läbi Mati Undi või Mihkel Muti või Jan Kausi filtri ja tõstab esile hoopis teised dominandid, mis võib-olla isegi Vilde juurest kätte ei paista.

Veebilehel „Kirjanduslik Tallinn“ kogutakse ja tähistatakse ilukirjanduses käsitletud Tallinna paiku, märgitakse kaardile kirjanike elukohad ja tähtsamate kirjanduslike sündmuste toimumispaigad. Koostatud on ka mitu audiolugudega kaardirakendust. Vt kirjandusliktallinn.ee.

Kuvatõmmis

1 Vt Mart Juur, Kivirähk jalutab koeraga. – Looming 2019, nr 4, lk 467.

2 A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus. III kd. Noor-Eesti, 1931, lk 338.

3 Samas, lk 157.

4 Andrus Kivirähk, Liblikas. Tuum, 1999, lk 47.

5 Samas, lk 136.

6 Gert Helbemäe, Vaikija. Jutte ja legende Vana-Tallinnast. Orto, 1947.

7 Jaan Kross, Kolme katku vahel. Eesti Raamat, 1985, lk 139.

8 Eduard Vilde, Kui Anija mehed Tallinnas käisid. Eesti Raamat, 1970, lk 48.

9 Carl Mothander, Parunid, eestlased ja enamlased. Ilmamaa, 1997, lk 18-19.

10 Eeva Park, Tango. – Looming 2006, nr 10, lk 1496.

11 Samas, lk 1498.

12 Marie Under, Talvine päike. Rmt: Marie Under, Mu süda laulab. Eesti Raamat, 1981, lk 128.

13 Gert Helbemäe, Raekooli õpilane. Eesti Raamat, 1948, lk 20.

14 Pärt Lias, Balthasar Russowi köietrikk. Rmt: Metamorfiline Kross. Koost. Eneken Laanes. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2005, lk 31–34.

15 Eesti Ekspress 23. XII 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht