Tänukõne

Tunnustus on oluline igale loojale ja suurim, kui seda on avaldatud õigel ajal – siis, kui loojal on seda kõige rohkem vaja.

ELO VIIDING

Olen tänulik mulle osutatud topeltau eest.

Sain sel aastal Tallinna ülikooli kirjanduspreemia kahe väljaande, oma luulekogu „Ellujäämisrežiim“ ning kunsti- ja luuleraamatu „Vastukaja“ eest. Viimase puhul pole tegu iseseisva luulekoguga, vaid Santa Zukkeri maalidest lähtuvate tekstidega. See on tandemtöö, mis rõhutab mulle teiste kunstivaldkondade tähtsust kirjaniku elus, žanriülest dialoogi maailmas, mis üha enam kutsub kunstide sünteesi ja hägustuvate žanripiiride poole, mitte kapseldumisse kindlasse valdkonda.

See on minu esimene ametlik kirjandusauhind. Ma ei tea, kuidas hääled jagunesid, aga olen rõõmus, et žürii koosnes eranditult kirjanikest ja tõlkijatest, kellest ma ka ise sügavalt lugu pean. Need inimesed on mulle tähtsad eetilise ja sotsiaalse närvi, samuti omaloominguliste tekstide ja tõlgete tõttu.

Ülar Ploom, üks žürii liikmetest, on minu kunagine itaalia keele õppejõud, kellele olen väga tänulik oma kultuuritaju avardumise eest. Ta oskas lugemiseks soovitada täpselt õigeid asju ning mulle oli mõtteliselt murranguline ka see, et selles valdavalt mehelikus progressiajastu tekstimaailmas tutvustas ta selliseid võimsaid autoreid nagu Natalia Ginzburg, Elsa Morante ja paljud teised. Muidugi ei puudunud tema toodud kirjanduslike näidete seast ka keskaegsete naisautorite tekstid, mis kõnetasid minu metafüüsilist poolust.

Sveta Grigorjevale olen samuti tänulik: rockabella ja punkar võivad vabalt asjadest ühtmoodi aru saada, kuigi ajastu koos oma habitus’ega on see, mis määrab ära kirjutajate vabaduse, keele ja väljenduslaadi. Tahaksingi kirjutajana jagada oma kogemust, et olla nooremale lugejale mõistetavam.

Loometöö kui hobi

Minu põlvkonda manitseti olema tagasihoidlik oma annete ja ka produktiivsuse hindamisel, rääkimata uhkuse tundmisest oma eksperimentaalsuse või millegi teistmoodi tegemise üle – seda, mis sa olid, teadsid paremini härrad ja prouad, kelle „ideoloogiatele“ sa tihtipeale oma natukestki edu silmas pidades heakskiitvate seltskondlike peanoogutustega pidid truudust vanduma ja kes sinult vastutasuks meelsuslojaalsust välja pressisid. Sa sõltusid paljuski sellest või tollest soovitajast, et sind tõlgitaks, sõltusid mitukümmend aastat ühel kohal püsinud ametnikest, kes enda arust kirjandust „tegid“, minnes mööda tegelikest kajastustest, su raamatute arvustustest, mis ilmusid Vikerkaares, Loomingus, Sirbis … Millegi sellise üle kurta oli igal juhul sobimatu, sest igasugune ebaõigluse talumine käis loojaeluga automaatselt kokku.

Tollal polnud hea toon isegi mingit arvestatavat honorari küsida – ja kas on see seda õieti praegugi? –, sest nii võisid teenida vaimuelu alusväärtuste reetja ja ahne materialisti nime, sest vaid igavik pidavat õiget loojat pärgama. Nelikümmend krooni pakkus sulle omakeelsete loojate arvelt rikastuv suurkirjastus su panuse eest luksväljaandes! Sind isegi sõimati, kui mõnes listis julgesid kirjanduspoliitikat natukenegi kahtluse alla panna, ja see sõim ka sujuvalt normaliseeriti – sõimu olid sa ju ise ära teeninud! See kõik küll karastas, kuid paljud loojad loobusidki.

Nii-öelda ehtsa loomemajandajana – see sõna on viimasel ajal figureerinud mitmes kirjutises ja saab üha enam tähelepanu! – õppisid sa ära igitõe, et peaaegu mitte ükski sulle määratud või sinu poolt välja teenitud summa ei laeku sinu pangaarvele õigeaegselt – lepingus määratud kuupäevaks. Sa õppisid olema täielikult raamatupidajate meelevallas: nood lõpetasid reedel kell kaks oma tööpäeva, olles just jõudnud t-, u– või v-täheni, või teatasid tõredal häälel telefonis, et lähevad homsest kuuks ajaks puhkusele, arvuti on juba kinni ja miks neile varem ei öeldud, et nii suur häda on.

Kalju Kruusal on read: „reede / kell oli juba kaheksa ja enam ei tule ühtegi meili ega midagi / ootame kodus ja oma kurbusega kurvastame teineteist“. Ma ei kuulu kohe kindlasti nende hulka, kes luulet enesekindlalt lihtsustades eluliste seikade alusel seletaksid, ent mulle tundub, et Kruusa võis kirjutada kellestki, kes ühel reedel enne pikki pühi oma magamata öödel tehtud intellektuaalse pingutuse eest pisikest töötasu ootab. Riigipalgaga turvatud elustiili puhul ei olegi alati vist võimalik mõista loome-ettevõtjat, kes elab iseenda andekuse ja enesemüümise varal; kelle sisse­tulekud ripuvad ära sellest, kui efektiivselt ja sageli ka puhkuseta ta täidab tulusat otsa tõotavat ülesannet – omandades rootsi keeles tekste või kirjutades paaripäevase etteteatamisega valmis ettekande – ja seda nagu teisedki liht­surelikud, lapse koolimurede ja „päriselu“ kõrvalt.

Oleks kena, kui saaks öelda, et asjad on muutunud. Aga ei ole! Ühes keeles nüansirikkalt kõnelemine ja kirjutamine ning sellesse tõlkimine on tõusvate hindade juures ikkagi su enda närune hobi!

Ka visuaalkeeles toimetamine on puhas luksus, luksuslik hobi. Kunstnik sõidutab oma maalid näituseruumidesse oma raha eest, taksoga. Kõik tema kulud ei ole „põhjendatud kulud“. Millega sa, hing, põhjendad, et sinu kodu ei olegi näitusesaal, vaid et sul tuleb töid ka transportida! Ta maksab peale sellele, et mõni entusiastlik klassiõpetaja saaks noored telosõltlased korraks elus päris näitust vaatama viia. „Aga las teeb, kui see tema erahuvi on,“ tahaks nii mõnigi mõrult hüüatada, „tehku siis midagi muud, kui see sisse ei too!“. Kunstnik teeb käputäiele inimestele galeriis kunstnikutuuri, selgitades esteetilise mõtlemise ja visuaalse kirja- ning analüüsioskuse tähtsust inimese elus; see on teatavat laadi energiavahetus, mida rahas ei saagi mõõta, ja raha pole seda tehes kunagi peamine. Seda enam et paar noort inimest sest seltskonnast asubki tema eeskujul kunsti õppima, mis sellest, et eriala ei tundu tulus.

Kes on loomeinimene?

Kindlasti ei taotle mu sõnavõtt olla uus vesi niinimetatud virisemise veskile, et sellega veelgi enam naeruvääristada loovinimeste positsiooni ühiskonnas, ja ma ei taha kohe kindlasti öelda, et loomeinimene ei võiks õppida muid oskusi ja omandada vilumust ka (loome)majanduses. Kindlasti võib ja aeg-ajalt peabki. Iga tee tuleb alguses sisse tallata, iga asja eest tuleb maksta.

Kuid me peame täpsemalt määratlema ja avama mõiste „loomeinimene“: tegu on üldjuhul inimesega, kes teeb tööd suuresti ka järeltulevate põlvede kirjaoskuse, muusikalise kuulmise või elementaarse kunstitaju – kokkuvõtlikult, nende silmaringi avardamise ja hariduse nimel. Eesti keele ja kultuuri olukorrast kõneldes me peame mõistma, et täpselt selline, nagu on tolle palju kirutud ja naeruvääristatud loomeinimese elu, on ka eesti keele ja kultuuri olukord – mitte mingit muud olukorda ei ole!

Praegu aga tundub inimene, kes eesti keeles kirjutab, avaldab või tõlgib eesti keelde või toimetab tekste (oodates kannatlikult pärast tähtaja möödumist laekuvat tasukest), taandatud naeruväärseks veidrikuks, kes võikski tegeleda oma hobiga nii, et see ei segaks tähtsate asjade üle otsustajaid.

Siiski ei ole asjad lootusetud. Positiivse erandina tahan esile tõsta Loomingu peatoimetaja Indrek Mesikepi, kes saadab lepingud alati õigeaegselt, kui mitte isegi kõvasti varem, ja kes pingutab isiklikult, et autorid saaksid oma tasu kätte niipea, kui nende tööd on ilmunud ja kindlasti enne nädalavahetust või pikki pühi. Juba selline autorite poolel olemine, rääkimata kiirest ja asjalikust suhtlusest, väärib tähelepanu.

Tunnustus on oluline igale loojale ja suurim, kui seda on avaldatud õigeaegselt ja just siis, kui loojal on seda kõige rohkem vaja. Auhindu ei saagi arusaadavalt jätkuda kõigile, kuid sageli kardetakse auhinnata noori inimesi nende parimas loomeeas, arvates justkui, et nad ei vääri veel seda au ega suuda auhinda edaspidi õigustada. Kardetakse, et noorte tunnustamine on risk: see võib jääda nii-öelda kahtlaseks avansiks. Selle vältimiseks on vaja kõrgeimal tasemel kunstitaju radarit, mis peilib lisaks andele välja ka sitkuse olemasolu ja püsimajäämise potentsiaali.

Kuid mis võiks olla parem kinnitus, et väärid märkamist, kui tunnustus just siis, kui oled oma ainulise tee alguses? Kindlasti ei ole rõõm tunnustusest suurim siis, kui vanus on liikunud neljakümne, viiekümne või kuuekümne kanti. Tunnustust ja, olgem ausad, ka raha vajavad enim ikka kahekümneaastased loojad! See ei peaks sugugi kahandama elutööauhindade väärtust.

Kuid on ka neid, kes on sündinud loojad, kontseptualistid, anarhistid, paariad, teisitimõtlejad, kes kultuuri peavoolu vaatepunktist ei pruugigi olla salongi- ja parketikõlblikud. Tunnen isegi mõnda niisugust. Neil pole kelleltki midagi tarvis. Aga suur osa inimesi vajab tunnustust, et edasi liikuda. Ja isegi mitte tunnustust, vaid veibinurgast väljapoolegi möönmist, et jah, sa oled endast midagi andnud, mingi märgi maha pannud, midagi liigutanud, mõne teosega kellelegi oluliselt või koguni elu muutvalt korda läinud, mõnegi tekstikeele teiseks teinud. Selles osas on praegune aeg tunduvalt heldem, eeskätt noored inimesed on kultuurikülgedel esil.

Kui vaadata loomist kui midagi, mis asub väljaspool kultuuritarbimist ja -tootmist, siis saab igaüks aru, et see on riskantne tegevus. See on töö, mida tehakse pidevas ebakindluses, pidevas ärevuses selle pärast, millal leitakse end kerjakotiga tänavalt. Loomeinimesed riskeerivad oma elu ja tervisega, teevad hullumeelseid ja julgeid panuseid, nii-öelda pikaajalisi investeeringuid – ühe keele- ja meeleruumi kestmisse.

Nende eluvõitlused pakuvad kahtlemata vähem kõneainet kui Kroonikas emotsionaalseid ja lihtsakoeliselt hingelisi avaldusi tegevate valeprohvetite omad, kes isegi iidsed õpetused oma egole meelepäraseks väänavad – hingekarjastest rokkariteni –, kuid loojad pakuvad usku millessegi, mis seisab kindlal alusel ning mida ei anna ära kasutada, ära lörtsida, kärgrüvetada. Loomingule kulutatud aeg on väärtuslikum mis tahes rumalast pihtimusest, mille põhieesmärk on edevuse kiire rahuldamine. Just nimelt – aeg, see loome­elus võtmetähtsusega sõna!

Luules on konkurents tihe

Kui Sveta Grigorjeva kirjutas „Ellujäämisrežiimi“ arvustades, et vahest võiksin ma raamatuid pigem harvem, ent toekamana välja anda, siis pean ütlema põhjenduseks, et olen sellest kogu aeg unistanud. Mis mind siis takistab, miks pean ma justkui grafomaaniliselt iga kahe-kolme aasta tagant luuleraamatu ilmutama? (Minu proosaraamatud on siiski ilmunud pikemate vaheaegade järel.)

Aga seepärast, et luuletajana on väga raske püsida konkurentsis. Nii humoorikalt kui see ka ei kõla, ongi kõige suurema konkurentsiga valdkond nüüdisaja ühiskonnas luule! Praeguse lavaluule ja insta-verse’i pealetungi ajal, kui selle viljeleja ei pruugi osata emakeeles isegi vigadeta kirjutada ega pea olema läbi lugenud ühtki „mõttetut“ luuleraamatut, mis on kirjutatud enne teda, peab luulet kirjutav autor olema pidevalt valmis oma tekste perfektselt esitama; ta peab valdama esituskunste ja soovitavalt ka võõrkeeli ning eelkõige – olema kõneaineks, olema esil. Ta peab suutma suurel raamatumessil ka võhikule selgitada, millest ta kirjutab, arvestades sellega, et kirjaoskus ja kirjandusliku konteksti tundmine vähenevad peadpööritaval kiirusel – tõsiasi, mille nõudmine autorilt veel paarkümmend aastat tagasi võis tunduda pühaduseteotusena, sest luuleteos kõneleb iseenda eest.

Kultuurkapitali aastastipendiumi taotluses (millest suure osa FIEdest loomeinimesed maksudeks ära maksavad), samuti kõikide teiste taotluste lisas nõutakse viimase kahe aasta loomingulist biograafiat. Seega peab vähemalt iga kahe aasta järel avaldama raamatu, et loota vähemalt üheaastast loomingulist stipendiumi. Kui sult midagi pole tulnud, ei klassifitseeru sa „tegevloojaks“ ning su võib rahumeeli maha kanda. Paljud veel kakskümmend aastat tagasi viljakad autorid ongi maha kantud. Seda enam, et noored tulevad peale!

Vaata peeglisse, tõmba nägu sirgeks ja püüa mõista, et etableerumine lihtsalt ei ole võimalik! Mingeid toetusi peale elutöötoetuse Eestis kellelegi tema nime või ilmunud raamatute või nii-öelda kirjanduslike teenete hulga alusel ju ei määrata!

Postuumselt võid ju mõne omanimelise pingi kuskile parki saada – istuvad seal ikka teised!

Kirjanikuna peab tihtipeale hakkama ka ettevõtjaks, FIEks (kui OÜ-tamine kodanikuväärikust alandab), nagu mina seda olen juba mitukümmend aastat. Ja oleks alusetu kurta, mul jätkub tööd. Juba meie tippluuletaja ja tõlkija Kalju Kruusa on kunagi küsinud, et mida luuletaja ette võtab. Ja vastanud ise, et eks ikka pliiatsi ja paberi, klahvid ja kuvari. Tõepoolest, ei ole võimatu ka sel viisil rikkaks saada, kui on piisavalt viitsimist ja võhma. Selleski osas oleme me kõik kapitalismi kasvandikud või siis, laia lauaga lüües, X-generatsioon, kes ei tohtinud kunagi viriseda ja kes oli alati ise süüdi, kui oli valinud vale eriala ja tema pangaarvel laiutas kaljukruusalik kahe h-ga tühhjus. Ja kes hoolimata omaaegsetest hurjutustest, et see pole ei trendikas ega toida kedagi ära – „Miks sul autot ei ole, kas sõidad ikka trammiga?“ –, asus sellest hoolimata humanitaaria teele, mille vilju nüüd õigusega ka mõnel puhul nopib. Jäägitu pühendumine oma valitud alale, ennastsalgav suhtumine oma töösse võib viia pärale isegi humanitaarvallas.

Kõige lõpuks soovin tänada kõiki, kes minu raamatuid loevad ja ostavad, tahan tänada oma truud lugejaskonda nii Eestis kui ka Soomes – loodan, et meie suhtlust on veel kauaks. Tänan ka võimaluse eest jagada oma kogemust loomeinimesena.