Vabadus on kõige tähtsam nii pillimängu õppides kui ka ajalehti müües

„Tuhatnelja edasi!“ ja „Kiosk“ on läti lastekirjanduse tippteosed, mille ilmumise üle on põhjust rõõmu tunda.

HELENA KOCH

Kui Soomes ilmub igal aastal üsna juhuslik valik eesti lasteraamatuid ning kõiki meie tippautoreid pole isegi tõlgitud,1 siis läti lugejad saavad osa kaasaegse eesti lastekirjanduse paremikust. Ka arvuliselt teevad lätlased soomlastele ära: viimase viie aasta jooksul on Lätis avaldatud 20 eesti lastekirjanduse tõlget, Soomes aga ainult 13. Eestis, muide, ilmub enam just põhjanaabrite lasteraamatuid. Aastatel 2015–2020 on seni ilmunud vaid 12 läti lastekirjanduse tõlget, soome lasteraamatuid aga üle 70. Seda enam on põhjust rõõmustada värskelt trükivalgust näinud läti pildiraamatute üle. Inese Zandere „Tuhatnelja edasi!“ (2019) ja Anete Melece „Kioski“ (2020) on avaldanud kirjastus Päike ja Pilv ning eesti keelde tõlkinud Contra.

Inese Zandere (1958) on läti lastekirjanduse üks tuntumaid tegijaid. Ta on kokku avaldanud üle 30 lasteraamatu ning tegutseb lisaks ka luuletaja, toimetaja, ajakirjaniku ja kirjastajana. Eesti keeles on seni ilmunud seitse Zandere lasteraamatut, nende hulgas „Annaliisa Analüüs ja teisi värsse lohutuseks haiglas olijale“ ning sarja „Näpsud“ raamatud. Pildiraamatu „Tuhatnelja edasi!“ on illustreerinud Anna Vaivare ning see on lisaks eesti keelele ilmunud ka araabia keeles.

Inese Zandere „Tuhatnelja edasi!“ on lugu poisist, kes harjutab kodus klaverimängu. Anna Vaivare illustratsioonid annavad imeliselt edasi teose hoogu ja mängulisust.

lielsmazs.lv

„Tuhatnelja edasi!“ on lugu poisist, kes harjutab kodus klaverimängu. Selle käigus läheb ta fantaasia lendama ja poisi juurde ilmub hobune, kes pärast leivatükiga ligimeelitamist temaga koos musitseerima asub. Nende klaverimäng läheb kord „nagu noodi järgi“, siis jälle „mööda klahve kukerpallitades“. Hobuse seljas ratsutab poiss toast välja linna peale ja sealt edasi juba vabasse loodusesse. Poisi ja hobuse looming ei pruugi kõigile pealtkuulajatele meeldida (nii näiteks poisi õele, kes ei suuda venna „klaveri peksmist“ enam taluda), kuid pakub seesugusena poisile suurt rõõmu. Kui aga ema poisi tuppa sisse astub, on hobune taas läinud.

Zandere raamat on kummardus muusikale, mida peaks saama luua just nii nagu süda soovib, ja inspiratsioonile, mis teinekord läheb lendu just üksinda olles. Sealjuures on hobune tabav muusika metafoor. Nii nagu muusika, võib ka hobune olla aeglane ja rahulik või hoopis kiire ja ettearvamatu. Temaga on võimalik ratsutada, kuid ta peab saama olla ka vaba ja metsik. Raamatus on hobusel poisile eriline tähendus. Poisi toas ringi vaadates saab kiirelt selgeks tema suur loomaarmastus. Tal on koduloomana kass ning lisaks sellele on toas laiali terve hulk erinevaid mänguasju, millest enamus on kaisuloomad. Sellest, et aga just hobusel on poisi südames eriline koht, annab tunnistust tema toa seinal rippuv peaaegu elusuurune hobusepilt.

Inspireeriva raamatu (ette)lugemise teevad lustakaks klaverihelide kirjeldused tekstis, mis annavad edasi ettetulevaid seiklusi. Nii näiteks „kõmisevad kumedalt bassid“ „blänn-blänn-blänn-blänn!“ ja „dõmm!“, kui poiss hobuse seljast maha kukub, hobusega koos jõkke hüpates aga teevad klahvid “blürülürüm! blürülürüm!“. Tekst on lihtsamaks lugemiseks kirjutatud trükitähtedes, kuid sisaldab paari keerulist sõna, mis ei pruugi ka suuremale lugejale tuttavad olla („gamma“, „passaaž“).

Anna Vaivare (1987) guaši- ja akvarelltehnikas loodud isikupärased illustratsioonid annavad imeliselt edasi teose hoogu ja mängulisust. Ka näitab kunstnik end tõelise koloriidimeistrina. Erinevad värvitoonid, mille seast tõusevad esile punakaspruunid, sobituvad kokku kenaks tervikuks ja toovad hästi esile pildi idee. Tegelaste emotsioonide ja detailide kujutamine pakub ühtlasi nii nalja kui ka avastamisrõõmu. Lugeja südame röövib näiteks poisi kass, keda on kujutatud nii hobusele klaveril taktikepiga takti löömas kui ka klaveri peal saiakest nosimas.

Kaader Anete Melece animafilmist „Kiosk“ (2013). Kioskimüüja Olga unistab reisimisest.

IMDb

Šveitsis elav illustraator ja animakunstnik Anete Melece (1983) on lisaks pildiraamatutele loonud ka koomikseid ja multifilme. Ka „Kiosk“ oli algselt animafilm (2013), mis valmis Melecel ülikooli lõputööna. Autor on öelnud, et oli selle loomisel mõjutatud omaenda elust, olles rahulolematu oma tööga ja otsides uusi väljakutseid. Seitsmeminutiline animafilm saavutas suure edu kogu maailmas, pälvides üle 20 auhinna. Pildi­raamat sai „Kioskist“ mõned aastad hiljem ja sellest kujunes tõeline rahvusvaheline hitt – raamat on tõlgitud lausa 16 keelde.2

„Kioski“ peategelane on müüja Olga, kes on oma töökohta, väiksesse kioskisse, suure kehaehituse tõttu sõna otseses mõttes kinni jäänud. Olgale meeldib tema töö, ta teab peast püsiklientide soove ja lobiseb inimestega aeg-ajalt ka niisama, ent õhtuti tabab teda nukrus, sest ta ei pääse kioskist välja. Siis rahustab Olga end süües ning reisiajakirju lugedes ja kaugetest paikadest unistades. Olga elu muutub jäädavalt, kui ühel päeval kiosk ootamatult ümber kukub ja müüjanna avastab, et suudab kioski üles tõsta ja sellega liikuda. Ta läheb jalutama ja maailma avastama ning satub endalegi ootamatult oma unistuste kohta.

Olga on meeldiv tegelane. Ta on abivalmis tädi, kellel ei pruugi pealtnäha olla maailma kõige olulisem töö, kuid kellel on tegelikult ümberkaudsete inimeste elus väga oluline roll. On ju tema see, kes on alati teiste jaoks olemas, valmis teenindama ja ära kuulama. Olgas on inimlikkust, mis teeb talle kaasaelamise lihtsaks. Talle küll meeldib oma töö, kuid siiski tahaks ta ka välja pääseda ja uusi kohti näha. Kurvana otsib ta lohutust toidust, mis paradoksaalselt tema väljapääsemise aina vähem tõenäoliseks teeb. Olga unistus vabadusest ongi see, mis tema loo universaalseks teeb ning erineva taustaga lugejaid kõnetab. Zandere raamatuga sarnaselt seostub muide ka „Kioskis“ vabadus loodusega ning siingi jõutakse selleni looma abiga – Olgale tuleb nimelt tema unistuse täitumisel appi koer Rambo.

„Kioski“ trükitähtedes kirjutatud tekst on napp, lihtne ja konkreetne, tehes selle (ette)lugemise hõlpsaks. Raamaturiiulil torkab teos silma oma humoorika mitmetasandilise kaanepildiga, millel on Olgat kujutatud kioskis küpsist pugimas ja reisiajakirja lugemas. Anete Melece on raamatu piltide loomisel kasutanud akrüüli ja pliiatsit. Teda on sealjuures inspireerinud Riia linn, mille tänavapildi tunneb ära mitmetelt piltidelt. Raamat sisaldab koomiksi­stiilis elemente – pildiridasid, millel on näha erinevate sündmuste kulg. See teeb võimalikuks tegelaste mitmeplaanilise kujutamise ja neile kaasaelamise. Tähelepanelik lugeja saab näiteks osa õnnetu daami loost, kellele Olga müüb raamatu alguses naisteajakirju ning keda ta kohtab hiljem õnnelikult armununa mere ääres.

„Tuhatnelja edasi!“ ja „Kiosk“ on läti lastekirjanduse tippteosed, mille ilmumise üle on põhjust rõõmu tunda. Humoorikad ja inspireerivad raamatud pakuvad avastamisrõõmu nii väikestele kui suurtele. Nende teoste eeskujul võiks eesti kirjastajad anda võimaluse teistelegi läti lasteraamatutele, mis kõnetaksid kindlasti ka siinset lugejat.

1 Soome keeles pole seni näiteks ilmunud ühtegi Piret Raua raamatut.

2 Eestis, muide, pole ühtki pildiraamatut tõlgitud nii paljudesse võõrkeeltesse. Praegusaja ühed populaarsemad pildiraamatud Piret Raua „Härra Linnu lugu“ ja Jonas Tauli „Öömõtted“ on näiteks avaldatud „vaid“ neljas võõrkeeles.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht