Universaalne ja nutikas

Raul Oreškini tekstides liiguvad argised süžeed sageli reaalsest maailmast fantaasiaväljadele, Tartu tüübid esinevad väljamõeldud tegelikkuses.

IGOR KOTJUH

Raul Oreškini raamatul „Kui ma vananen…“ on üks kindel temaatiline raam (minategelase vananemise stsenaariumid) ja rohked interpreteerimisliinid. Selle raamatu puhul võib rääkida: 1) blogikirjandusest, 2) Tartu kirjandusest või 3) lihtsalt heast kirjandusest. Umbes selles järjekorras raamat avaneb lugejale nii eelreklaami põhjal kui ka lugemise käigus.

Blogikirjandus

Raamatu tiitellehel seisab: „blogi 2014–2016“. See paneb kohe küsima: kui palju on e-platvorm mõjutanud raamatu avaldamist ja autori kirjutamisviisi?

Oreškin selgitab: „Kirjutasin oma esimese vanaduseloo Tartu-Tallinn rongis, kui varahommikul tööle sõitsin. Lugu rääkis kahest erinevast vananemise võimalusest. Esimeses jutustasin, kuidas ma vananen vanausuliste külas Varnjas ning teine lugu rääkis sellest, mis juhtub siis, kui vananen Tartus. Neil iganädalastel rongisõitudel tegin erinevaid postitusi, aga miskipärast sai just vanaduselugu palju kommentaare ning üleskutseid sarnaste lugudega jätkata. Mõtlesin, et miks mitte ja kirjutasin õige pea veel mõned vananemiselood. Varsti kolisin sotsiaalmeediast blogisse ning vahelduva eduga sai nelja aastaga kirjutatud 40 lugu.“1

Siit on näha omamoodi evolutsiooni, liikumist ühelt e-platvormilt teisele. Kuid e-keskkond ei mõjutanud autori kirjutamisviisi – nagu seda võib tähelda näiteks Liina Tammiste luuletuste2 või Keiti Vilmsi kalambuuride-värsside puhul3 –, vaid Oreškin valitses ise eri platvormide üle, valides ratsionaalse lahenduse tekstide avaldamiseks ja arhiveerimiseks. Teisisõnu: virtuaalne keskkond andis impulsi kirjutada mitu lugu ühel konkreetsel teemal, kuid ei mõjutanud proosapalade vormi ja sisu. Raamatus ilmunud lood mõjuvad iseseisva tekstina.

Tartu kirjandus

Raul Oreškini minategelane sedastab: „Peale KMV sarja käivitamist sattusin oma uuest hobist lausa kassivaimustusse“ (lk 209). Postituste kirjutaja avastas samm-sammult endas kirjaniku. Otsides toetust raamatu avaldamiseks Hooandja portaali kaudu, annab Oreškin teada, et mõte lugude põhjal raamat välja anda olekski jäänud ainult mõtteks, kui Berk Vaher ei oleks ettevõtmisele omalt poolt mitmel korral hoogu andnud: „Bergi sõnul on vananemiselugudes globaalset, lausa kosmilist haaretki, ent samas on juttude keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Peale sellist toetusavaldust oleks lausa raiskamine, kui ma raamatut välja ei annaks.“4

Selle tsitaadiga tuleb mängu Tartu kirjandus – autorid, teemad, tekstid, kohavaim. Siinkirjutaja ei ole autoriga tuttav ega lugenud ta blogi, kuid raamatus võib leida autobiograafilist ainest, mida on kerge kinnitada väikese guugeldamisega. Mõned märksõnad: Tartu Uus teater, Voronja galerii, kodurestoran … Lugedes joonistub välja ka autori natuur: elav aju, visionäär, rohked huvid, idealism, arenenud empaatiavõime. „Kui ma ikka millestki innustusin, siis tegin seda sellise kirega, et tõmbasin tihtipeale teisedki kaasa“ (lk 123). Teisal: „Niipea, kui ma tabasin end mõttelt, et suudan järgmisi käike prognoosida, muutus olukord minu jaoks häirivaks“ (lk 56).

Palade toon on usalduslik ja lustlik, on tunda, et jutud on eelkõige siseringi inimestele – perele, sõpradele, kolleegidele. Olen kunagi elanud mõne aasta Tartus ning oskan ette kujutada sealset kultuurilist elu: see võib paista mõnevõrra hermeetilisena, oma naljadega, kuid on ometi demokraatlik, intensiivse mõtlemisega ja sõbralik uute algatuste-ideede suhtes. Tore on olla tartlane, sest jääd alatiseks suhtlema kunagi armsaks saanud inimestega ning aegamööda see ring tartlastel aina laieneb. Oreškini raamat on Tartu kirjandus selles mõttes, et tema tekstides võib tajuda seda Tartu kultuurielu avatust üksteise ja igasuguse innovatsiooni suhtes.

Berk Vaher on ammune Tartu patrioot, kuid tundub, et Oreškinil soovitas ta raamatu välja anda mitte ainult Tartu pärast, vaid ka seepärast, et vananemise teema puudutab tedagi. Aastaid tagasi, 33aastasena kirjutas Vaher „Vikergullupis“: „Kolleegidele: vananegem väärikalt, ent lupjugem aeglaselt. Ja lugegem üksteise kirjutatut ja kui eesti kirjanduses ikka midagi puuduvat tundub, kirjutagem see.“5 Ei ole välistatud, et Vaher nägi Oreškini tekstides oma kunagist üleskutset.

Hea kirjandus

Kui ma vananen…“ võib algul tunduda mõnevõrra raske lektüürina. Alles lõpupoole selgub, et võrgukirjandusega on kogu tegelikult vähe seotud – blogi oli raamatu mustand. Ja et see raamat pole vaid „tartlaste värk“, sest selle sisu – seesama vananemise teema – on universaalne ja teostus nutikas.

Kirjandusblogis Loterii mainitakse Oreškini loominguliste sugulastena Indrek Koffi ja Mehis Heinsaart.6 Sellega võib nõustuda, kuigi Kofi puhul tooksin võrdluseks pigem mitte „Saja rahva lood“ (2016), nagu seda tehakse Loterii blogis, vaid poeemi „Vana laul“ (2006), milles Koff kasutab üht kindlat motiivi, suudlust, raamatu algusest lõpuni ehk inimese sünnist surmani.

Oreškin valib samuti ühe motiivi, vaadeldes minategelase vananemist erinevates – võimalikes ja fantaasiasse sööstvates – sündmustes. Ta võinuks vabalt panna oma raamatule kofiliku alapealkirja „poeem“ – ja tekstid kannaksid selle tembu välja. Seos Kofiga tekib ka siis, kui üritada määratleda raamatus avaldatud tekste žanriliselt, sest need on – jällegi kofilikult – raskesti kirjeldatavad. Kas need tekstid on esseelaadsed kirjutised? Proosapoeemi osad? Novellid? Igal juhul kõige vähem on need blogi­kanded. See on kirjandus, ilukirjandus.

Heinsaare mainimine on igati õigustatud, sest ka Oreškini raamatus liiguvad argised süžeed sageli reaalsest maailmast fantaasiaväljadele. Tartu tüübid esinevad väljamõeldud tegelikkuses. Näiteks lugu „Kui ma vananen illusioonideta“ algab nõnda: „Ei, ei, ei, ei, ei … see ei saa olla võimalik, mõtlesin ma endamisi, kui Platoni prillidega esimest korda Tartut nägin“ (lk 155).

Veel oleks huvitav kõrvutada Raul Oreškini endanimelist tegelast Urmas Vadi endanimelise tegelasega. Kumb nendest tegelastest on rohkem või vähem autori nägu?

Ehk kõige üllatavam paralleel tekib Andrei Hvostovi „Sillamäe passiooniga“ (2011). Kes on lugenud, teab, kuidas see raamat algab. Peatükk „Ajamasin“, autori vestlus pojaga Sillamäe elust vanasti: „Poiss, ma ei võta sind koos endaga ajamasinasse. Me ei saa sellega riskida. Ma lähen üksinda. Aga sa võid mu reisikirja lugeda.“7 Oreškini raamat algab pühendusega tütardele: „… pole ma nimeliselt neid oma kirjutistes maininud, aga mis ei vähenda muidugi võimalust, et nad end seal ära tunnevad ning loodetavasti oma lastele ja lastelastele, kui need peaksid tulema, lugusid edasi räägivad“ (lk 9). Hvostov räägib minevikulugusid, Oreškini ajamasin seilab tulevikutuultes. Hvostovi raamat on selgelt autobiograafiline (ilmus vastavas sarjas), kuid see kvalifitseerus ka hea kirjandusena, seda on nimetatud romaaniks ja esseeraamatuks ning üks peatükkidest, „Astma“, kandideeris ka Tuglase novelliauhinnale.

Raul Oreškini raamatus on palju säravaid ilukirjanduslikke leide ja käike. See on ju puhas rõõm, kui järjekordne lugu algab nii: „Kõik sai alguse vihmaussist“ („Kui ma vananen teises tsivilisatsioonis“, lk 139). Korraga on selge, et inimene oskab kirjutada. Algus on ootamatu ja lubab ettearvamatut süžeed.

Siinkirjutaja lemmikpala on „Kui ma vananen karu kõhus“. Milline oskuslik töö verbide kallal, milline professionaalne pildikeste vahetamine! Leian, et see lugu võiks kandideerida novelliauhinnale. Ja loodan, et Raul Oreškin kirjutab veel.

1 https://www.hooandja.ee/projekt/raul-oreskin-kui-ma-vananen

2 Igor Kotjuh, Kaasaegse kirjanduse võimalusi – uusmeedia kasutamine. – Looming 2015, nr 1, lk 143–145.

3 Igor Kotjuh, Eesti keele Evita. – Sirp 16. VI 2017.

4 https://www.hooandja.ee/projekt/raul-oreskin-kui-ma-vananen

5 Vikerkaar 2010, nr 3, lk 111.

6 https://loterii.blogspot.com/2018/06/raul-oreskin-kui-ma-vananen-2018.html

7 Andrei Hvostov. Sillamäe passioon. Petrone Print, 2011, lk 16.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht