Suitsu nurk VII – Jüri Üdi „Krauklis“

JOOSEP SUSI

1          Scout-master puhus pasunat ja rivi tekkis poistel
2          kes pikem rivi alguses kes lühike see lõpus
3          ja päikest oli mereni mis säras päiksepaistel
4          suur lippki aeti vardasse ja meeleolu lõbus
5
6          paar trummi pandi põrama mis tühjad olid seest
7          sest pasunasse ülearu palju jooksis vett
8          õhk virvendas ja meelekohti tuikas mitme eest
9          ja siis üks mõte liikus peast et mul on neli kätt
10
11        jah õige küll ma unustasin selles viivituses
12        et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
13        nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
14        sel ööl ja kui ei tunnista ei liigu sammugi
15
16        siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
17        ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
18        vist unisena pidasin ma koda peldikuks
19        kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues
20
21        scout  u s t a v  on te oinad võtke kuulda ometi
22        s i r  Robert Baden-Powellile oleks alles piin
23        ja küllap vana kindral paneks maha ameti
24        kui teaks et läti scoutidel on vilets distsipliin
25
26        nii rääkis master pööramata pilku rivile
27        ja kuigi olin korralik ja väga tahtsin süüa
28        ma hetkel tundsin soovi mõeldes telliskivile
29        see master sinna rivi ette jalust maha lüüa
30
31        juba jõudis päike minna oma hiilgeseisu
32        (nüüd ma tean et selle seisu nimi on seniit)
33        meie aga jätkasime sirget paigalseisu
34        kuriteost ma vaikisin ei hargnenud see niit
35
36        ja master hirmsa vihaga käed puusas jalutas
37        me seisime ma olin arg ja süütud seisid ka
38        paar korda ennast kokku võtsin süda valutas
39        kuid seda vähem seda vähem suutsin ütelda
40
41        siis Krauklis rivi ette astus (minust kolmas koiku)
42        ta oli väga paha poiss ma teda vihkasin
43        ja ütles: mina tegin ning läks kuivatama loiku
44        ma hädavaevalt vaadata ta poole tihkasin
45
46        scout-master ütles: teadagi et Krauklis kesse muu
47        nüüd Suvekodust päevapealt ta ära aetakse
48        ma nägin
49                         et on mere ääres kõrge männipuu
50        ja söögisaali aknast nägin
51                                                      lauda kaetakse

Siit-sealt on viimasel ajal kostnud, et tänapäeval ei mõisteta enam irooniat, et iroonia on muutunud elitaarseks või et nüüd ei osata enam ühtäkki lugeda n-ö ridade vahelt. Põhjuseks tuuakse näiteks nõrk ajaloolise konteksti tunnetamine, muutunud keelekasutus laiemalt, tsensuuri kadumine või lihtsalt varasemast pisut totumad (luule)lugejad. Ja kindlasti midagi veel. Sellised üldistavad väited panevad esmalt muidugi õlgu kehitama, tahtma tormata iroonia mõistevälja juurde barrikaadidele, et seda pisut sikutada-sakutada, tirida-tõmmata-tõugata, ja küsima vastu, kas näiteks viimaste kümnendite luule iroonilisus või irooniatunnetus kui niisugune pole langemise asemel hoopis teisenenud, saanud pisut värskema kuue ja sisu. Või et ehk on tegemist üksikjuhtumitega, millest skandeerivaid üldistusi ei maksa teha?

Olgu kuidas on, igatahes annab selline lähtesituatsioon tõuke juulikuises „Suitsu nurgas“ tagasihoidlikult tähistada poole sajandi möödumist „Närvitrükist“ ja täpsemalt Jüri Üdi „Aasta­laada“ ilmumisest. Praegusel juhul veelgi kitsamalt, pühitseda Krauklise-narratiivi algust, meenutada Krauklise ilmumist omanimelise luuletusega eesti luuleväljale. Krauklisest on kirjutatud muidugi rohkelt lehekülgi ja vaadeldud seda eesti luuleloo üht vahest kõige salapärasemat ja keerukamat fiktiivset kuju eri perspektiividest (Jüri Üdi südametunnistus, alter ego, luuletaja-ideaal, midagi veel keerulisemat, midagi veel-veel-veel keerulisemat jne). „Krauklises“ avalduvad mitmed tunnusjooned, mille kaudu on avatud Jüri Üdi luulet ka üldiselt (lapselik tonaalsus, näiline lihtsus, mängulisus, laululisus, suulisus/kõnekeelsus, proosaline lause, ambivalentsused, hierarhiate lammutamine, lõhestunud/mõrane subjektsus, paradoksid, maskid, teatav postmodernsus, metonüümilisus, allegoorilisus, siirded jne), keskendun siinkohal aga üksikutele iseendale olulistele aspektidele, mida „Krauklise“ käsitlustes pole seni eriti rõhutatud.

„Krauklise“ narratiiv on üldjoontes lihtne ja puhuti lõbuski: lausuja-tegelane – läti skaut – ei pääse öösel õue ja kuseb peldiku asemel trepikotta; skaudilaagri juht nõuab rivistusel, et süüdlane üles tunnistaks, aga minategelast valdab surmahirm ja ta ei julge seda teha; Krauklis võtab süü enda peale ja aetakse Suvekodust minema. See on aga mõistagi pelk pinnavirvendus, mille all konstrueeritakse ulatuslikumaid küsimusi eksistentsiaalse süü, (Nõukogude) võimu ja palju muu kohta. Kuivõrd iga stroof kätkeb eri tüüpi nihkeid, häireid või vasturääkivusi ja teeb struktuuri- või perspektiiviteisendusi, jalutan samm-sammult läbi „Krauklise“ kümne stroofi.

1. stroof. Väikeste mööndustega – kasutatakse minevikuvormi – vaatab esmalt vastu võrdlemisi lihtlabane pioneerilauluke, kirjeldatakse kerge iroonilise ülevusega lõbusat rivistust. Tseremoniaalsust lisavad skandeeriv algriimi kasutamine, ridade keskel paiknevad tsesuuri rõhutavad kolmesilbilised sõnad, mis muudavad värsid inertsemaks („pasunat ja“, „alguses kes“, „mereni mis“, „vardasse ja“). Lausuja ei ole siin veel aktiivne, pilt luuakse jutustajalaadse institutsiooni vahendusel. Siiski hakatakse ette valmistama juba edasist: kolmas värss osutab hoopis eemal päikese käes säravale merele, mis luuletuse lõpus saab juba uue ja konkreetsema tähendusvälja.

2. stroof. Siin register vahetub. Ilmnevad esimesed häired, mis paigutatakse kohakuti. Esmalt osutatakse välisele rikkele – pasunasse on jooksnud liialt palju vett (skaudijuhi ila?). Seejärel tuleb eksplitsiitselt mängu lüüriline lausuja-tegelane, kes ei haaku aga enam varasema lõbususega, vaid kelle piirjooned hakkavad ilmselt päikeselõõmas hägustuma, mõranema, kes tajub oma hajuvust ja ebamäärasust, meelekohad on hakanud tuikama ja tema olemasolemise piirid muutuvad hapraks. Niisiis leiab aset välise ja sisekaemuse esmane sidustamine, mis omakorda seotakse kolmanda värsirea kaudu ka eemal kangastuva merega (päike särab, õhk virvendab).

3. stroof. Nüüd selgub aga, et häire, tõrge, katkestus, viga on olnud juba päris algusest peale. Sünnib mingis mõttes paradoksaalne pööre. Kui kaks esimest stroofi paiknevad rangelt narratiiviajas (minevikus), siis 11. rida („jah õige küll ma unustasin selles viivituses“) teeb huvitava hüppe looajast lausumisolevikku: osutatakse tagasi hoopis varasema kahe stroofi kirjutamisele. Kusjuures lausumisoleviku rõhutamine toimub luuletuses veel kolmel korral sulgude kasutamisega („peldik oli õues“, „nüüd ma tean et selle seisu nimi on seniit“ ja „minust kolmas koiku“): sedakaudu seotakse narratiiviaeg lüürilise aegruumiga ja võimendatakse üldistuspotentsiaali (minevikusündmus on aktuaalne ka nüüd, igal lugemishetkel).

Mida on siin aga ikkagi unustatud? On lausuja hakanud kirjutama dramaatilisest minevikusituatsioonist, millest tõukub eksistentsiaalne süü, aga jäänud kinni hoopis rivistusse, kus pealegi on „meeleolu lõbus“? Kas ta ei soovinudki kohe alguses kirjutada sellest, kuhu luuletus välja jõuab? Mida ta ikkagi unustas või tahtis unustada? Või mõjus seesama ere päike, mis pani õhu virvendama ja meelekohad tuikama? Ühesõnaga, pärast sissejuhatavaid stroofe avastab subjekt, et viibis ka ise rivis ja toimumas olid hoopis teist laadi sündmused, milles ka temal kaunis kaalukas osa. Järgneb võrdlemisi üdilik võõra hääle sissetung, kus võimupositsioonilt kehtestatakse ahistav-painajalik klaustrofoobiliselt mõjuv ruum, kust ei näi väljapääsu: laagrijuht nõuab ülestunnistust, süü omaksvõtmist.

4. stroof. Selgub aga, et viivitusi esineb teisigi, nimelt meenub lausuja-tegelasele rivis seistes alles pikkamööda, et just tema oli see, kes öösel ust kangutas ja trepikotta kuses. Ja siin pole küsimus enam pelgas poisilikus pahateos ja süütundes, teda valdab seeläbi surmahirm. Omamoodi paradoksaalne on vasturääkivus 17. ja 18. rea vahel: lausuja-tegelane kangutab öösel lukustatud ust, ei saa seda lahti, aga kuseb trepikotta mitte seetõttu, et kangutamiskatsed luhtuvad ja et ta ei pääse peldikusse, vaid seetõttu, et ta vist(!) peab unesegasena trepikoda peldikuks.

5. stroof. Üdi loomingu värskendavatest lõppriimidest kirjutati juba 1970. aastate hakul. Ses luuletuses on kahekümnest riimipaarist pea kõik ühel või teisel moel üllatavad, kasutatakse lakkamatult ird- ja/või liitriime. Ühelt poolt tingivad nad lõppriimile omase pideva edasi- ja tagasivaatamise, eri sõnade rõhulise positsiooni, aga iseäranis olulisele kohale nihkub lõppriimi semantiline funktsioon: näiteks riimipaar piin : distsipliin ei ole niisama kohakuti, vaid omavahel sisuliselt seotud, luues institutsioonivastase hoiaku. Stroof konstrueerib jäiga militaarse korra, alluvussüsteemi. Rääkimata sellest, et jambiline ja trohheiline riimluule on iseenesestki militaarselt distsiplineeritud – institutsiooni õõnestatakse ses kontekstis mingis mõttes institutsiooni enda seest.

Mart Velsker on pakkunud välja, et Üdi luule üheks nn kinnilöödud naelaks võiks muu hulgas olla just militarismivastasus: „Üdi eitab sõda, sõjaväge, vägivalda, sõjaväelist süsteemi.“ Ja patsi­fistlik maailmatunnetus avaldub eri võimukujude kaudu nagu kindral, sanitar, psühholoog, õpetaja jne. Velsker kirjutab, et „militarismivastase üdiga täidetud luuleilm tähendab ka laiemas mõttes süsteemivastast positsiooni“. Tähelepanuväärne on ses kontekstis kindlasti ka stroofi alguse „scout  u s t a v  on“. Ustav kellele või millele? Reljeefselt väljendudes, kas ustav – seejuures hõrendusega rõhutatud – süsteemile või hoopis mahavaikimise distsipliinile, mille Krauklis lõppeks murrab, n-ö kustes selle peale?

Joel Sang on väitnud, et „keegi pole nii naiivne, et laseks end Üdi kamuflaažist petta. Loomulikult ei räägi Jüri Üdi/Juhan Viiding kodanlisest Lätist, vaid 1960. aastate Nõukogude Eestist. [—] Öeldes scout, peab Üdi silmas nõukogude koolinoort, öeldes scout-master, mõtleb ta pioneerilaagri kasvatajat“. Mingis mõttes on Sangal muidugi täiesti õigus (kodanlisest Lätist pole siin tõesti juttu), küll aga tundub, et siingi on peidus laiemad eksitsentsiaalsed küsimused, mis hajuksid kohemaid, kui taandada scout-master üksnes pioneerilaagri kasvatajaks: luuletus kätkeb piisavalt hüperboolseid ülekandeid nõudvaid elemente, et igasugused sellised kitsendused võivad teksti kui terviku suhtes olla pärssiv-lihtsustavad (sedasama olen mõelnud olukordades, kus Üdi „Lihtne luuletus“ või „Loetelu“ on liigitatud ainuüksi küüditamisteemalisteks luuletusteks). Seejuures on oluline, et Üdi tekstides toimivad pärisnimed ühelt poolt konkretiseerivate ja subjektiivsust rõhutavatena, aga samal ajal on piisavalt ebamäärased, et konkreetsusele vaatamata pigem võimendavad metonüümilisust/allegoorilisust.

6. stroof. Kui kogu luuletus on institutsioonikriitiline, siis siin avaldub, et Krauklise hilisem üllas tegu on otseselt seotud lausuja-tegelase enda sisemiste soovidega. Ühest küljest on tegemist korraliku poisiga, kes on teinud apsaka (või kuriteo, mis toob kaasa surmahirmu), aga teisest küljest antakse aimu sisemisest soovist vastu hakata, üles tõusta, ahistav-painajalikust ruumist välja pääseda, käituda nii, nagu käitub hiljem Krauklis.

7. stroof. Taas kord hakkab aeg venima, poisid seisavad ikka veel, kõhud tühjad, palava päikese käes. Esimest korda tuuakse sisse meie-tasand: kui esiti vaadeldi rivis seisvaid poisse just kui kõrvalt, seejärel lausuja-tegelase perspektiivist, siis pärast võõra juhihääle sisenemist on kõik poisid (mina, Krauklis ja teised süütud) saanud üheks. Stroof mõjub teataval määral pausina, viivitusena, pikendusena ja see paus ise avaldub muu hulgas rütminihkes: kui ülejäänud üheksa stroofi on seitsmejalalises jambis, siis see stroof kasutab trohheuselaadset rütmi.

8. stroof. Esimest korda tuuakse eksplitsiitselt sisse süü temaatika. Vihane skaudilaagri juht on jätkuvalt poisterivi ees, lausuja-tegelane mõistab, et tema arguse tõttu peavad süütud kannatama, mis omakorda osutab painavale süütundele. Paari värsireaga antakse edasi lapsele nii raske siseheitlus, mis kätkeb selget põhjuslikku suhet: mida rohkem ta mõtleb ülestunnistusele (rida 38), seda võimatumaks see muutub (rida 39).

9. stroof. Esmalt tuleks ikkagi küsida: miks on Krauklis paha? Selget vastust küsimusele luuletus ei paku, võib aga aimata, nagu varasemad sisekaemuslikud värsid viitavad, et Krauklis kujutab lüürilise subjekti ideaali. Võib-olla tõesti on Krauklis paha poiss, sest ei allu võimu represseerivale olemusele, suhtub kriitiliselt, mõtleb oma peaga? Või on lihtsalt julge ja ütleb oma arvamuse välja, annab oma suhtumisest mõista? Või on see viha seotud konkreetse ülestunnistusolukorraga: Krauklis ei lunasta ju lausujat, õieti ei tea ka Krauklis, kes on süüdi, vastuoksa, Krauklis lunastab kõik teised (kes omakorda seda ei aima). Seega, mitte subjektiivse, vaid kollektiivse arguse, mahavaikimise. Siit tekkiv süütunne on teadagi märgatavalt rängem karistus kui kuseloigu koristamine, mida Krauklis asub tegema kurioossel kombel otsemaid pärast ülestunnistust.

Laura-Madleen Vaarik on parajalt oivalises artiklis käsitlenud Krauklist psühhoanalüütilise pilguga, vaadelnud Krauklist lakaanlikus võtmes sümptomina, ja väitnud, et „alati vähemalt näiliselt hea ja korralik mina ning alati paha Krauklis vahetavad ülestunnistuse akti kaudu oma staatuse. Krauklisest, keda mina alati vihkas, saab torkiv-tuikav eeskuju, kellena mina ennast sel hommikul hea meelega oleks näinud. Mitte keegi peale mina ei saa sellest kunagi teada ja just see üksi-teadmine, see jagamatu seos Krauklisega, muudab viimase alatiseks osaks mina identiteedist“. Tõepoolest, süütunne topeldub ülestunnistusakti kaudu. Vaarik jätkab: „Seega on juhtunud midagi palju dramaatilisemat kui üks arbitraarne pahategu. Et Krauklis süü omaks võttis, jäi minale palju fundamentaalsem süü kui unesegase peaga kogemata aset leidnud äpardus. See on süü Krauklise ja veel enam iseenda ees, mistõttu mina avastab, et Krauklis on osa temast. Krauklises tunneb mina ära oma parema poole, julge ja enesekindla vastutaja, ausa kompromissitu poisi, kes oma puhtuse tõttu näeb karistustes, mis talle osaks saavad, maailma veidrust, mis pole kuidagiviisi seotud tema enese isikuga.“

10. stroof. Lõpuks tugevneb lüüriline register, igatsuslik-hõllanduslikku kurbust rõhutab seejuures ka värsiridade paigutus. Scout-master võtab Krauklise süüd enesestmõistetavana ja poiss aetakse Suvekodust minema. Kaugel paistab aga meri ja selle ääres kõrge männipuu. Tiit Hennoste kirjutab: „On huvitav, et see loodusesse minemise võte kordub eri kogumikes kogu „Krauklise“ sarjas: mere ääres männipuu, vanaaegne tuul, mõtlemine kasepuule, pink vana kase all. Need on väljapääsud sotsiaalse ahistuse maailmast. Neis kõigis ilmub mingi loodusega seotud maailm, kuhu vaatab jutustaja ja võib olla ka Krauklis, läti keeles ronk.“ Krauklis on küll mingis mõttes lausuja-tegelase eetilis-moraalne eeskuju, aga ülestunnistusakt taastab algse normaalsituatsiooni, päästab süütud seismast ja lubab poisid sööma. Lausuja-tegelane ise peab jääma aga süütundega, s.t ta ise ei järgi Krauklise eeskuju, ei tunnista apsakat üles ka pärast Krauklise ülestunnistust.

Mis saab Krauklisest edasi? Kunas muutuvad tema piirjooned nähtavaks? Üdi kirjutab veel viis luuletust, milles on juttu Krauklisest (Vaarik pakub seejuures välja, et Krauklise-narratiivi võiks jätkata näiteks luuletusega „Näitleja kalmul“ ja seegi tundub usutav). Kolm aastat hiljem luuletuskogus „Selges eesti keeles“ kordub luuletuses „Sodimine“ sisuliselt sama situatsioon: keegi on pahatahtlikult sodinud kasvataja Sorgenfrei sahtlisse ja taas jääb ebaõiglaselt süüdi Krauklis, kusjuures siingi, vaatamata nn sodiproovide võtmisele, näib süüdlane olevat juba eelnevalt ära otsustatud. Samas raamatus päästab Krauklis eluga riskides kaks tüdrukut tulesurmast. Üdi viimases luuletus­kogus „Armastuskirjad“ (1975) on kolm Krauklise-luuletust, nüüd on tegemist aga hoopis ideaal-luuletajaga („Hommikune Krauklis“), talle kirjutatakse anonüümne armastusavaldus („Anonüümse daami Krauklise-eleegia“) ja lõpuks on tegemist juba vanamehega, kelle suhtes on luitunud ka idealiseeriv-ülistav hoiak („Võib-olla viimane luuletus Krauklisest“). Niisiis joonistub Krauklise-narratiivi kaudu välja võrdlemisi analoogne struktuur, mida Hennoste postuleerib isiklikus lugemiskirjelduses Üdi viiele luuletuskogule: poisi-iga („Aastalaat“), nooruki-iga („Detsember“), täiskasvanu interreegnum („Käekäik“), kõrge keskiga („Selges eesti keeles“) ja vanadus („Armastuskirjad“).

Aga kuidas on ikkagi lood irooniaga? Esiteks annab autonoomne luuletus, ilma igasuguse välise kontekstita oma iroonilisusest pidevalt aimu. Teiseks, ja mis veel olulisem, luuletus ise pole tervikuna sugugi irooniline: siin ei rikuta siirusemaksiimi, pigem on läbivad pöörded, nihked ja paradoksid sedavõrd ainulised, et evivad kohest hüperboolset mõõdet. „Krauklis“ tungib õigluse, võimu ja süütunde tuumkihistustesse, avab inimhinge paradoksaalseid toimimismustreid, mistõttu näib iroonia mõistega opereerimine – nagu enamiku Jüri Üdi tekstide puhul – tõtt-öeldes võrdlemisi ebafunktsionaalne ja mingis mõttes ohtlikultki kitsendav.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht