Suitsu nurk X – Maarja Kangro „Liiklusmärk“

JOOSEP SUSI, ANTI SAAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

1 „Sest ma ei looda enam pöörduda
2 Sest ma ei looda enam
3 Sest ma ei looda pöörduda“
4 Nii kutsutakse kuivalt kevadet.
5
6 Aga maanteel on üks teistmoodi märk:
7 see hoiatab hobuse eest.
8 Ja hobusele on jälle
9 joonistatud pikk türa.
10
11 Türa lehvitab: päike
12 ja näiline lõpmatus ilmuvad uuesti.
13 Totakas fallos ja siiras türa
14 vilgub ja ühendab lahkesti.
15
16 Peatu, teeline, imetle seda
17 kena lülitust liiklusmärgil.
18 Veel pole lootust mitte pöörduda,
19 kui ilmub õis, siis ärgem jätkem –

Liiklusmärgistik on universaalne märgisüsteem, kus ikoonid ja sümbolid on seatud üheselt mõistetavasse tähendusmaatriksisse. Nii näiteks teavitab märk 177b liiklejat kariloomade, täpsemalt hobuste üleajamise kohast. Äratuntav hobusekujutis (ikoon) on sellel ümbritsetud punase võrdhaarse kolmnurgaga, teravik ülespoole, mis annab liiklejatele teada, et tegu on hoiatusmärgiga (sümbol). (Ja võib teada anda muu hulgas sedagi, et soovi korral saab siin kandis ratsutada.) Autojuhiluba, mis väljastatakse pärast eksamit, volitab ja kohustab liiklema nende märkide kokkuleppelise tähenduse järgi. Autojuht peab teadma kõigi liiklusmärkide tähendust. Liikluseeskiri on autoritaarne märgisüsteem par excellence.

Ka luule on märgisüsteem, aga märksa keerulisem. Luulemärgi, laiemalt öeldes kujundi või igasuguse poeetilise keelekasutuse tähendus on mitmene, sõltub lugematutest eri laadi sattumustest. Luulelugejal on seetõttu pisut vabamad käed kui maanteel sõitval autojuhil: ei pea muretsema, et keset luuletust mõõdetakse lugemiskiirust või et vahepeal vibutab saua arhailise pedagoogi kombel kriitik, et kontrollida, kas märkide tähendusest on korrektselt aru saadud. Pealegi, kui liiklusmärk peab olema liiklejatele nähtav, siis luule­lugejal tuleb arvesse võtta, analüüsida ja tõlgendada ka võssa kasvanud, varjatud märke. Neist võib muidugi ka mööda vaadata, sest luuletuse väljastaja luulelugeja pädevust üldiselt ei kontrolli ning sujuvaks liikluseks luuleradadel ei tarvitse – ja sageli ei saagi – lugeja teada poolegi luuletusse kätketud märkide tähendusi.

Maarja Kangro esitamas luuletust „Liiklusmärk“. Sarja „Luuletus“ kuuluv klipp jõudis ETV vaatajate ette 9. märtsil 2009 pärast „Aktuaalset kaamerat“ ning vallandas poleemika seoses vägisõnade pruukimisega.

Kuvatõmmis

Maarja Kangro „Liiklusmärk“ tema kultuurkapitali aastapreemia pälvinud kolmandast luuletuskogust „Heureka“ (2008) on luuletus, mille lugemine võib sellesse kodeeritud tähendusi teadvustamata luhtuda. Kui märke ei mõista, lõpetad kummuli kraavis. Julgele sohvrile võiks see tekst olla aga väravaks Maarja Kangro luulesse: siin ei saa lugeja oodata ennekõike muljet, ennastunustavat sisseelamist, sest luuletus annab pidevalt aimu oma ülekodeeritusest, paratekstuaalsete registrite rakendusvajadusest. Märgile vihjatakse, aga selle tähendust ei avata. Nii on „Liiklusmärk“ kirjutatud kahe mahavaikitud tähenduse vahele. Küsimus on vaid selles, kas lugejal jagub teekonnaks piisavat metakeelelist kompetentsi (kas ta on käinud nüüdisluule sõidukoolis).

Luuletus algab jutumärkidega, mille sümboltähendus – tsitaat – on igale kirjaoskajale teada, ent kogu taustsüsteem, mille võiks luuletuse edukaks läbimiseks anda teadlikkus tsitaadi päritolust, jäetakse selgitamata. Viimase värsirea omakorda lõpetab ellips: lause ilma sihitiseta. Kes ei tea, et vakatus varjab äraspidiselt vihjet Dante „Põrgule“ (ärgem jätkem [lootust]), jääb siin (kui mitte varem) juhmilt suud muigutama.

Ellips kui lausekujund on elitaarsuse (ja ka muud laadi kildkondlikkuse) võrdkuju. See on juurdepääsetav ainult pühitsetutele, ainult pöördunutele. Koos luuletuse avatsitaadiga (mis õigust öelda algab samuti ellipsist, in medias res: „… Sest“) ja sellest sündiva ebamäärasusega luuletuse keskosas muudab too rippu jäetud lõpp teksti niivõrd hermeetiliseks, et õhukese lugemusega vastuvõtja hakkab tõrkuma. See tõrge on olemuslik: mitte „mida see luuletus tähendab?“, vaid „on see üldse luuletus?“. Ainsat juurdepääsu pakub transgressiivne element, mis keset teksti päise päeva ja puhkeva kevade taustal lehvitab – kui taustsüsteem ei muutu nähtavaks, ei jää luulelugejale pihku midagi peale kolme robustse „türa“ (read 9, 11 ja 13).

Tulgem aga luuletusele pisut lähemale. „Liiklusmärk“ algab tsitaadiga T. S. Elioti luuletuse „Tuhkapäev“ („Ash Wednesday“) avaridadest, vahest ühest kuulsaimast modernistlikust religioossest poeemist angloameerika luules. See kuueosaline, samuti Dantest inspireeritud armastusluuletus, mille Eliot kirjutas jao kaupa 1920. aastate lõpus religioossete eneseotsingute ajal, joonistab lugejatele välja teekonna materialistliku maailma hülgamisest ja vaimsest, kristlikust kasvamisest kuni teatava ilmutusliku eneseleidmiseni. Teekond maisest maailmast spirituaalse poole (Eliot ja Dante) on see peamine taustsüsteem, millele nüüd, Maarja Kangro luuletuses, asetub üks teine (neljastroofiline) teekond ja üks teine, mitmeski mõttes sarnane ilmutus: autojuht on maanteel, kulgeb (võib-olla kergelt kiirust ületades) liiklusmärgistiku seatud süsteemis, kuni silma jääb tõrge, häire. Toimib tsirkulaarne loogika: Dantest on inspireeritud Eliot, kellest on omakorda inspireeritud Kangro, kelle luuletus jõuab lõppeks eksplitsiitselt Danteni.

Esimene stroof paneb niisiis paika taustsüsteemi, tekstivõrgustiku, millest lähtuvalt tuleks edasist vaadelda. Elioti tsitaadil on kaks põhifunktsiooni: esmalt on see luuletuse sees välja joonistuva narratiivi makromudel, mis asetub luuletusega läbivasse metafoorsesse suhtesse (ilma Eliotita edasine ei toimiks), teiseks on see ka algpunkt, kust tõukub luuletuse enda narratiiv, mis jõuab välja normikriitilisse helgusse viimase kahe rea intertekstuaalsusega.

Kevade kui uue elu kutset jätkab teise stroofi alguses üks „teistmoodi märk“. Ja nagu kevad naaseb igal aastal uue ja ainukordsena, on iseäralikult õitsele löönud ka see teistmoodi märk: tema kallal on ette võetud esmapilgul vandalistlik akt, hobuse kujutisele on soditud (või siiski „joonistatud“!) „pikk türa“. Võrreldes esimesega on see stroof visuaalselt ligipääsetav – olgugi aegruum ise jätkuvalt ebamäärane. Ilmselt suudab lugeja hõlpsasti ette kujutada seda võrdhaarset kolmnurka, seda hobust ja seda vulgaarset lisandust. Kahe stroofi järel on teineteist toestavad teljed muutunud nähtavaks: hakatuseks religioosne teekond (1. stroof), seejärel teekond maanteel (2. stroof). Lugeja ees on mingis mõttes päris lihtne metafoorne suhe (ja poeetiline konflikt).

Kolmandas stroofis – ja teadliku lugeja kuklas kumiseb jätkuvalt ka Elioti „Tuhkapäev“ – asetatakse ilmutuslik kohtumine liiklusmärgiga intiimsesse registrisse ja tugevalt lüürilisse dialoogi: türa mitte ei „lehvi“, vaid „lehvitab“ autojuhile, ja see žest tekitab varasema kuivuse taustal üleva ja hubase tunde. Luuletuse kõige lüürilis-õhkavamates värsiridades on kõige õilsamal positsioonil tavakasutuses robustsena kõlav ja mitte üldse luulelisusega passiv „türa“. Nii saavad aga kokku autoritaarne süsteem (liiklusmärk ise kui „totakas fallos“) ja inimlik, puhas suhtlusakt (käsitsi joonistatud „siiras türa“). Fallilisele liiklusmärgile kui impersonaalse süsteemi esindajale vastandub inimlik, mahlakas ja ainuline huligaansus. Õigemini, tegu pole vastandumise, vaid vaheldumisega, „vilkumise“ ja „ühendamisega“. Fallos ja türa on teineteisest lahutamatud, „lahkesti“ koos. Ja türa on tõesti vastu­pandamatult inimlik – hobusel ju polegi türa, tal on kara või kürb. Ning mõelgem sellelegi, kui suur on inimtüra dekonstruktiivne vägi just hobuse eest hoiataval liiklusmärgil. Hobune sümboliseerib inimlooma võimu kõige elava üle ning hobuse turjal trooniv inimene ajaloomaalis ja ratsamonumentidel on fallilise kujutise arhetüüp. Ta on võimas ja kultuurne. Aga mitte nii kultuurne, et kannatada kultuuritust.

Viimane stroof on süntees, kus kaks teekonda sõlmitakse kokku. Lausuja pöördub iseenda kui teelise ja sedakaudu kõikide teeliste ja lugejate poole (read 16 ja 17), kutsudes üles imetlema seda teistmoodi märki, mis on häire sümboolses korras, aga sellisena ka midagi ülevat. Seejärel naastakse (rida 18) juba avavärsi ja Elioti tsitaadi manu. Viimased kaks värsirida mässivad lugeja aga keerukate nüansside ja paradokside virvarri. Esmalt tekitab kummastust topelteitus „pole lootust mitte pöörduda“. Siin ei öelda, lootust on pöörduda, vaid et „veel“ ei ole isegi lootust jätta pöördumata, millele viimases värsis lisatakse üleskutse mitte jätta lootust (pöörduda? mitte pöörduda?). Mis siin ikkagi toimub? Millest ei ole võimalik mitte pöörduda ja kuhu siis (vastumeelselt?) pöördutakse ja mille lootmist ei tasu jätta?

Võib oletada näiteks, et pöördutakse kuivast süsteemist ja igavusest, normist ja standardist kui niisugusest inimlikkuse, soojuse või luule poole? Võib oletada näiteks, et kohtumine õiega, kevade­kuulutajaga, türaga, tõukab lausuja kvaasireligioosse pöördumise suunas ja annab talle ses aheldavas patriarhaalses korrastatuses lootust, nagu eroslik nool läbistab vaatajat ja raputab tema teadvust, kultuuritundlikkust, ja tahe mitte pöörduda on sestap luhtu­misele määratud (aga kui tuleb õis, türa, siis ei saa lootust jätta). Siin tuleb aga tõlgendajatel olla ettevaatlik, sest need väljapakutud oletused kukuvad kolinal kokku. Esiteks, Elioti luuletuses pole jutt mitte sellest, et enam ei loodeta pöörduda, et ühekordse (seega ilmselt religioosse) pöördumise lootus on alatiseks minetatud, vaid sellest, et ei loodeta jälle pöörduda või et jälle ei loodeta pöörduda (originaalis: „Because I do not hope to turn again“). Teiseks tasub tähele panna sedagi, et Elioti luuletuses pöördutakse dantelikult transtsendentsete jõudude poole: kuigi ei loodeta pöörduda, leiab aset religioosne pöördumine. Eitused kaarduvad Kangrol iseendasse nagu mõnel Escheri pildil ja loogiliselt pole tekkinud vasturääkivusi justkui võimalik lahendada. Kindel on vaid see, et kõnealune „pöördumine“ ei ole rangelt võttes religioosne (ehk ainukordne), kuna hobusele on türa joonistatud „jälle“.

Kindel on seegi, et avavärsside kui interteksti mõistmisest sõltuvalt teiseneb ka sõna „türa“ tonaalsus. Kui luuletuse algus jääb lugejale ligipääsmatuks, ei saa „türa“ mõjuda muud moodi kui puhta provokatsioonina, vandalismiaktina luule kallal. Nagu oleks keegi luule kui niisuguse peale suurelt ebatsensuurse pühadust rüvetava kujutise sodinud. Kui aga Eliot asetub luuletuse mikro­narratiiviga metafoorsesse suhtesse, muutub pikk türa tõepoolest siiraks, lüüriliseks, ülevaks. Enamgi veel, luuletuse poeetiline konflikt ja lüürilise mõjujõu tuum paikneb just nimelt „türas“, mida iga endast vähegi lugupidav kodanik, kes on tüdinud formaalsest bürokraatiast, kantseliidist ja pakendilikkusest, on kutsutud imetlema! Paradoksaalseks muudab dünaamika asjaolu, et just kõige ebalüürilisemad aspektid võimendavad lüürilisust, muudavad luuletuse hüperboolseks ja sisekaemuslikuks.

Mis aga ikkagi juhtub olukorras, kus kesksed intertekstid ei avane või kui luuletus kantakse ette ETV ekraanil kohe pärast „Aktuaalset kaamerat“ (kontekstis, kus pole võimalik tabada ka esimeste värsside jutumärke)? Sellisel juhul käivitub teksti hermeetilisus täiel määral: vastuvõtja põrkub üksnes tõrkega ja kehitab pahaselt õlgu. Ja sellegipoolest ei saa öelda, et tekst ei toimiks. Toimib ikka, aga mitte niivõrd luuletusena, kuivõrd situatsionistliku aktina. Situatsionistlik akt omab küll kunstiteksti vormilisi tunnuseid (antud juhul: on värsistatud, sisaldub luulekogus või täidab päevauudistele järgnevad luuleminutid), kuid ilmutab sisuldasa midagi argist või abjektset, mis kunstiteksti „kultuursusega“ kokku ei käi. Ja võib muidugi tähele panna, et nagu ikka on kultuuritus osa kultuursusest, millest ta on tingitud ja millega ta ei haaku. Situatsionistlik akt raputab žanrikonventsioone, opereerib meediumi või hea tava piiridega, seab kahtluse alla kogu žanri: mitte „mis kunst see selline on?“, vaid „mis üldse on kunst kui selline?“ Nii on juba dadaistidest saadik situatsionistlike avalduste skandaalsus peitunud eespool mainitud vormelis: „te olete kultuursed, aga mitte nii kultuursed“. Selline asi ajab muidugi harja punaseks.

Kui algul kirjeldasime, mille poolest märgid liikluses ja luules teineteisest erinevad, siis nüüd sooviksime osutada tunnustele, mille poolest just see Maarja Kangro luuletus, millest autor pärast kümnenditagust skandaali vaevalt enam lahti saab, end päris kenasti ka liiklusmärkide „žanris“ lugeda laseb. Maarja Kangro tekstile annab erilise mõjujõu see, et situatsionistliku türa tarvis on sellesama teksti raames üles ehitatud ka autoritaarne, ühtainsat (ehkki hermeetilist) tõlgendust võimaldav märgisüsteem (Eliot ja Dante). Selles mõttes ongi see pealkirjas tooduga – „Liiklusmärk“ – imeliselt isomorfne. Nagu liiklusmärk, on ka sedalaadi luuletus „totakas fallos“, „siiras türa“ aga on … siiras türa. Lugemiseeskiri, ehkki selle tundmist ei kontrollita, on ometi olemas. Tekst kutsub enda kallal tegema detektiivitööd, tekst ise tahaks (nagu kontseptuaalne kunstiteos), et küsitaks empiirilise autori taotluste kohta. Lugedes jääb paratamatult mulje, et teksti ülekodeerituse tingimustes on just empiiriline autor see, kes seda n-ö autoritaarset, ühest tähendust haldab.

Kuulakem siis, mida kostab Maarja Kangro, kes pärast luuletuse esitamisega seotud poleemikat ise teksti tähendusvälju avas. „Luuletus, mis algab T. S. Elioti „Ash Wednesday“ („Tuhkapäev“) tsitaadiga, kujutab lootuse tärkamist keset kõledust ja kuivust. Eriliste lootusteta rändur (tänapäevane „pimedasse metsa“ eksinu) näeb äkki liiklusmärki, mis kujutab hobust. Kui see märk on ka hoiatav ja elukas ähvardav, siis ometi muutub ta turvaliseks ja armsaks just selle tuttavliku türa tõttu, mida lapsed ja suuredki ikka plankudele ja bussipeatustesse joonistavad. See ei ole „peenis“: kui see sõnaga tähistada, on ta just nimelt „türa“ või „munn“, tal on kõva emotsionaalne laeng. Kõleduse, lootusetuse ja äraeksimise kontekstis on ta kodune märk mahlakast elust, lootuse, viljakuse ja inimkommete naljaka järjepidevuse sümbol. Ja eelkõige suhtlusakt. Olen sellist liiklusmärki päriselt näinud, ja ta tekitas mus tõepoolest rõõmsa tunde: siin on miski, mille ma ära tunnen! Kui see sõna ärritab roppusena, mis viib inimese vaimsesse häireseisu, näitab see vaid õnnetu luuletarbija jäiku ootusi kunstile, mis muidugi ei tule mulle üllatusena. Samas ei arva ma, et jäikadele ootustele peaks vastu tulema. Usun niipalju ikka kunsti harivasse funktsiooni.“

Maarja Kangro tõlgendusega võib mööndustega nõustuda. Ometi kerkib esile mitmeid küsimusi/küsitavusi. Üks lihtne näide: Kangro tõlgendab luuletust läbivalt dantelikus registris, vaadeldes lausujat kui metsa eksinud rändurit, samal ajal kui siinne eritelu tõukub arusaamast, et autojuhi teekond viib lõpuks kulminatsioonini, mille kehtestab osutus Dantele, ja nii tekib luuletuse sees Elioti danteliku tekstiga sarnane dünaamika. Nii või teisiti ei võrdu luuletus kunagi iseendaga, on lugemisest sõltuvalt alati iseendast vähem või rohkem. Nagu öeldud, pole ühtki instantsi, kel oleks voli seda sanktsioneerida. Teisisõnu, Kangro on pakkunud välja ühe võimaliku tõlgendustasandi, aga see tasand jääb niivõrd avara ja mitmeplaanilise luuletuse kontekstis liiga kitsaks (nagu ka siinkirjutajate tõlgenduskatse ja nagu iga väärt luuletuse eritelu).

Seega, luuletuse mitmetest intertekstidest on tarvis lugejal poeetilisse aegruumi sukeldumiseks ära tunda kaks (Eliot ja Dante), mis moodustavad n-ö autoritaarse märgisüsteemi. Viimase registreerimise ja lugemisprotsessi rakendamise järel kaob aga kohe ka üheselt mõistetav tähendusmaatriks, avaldub paljusus. Nii et kui varem väitsime, et Kangro lugeja ei peaks ootama luuletustelt ennastunustava sisseelamise potentsiaali, siis tegelikult „Liiklusmärk“ lüürilise luuletusena seda võimalust ikkagi pakub ja veel päris lahkesti. Aga seda alles pärast kontseptuaalset detektiivitööd.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht