Tuttava linna tuled – Tapa ei tapa, vaid teeb tugevaks ja rõõmsaks

KELLI KIIPUS

Sall on vaja korralikult kaela siduda. Jahe tuul on armutu. Kõrvaklappidest kostub Alfa Misti album „Antiphon“.

Mööda Pikka tänavat Tapa keskväljaku poole jalutades möödun kahekorruselistest värvilistest majadest, mis külalised rõõmsates värvides vastu võtavad. Tapa on kasvanud laiusesse, mitte kõrgusesse. See annab turvalise tunde: linn ei ole meist üle, vaid on koos oma inimestega.

Tapa on minu meelest müstiline koht. Sellega on seotud palju nalju, nagu anekdoot ajalehest Tapa Kommunist (tegelikult pole seesugust kunagi ilmunud) või suunaviit „Tapa–Loobu“. Muuseas, on kasutusel ka väljend „no nii, suu on kinni nagu Tapa ülesõit“, kui keegi enam midagi vastu ei oska öelda. Mäletan lugematuid kordi lapsepõlvest, kui mulle maalt tagasi sõites selle ülesõidu tõkkepuu taga tundus, et me ei jõuagi sama päeva õhtuks koju. Mõnus ja rahulik Tapa on mu kodu ka praegu.

Samm aeglustub automaatselt, kui jõuan keskväljakule. Hingetõmbepaus. Siit on minna nii mitmesse suunda. Võib siirduda elumajade rajooni, kus kõndides arvad, et saad aimu nende aiaga ümbritsetud majade siseilmast. Või jätkata jalutuskäiku hoopis Pikal tänaval ja võtta suund kergliiklusteele? Minna tagasi sinna, kust tulin – rahvakeeli teisele poole raudteed?

Sean sammud muusika- ja kunstikooli poole. Juba kaugelt tunnetan selle maja loomingulisust, aga ka distsipliini ja harjutamise aurat. Isegi praegu on ühes aknas valgus: keegi mängib klaverit. Selles majas õppisin ka mina rääkima muusika keelt – nii oluline keel, mida osata! Siit majast tuleb helivärve ja muusika lõhna!

Tapa aasta suursündmus on vorstifestival, mis põimub Tapa linna päevadega. Tantsutrupp Panter esinemishoos.

Tapa linnapäeva laat / Facebook

Muusikakooli taga on suur plats … tähendab … alates 2011. aastast on Tapa Eesti vorstipealinn. Seda peab ka vastavalt tähistama! Selsamal platsil. Mmm… grillilõhn, tunned? Aasta suursündmus vorstifestival põimub Tapa linna päevadega: laat, kodukohvikud, õhtune kontsert, takistusjooksuvõistlus „Battle for Tapa“ ehk „Lahing Tapa eest“, näitused … Oh, seest läks kohe soojaks, suvi tuli kehasse.

Kõnnin rahulikus tempos, tuttavad sõidavad mööda. Lehvitame. Kuidas siis veel? Kolm muusikapala hiljem jõuan rajale, mis äratab palju tundeid ja mälupilte. Tapa gümnaasiumist möödudes meenub mulle oluline fakt, et seal tegutseb siiani aktiivselt Eesti vanim kooliraadio Sõlm.

Kohe, kohe, paar sammu veel, ja ees terendab Tapa kultuurikoda, äsja renoveeritud kultuurimeka, mille olemasoluta ei kujuta siinset elu ettegi. Mind on alati kohutavalt rõõmsaks teinud Tapa kultuurielu ja linnarahva koos toimetamine. Olen seda alati mujal elades taga igatsenud. Uhkusega räägin meie linnaorkestrist, mille kontserdid on alati nii meeleolukad ja nii mitmete lisalugudega, et keegi ei tea kunagi, millal see lõpp päriselt käes on – keegi ei ootagi seda. Käed on veel järgmisel päevalgi plaksutamisest valusad. Praegu kõndideski hakkasid käed surisema. Kehamälu! Ja laulukoorid oma vahvate seltskondadega suudavad alati oma repertuaariga üllatada ja liigutada. Ning rahvatantsijad on garanteerinud selle, et igal peol saab jalga keerutada mehega, kes päriselt ka väga hästi tantsida oskab!

Külm hakkab, aga enne kui kodu poole tagasi keeran, tahan silma vaadata Tapa raudteejaamale, linna uhkusele ja südamevalu põhjustajale, mis hiilgab oma suuruses, aga ka oma murtuses ja üksinduses suure roosa koguna. See on kui värav Tapa ja teiste maailmade vahel. Huvitav, mis mõtetega inimesed siit lahkuvad? Kui paljud rongi pealt tulijad ka siia paigale jäävad? Mõtlen sageli, kui paljud siit raudteesõlmest läbi on sõitnud ja midagi endast maha jätnud. Ja kas see kõik on siia jäänud või iga rongiga kaasa võetud?

Möödun veel Tapa Pitsakohvikust, kuhu sisse vaadates on näha rõõmsaid nägusid, nii kohalikke kui ka liitlasvägede sõdureid, kes on jõudnud siia linna, mille nimi paneb tõlgituna välismaalased alati silmi pööritama. Välismaine hõng on toonud väikelinna värskust ja uut hingamist – erinevus rikastab. Ja kas üldse erineme? Ei teagi, kui mitmete Eesti linnade elanikud saavad öelda, et peale eesti või vene keele kuulevad nad poejärjekorras ka näiteks inglise või prantsuse keelt? Vokaalne sädelus. Helide sümbioos. Ja meil on võimalus selle sees elada!

Olen kodus tagasi. Tuur polnud teab mis pikk, aga näha ja märgata sai mõndagi. Ja igale poole täna ei jõudnudki.

Taban end mõttelt: kui irooniline, et mina just nüüd seda artiklit kirjutan, oma linnast, Tapast. Kunagi ei jõudnud ära oodata, millal saaks siit minema ja maailma näha. „Kui suureks saan, siis lahkun siit ja ei vaata enam kunagi tagasi …“. Neid sõnu söön siiani. Iga päev. Läksingi, aga naasin. Siin ma olen. Minu rahu on siin. Kutsun sindki linna, mis ei tapa, vaid teeb tugevaks ja kus on päriselt ka tore (eriti sellepärast, et siin hästi tantsida osatakse!).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht