Õnnelik sõlmitus

Norralane Øyvind Rangøy, eestlanna Veronika Kivisilla ja ameeriklane Adam Cullen on jõudnud koos luulekoguni „Kolm sõlme“.

DORIS KAREVA

„Kolm sõlme“ on üks õnnestunud pealkiri, mis äratab teadvuses tuhinal kogu kelti sümboolika. Tuleb meelde ka lapsena loetud muinasjutukogumik „Tuulesõlmed“, Clifford W. Ashley legendaarne „The Ashley Book of Knots“ ehk „Ashley sõlmeraamat“ 1944. aastast ja alles hiljuti lapatud Des Pawsoni merendusteatmik „Sõlmed“, Tom Waitsi laul „Pray“ Ameerika bändi Book of Knots saatel, sõlmkiri, mis eri vormes oli kasutusel nii inkadel kui ka Vana-Hiina riigis – ja mis veel kõik.

Põnev, kuidas mõnes sõnas korraga sõlmuvad nii iidne kiviraiekunst rock-art kui ka eksperimentaalmuusika art-rock – aga ka tuntud inglise psühhiaatri ja kirjaniku Ronald David Laingi looming. Tema antipsühhiaatria vallas omamoodi teedrajav teos „Knots“ jõudis 1978. aastal Paul-Eerik Rummo tõlkes eesti keelde Loomingu Raamatukogu ülimenuka vihikuna „Omadega puntras“.

Ühes valgete laudadega vooderdatud ärklitoas, mille lagi meenutab kummuli pööratud paati, ajangi juttu selle raamatu autoritega: norraka Øyvind Rangøy, eestlanna Veronika Kivisilla ja ameeriklase Adam Culleniga. Selges eesti keeles, kuigi ühiseid keeli leidub teisigi.

Kas pealkirja valides köitis – tõesti hea sõna see „sõlm“! – teid pigem merenduslik või kultuuriline aspekt? Kõik oma puntrad olite selleks ajaks kindlasti juba omaette ja ammuilma lahti harutanud.

Veronika Kivisilla: Just mitmetähenduslikkus. Kogu see sõlmemaailm on nii põnev ja salapärane. Hakkasime vaatama sõlmi, mida merel kasutatakse – need mustrid on nii ilusad –, ja siis valisimegi kohe välja oma lemmikud.

Øyvind Rangøy: Lemmikud puhtalt esteetilistel kaalutlustel. Need ei ole seotud laevaga, millega koos sõitsime, vaid pigem meie endiga. Ja Asko Künnap ongi kasutanud ka kaanekujunduses neid meie valitud kolme sõlme. Ta vaatas ja rehkendas tükk aega, kas neid on võimalik ühendada. Selgus, et on.

Asko Künnap on muidugi ise kogenud purjetaja, mitmetes kooslustes osalenud leidlik luuletaja ning tipp­disainer – puhas õnn meeskonda kaasata! Kas kolme sõlme all võib siis mõelda nii erinevaid köitmisviise kui ka tuule tugevust?

Kivisilla: Kiirust, jah. Kuus sõlme on juba selline korralik kiirus, aga kuna meid on kolm, siis jäimegi mõõdukalt kolme sõlme juurde. Ei hakka kohe kihutama.

Adam Cullen: See oli põnev mäng. Kui sõitsime Øyvindi paadiga näiteks kalakasvatuse juurde, proovisime ära arvata, mitme sõlmega parajasti sõidame. Vaatasime vahutavaid laineid ja hindasime tuule kiirust. Ja pakkusime enamasti üsna täppi!

Rangøy: Ma arvan, et kolm sõlme on meresõidu parimad hetked, kogu see rahu.

Kivisilla: Øyvind on ka muidugi lahe kapten. Sel ajal, kui peaks lahendama igasuguseid logistilisi ülesandeid, jutustab tema lugusid ega pane suurt tähelegi, mis toimub. Mulle tuli kohe meelde doktor Dolittle, kes ei teadnud purjetamisest suurt midagi – no Øyvind muidugi teab! –, aga jõudis alati kohale, elusalt ja tervelt.

Rangøy: Mäletan, et mul oli lapsena häbi, sest ma ei tundnud küllalt paljusid sõlmi. Seda peaks nagu igaüks oskama. Kord, kui mu isa oli oma laeva maha müünud, oli ta mõnd aega lihtsalt madrus. Ta pidi enamasti seisma komando­sillal ja ootama, selline surnud aeg. Tal oli kaasas üks sõlmede raamat ja ta muudkui harjutas omaette. Kui ära läks, jättis raamatu sinna maha. Ükskord kuulis ta juhtumisi, et keegi oli laevaköitega hädas ja kapten hõikas: „Mis värk on, ei saa hakkama või? On sul Rangøy raamatut vaja?“

Kivisilla: Meie raamat on kaua küpsenud. See pidi ilmuma juba eelmisel aastal, aga tekste tekkis juurde ja hakkas kujunema kompositsioon, mida enne ei olnud. Tärkas mõte, et igaüks kirjutab väikese eessõna sinna juurde ja teeme meresõnastiku … ja nii ta läks.

„Kolme sõlme“ autorid Veronika Kivisilla, Adam Cullen ja Øyvind Rangøy tõdevad, et meri tõepoolest ühendab.

Piia Ruber

Saan aru, et teose alateadlik algus – või tuleks öelda õnnelik sõlmitus? – on pärit 2016. aastast, kui kohtusite Käsmus tõlkijate kokkutulekul. Kas Norrasse Rangøya saarele kolm aastat hiljem sõitsite juba kindla plaaniga selline raamat valmis kirjutada?

Rangøy: Plaan või projekt oli ikka enne valmis, selleks taotlesime ka toetust. Eelkõige on muidugi tore niisamagi koos olla, aga raamat oli konkreetne eesmärk. Vaatasin käsikirja nüüd uuesti ja märkasin, et see on tõepoolest palju küpsenud ja muutunud, aga ka väga loogiliselt seotud sellega, mida me seal saarel tegime. See kõik on olnud orgaaniline protsess.

Cullen: Väga hea, et sellesse raamatusse on nüüd hõlmatud ka kõik järellained, järellainetuse vaiksed virvendused. Kui paat sõidab mööda, läheb ju tükk aega, enne kui veepind on jälle päris sile. Nüüd on tagantjärele näha, kuidas Rangøya saare kogemus meie sees tegelikult helisema lõi.

Kas „Kolme sõlme“ tuleks lugeda kui ühe purjereisi poeetilist päevikut või näha teoses pigem uue kirjandusrühmituse esimest eneseavaldust?

Kivisilla: Ma arvan, et see on kolme sõbra reis ja mäng ja armastus mere ja saarte vastu. Midagi peale mere ühendab meid aga veel küll, see on nüüd ka selge. Hiljaaegu asutasime kolmekesi ka kirjastuse, nii et „Kolm sõlme“ ongi kirjastuse esimene raamat. Kuhu see reis meid edasi viib, ega seda veel ei tea.

Kirjastuse, ohoo! See kõlab juba sama hästi kui rühmitus, igal juhul palju õnne! Mis maimukese nimeks sai?

Rangøy: Seitse Sõlme.

Kivisilla: Lisasime kiirust.

Rangøy: Umbes seitse sõlme on selle laeva maksimumkiirus.

Kivisilla: Reis on küll alles väga alguses. On aga vaikseid andmeid, et üht-teist on varsti veel välja tulemas.

Olen neil päevil sageli mõelnud John Donne’i XVII meditatsiooni peale: „Ei ole keegi meist saar. Kõik kübeke kontinendist, osake maismaast … [—] Nii ära kunagi küsi, kellele lüüakse hingekella; see kõlab sinule.“ Huvitav, et sellelesamale katkele viitab ühes kohas Veronika: no man is an island, / yet everyone is . Ja teises Øyvind: Oma norra nime poolest olen mõlemast otsast saar. Pole vahet, kust otsast lähened või kellele lüüakse hingekella – kui on meeles, et teises otsas on inimene. Praegu, kus inimesed on paraku sunnitud saarestuma, eraldi tõmbuma, kõlab vastu ka James Rozoffi – muide, raamatu „Seitse kivi“ autor! – sõnum: „Iga inimene on eraldi saar. Aga kui meid ka lahutab erinevuste meri, laiub selle põhjas ometi ühisuse maailm.“ Kuidas teie olete mõtestanud eraldi-, omaetteoleku ja läheduse, ühendatuse?

Rangøy: Usun, et see on meile kõigile väga oluline teema, ühes või teises mõttes – ja ilmselt ka ühendab.

Cullen: Isegi kui olime Rangøya saarel ligi kolm nädalat – niimoodi ninapidi koos, nagu muidu harva ollakse –, oli meil ühine aeg ja oma aeg, mil üks või teine tundis, et on aeg minna omaette mägedesse uitama.

Kivisilla: Ja me olime seal ju jaanuaris! Nii paljud küsisid, mis mõtet on sinna minna, kui on pime ja külm, aga nii me just tahtsime. Ja need õhtud, kui istusime kaminavalgel elutoas … Mulle kõige rohkem just meeldiski see aeg, kui me isegi ei rääkinud, lihtsalt istusime ja vaikisime, olime igaüks omaette ja ometi koos. Või siis, kui meil tekkis meresõnastiku mõte – see avastus, kui palju meil on ühiseid sõnu, kuigi norra ja eesti keel pole isegi sugulased! Meri ikka tõepoolest ühendab.

Ühel õhtul jooksis Øyvind teise majja ja tuli sealt sületäie sõnaraamatutega tagasi – ja siis hakkasime otsima oma norra-eesti meresõnastiku jaoks sõnu kokku. Või siis õhtu, kui Øyvind tõi kohale onu Klausi margialbumid. Onu Klaus oli see Øyvindi onu, kelle laevaga me sõitsime ja kelle majas elasime, sõnakehv inimpelglik kalur karedate kämmaldega, nagu ta võib-olla oli – aga kui ilusad albumid!

Rangøy: Kunstiteosed.

Kivisilla: Täielikud kunstiteosed. Tal on kõik Põhjamaade – isegi Islandi ja Fääri saarte margid, alates… mis aastast? – kõik korralikult albumisse pandud ja ilusa käekirjaga juurde kirjutatud. Täielik elamus.

Rangøy: Olin väga liigutatud, et sain neid lugusid jutustada, selle sõnastada. Teile oli see uus ja natuke eksootiline, aga mulle on see kodu. Nende päevadega sai sellest midagi muud, mis ei olnud vähem kodu, aga midagi väga erilist. Mulle tundub ka, et see oli meile kõigile aeg, mil väga palju kokku kõlas. See oli sõlmimiste ja harutamiste aeg.

Kivisilla: Jaa. Ei tea, kas me su küsimusele vastasime, aga see, et me polnud eraldi saared, oli ka meie esinemistel selgesti tunda. Meil oli seal kaks esinemist. Täitsa pöörane, et väikeses kohas on jaanuarikuus bensiinijaama kohal järsku suur-suur ekraan meie piltidega! No see selleks. Mina arvasin küll, et kes see ikka tuleb kolmekuningapäeva paiku, uue aasta esimestel päevadel, meid kuulama – aga tulid! Ja veel nii palju inimesi! Siis ma sain küll aru, et nende poistega võin minna luulele ja luurele kuhu tahes – tekkis niisugune sünergia! Ja et kõik on omavahel ikka väga ühendatud. Ühel esinemisel oli Øyvindi sõber Odd Arne Halaas, kes laulis samu merelaule, mida mina tean Evert Taube kaudu, põhiliselt Väikeste Lõõtspillide Ühingu repertuaarist, sealt tekkis ka tore sõprus. Øyvindi sõbrad on kõik juba Eestiga ühendatud, nagu mulle tundub.

Rangøy: Mulle tundub samamoodi. Kakskümmend aastat tagasi, kui ma Eestisse tulin, oli mul plaan, et tahan ühendada Eesti ja Norra, olla sillaehitaja, aga ma ei teadnud, kuidas seda teha. Nüüd sain aru, et just midagi niisugust tehes ja luues, nagu praegu tegime, saangi seda teha.

Kivisilla: Jah, ja kui kõik läheb hästi ja plaanipäraselt, peaks augustis Käsmus olema ju „Viru folk“, mis on seekord pühendatud Norrale. Seal on meil kavas Eesti-Norra kavaga üles astuda.

Rangøy: Saatkond igatahes toetab.

Cullen: See üritus sobitub sinna nii hästi. Kui Norras esinesime – Veronika laulis norra keeles ja mina mängisin viiulil norra ja eesti ja muid põhjamaiseid viise –, siis see võeti väga hästi vastu.

Kivisilla: Kui sõnastik välja arvata, on raamat küll eestikeelne, aga ehk leidub Norraski viise ja võimalusi, kuidas seda esitada või esitleda.

Rangøy: Ma usun küll. Tegelikult oli meil kavas Norras sellest kõnelda juba aprillis, kui oli tulemas mereteemaline festival, aga see lükkus aasta jagu edasi …

Lugejale on hea lahendus, et iga autori tekstid on raamatus eri värvi. Ja samal ajal veab raamatu hääl kaasa nagu kolmest erinevast keelest kokku keerutatud köis. Eesti luulekeelt igal juhul rikastav kogemus.

Kivisilla: Olen sama asja märganud – mu mitte-eestlastest sõbrad on tohutult eesti keelt rikastanud, mitte ainult Øyvind ja Adam, vaid ka Kriszta Tóth, Maima Grīnberga ja Turid Farbregd … Adam Cullen on selles osas võrratu: sa oled uusi sõnu loonud lapse puhtuse ja samas mingi ainuomase loogilisusega, nii et lugedes ma ei saa aru, kuidas me üldse oleme elanud siiani ilma selle sõnata!

Rangøy: Kui me arutasime, et see raamat võiks olla nagu vestlus, dialoog, siis ütles Adam, et nii juba ongi, me ei ole seda lihtsalt veel üles kirjutanud. Ja tõepoolest, kui laotasime oma kirjapandu laiali nagu pusletükid ja panime uuesti kokku, nägime, et vestlus oligi olemas.

Selline meetod meeldib mulle kas või antoloogiate puhul üldjuhul kõige rohkem: mitte autorite järjestus mis tahes printsiibil, vaid omavahel vaistlikult läbi põimunud tekstid. Need nähtamatu loogika lõngaga läbi kootud raamatud seisavad palju kindlamini koos, neid hoiab elus mõte.

Kivisilla: See kogu ikka vajas tõesti pikemat küpsemise aega, kuna igaüks kirjutas omas tempos, mina veel eriti aeglaselt, ikka otsisin või ootasin võtit. Mul oli ammu soov kirjutada kõik oma elu saared üles – ja ühisraamatu plaan andis selleks hea võimaluse.

Rangøya saarel tundsime Adamiga mõlemad seda, mida Øyvind on ilmselt terve elu teadnud – kui suur võib olla üks väikene paik! Sinna loomemaja rajamisest on Eesti kirjanike liidus mitu korda juttu olnud, just põhjamaine keskkond inspireerib ilmselt paljusid.

Rangøy: See mõte ei ole mul küll kuhugi kadunud. Ainult väikesed praktilised asjad on vaja veel lahendada.

Øyvind Rangøy, oled ühes oma artiklis eksofoonilistest luuletajatest viidanud Ben Lernerile: „Luule on võimalikkus, mis ei saa kunagi täituda. „Keelte vahel“ olek muudab keele reaalsuse üheks alati kohal võimalikkustest. Selles on potentsiaali muuta keele ja reaalsuse taju nii, et luule on peaaegu võimalik.“ Mind huvitabki sinu ja Adami puhul, kuidas sünnib luule väljaspool emakeelt? Mismoodi on teises keeles mõelda?

Rangøy: Mul on tihti tunne, et pole oluline, kumb keel on esimene, kumb teine. Oluline on see, kui intensiivselt olla korraga kahes keeles. Kui minna teisele keelele üle ja unustada emakeel, siis palju ei muutu, aga elada kahes keeles üheaegselt, see mõjutab küll mõtlemist. Kuidas siis on, kas see, kus ma laman, on võrkkiik või rippvoodi? Ühel päeval mõistsin, et kui ma midagi ette kujutan, võtan sellesse pilti omadusi mõlemalt poolt, mõlemast keelest. Siis tekibki see tunne, et keel on nagu rong, mis liigub rööbastel. Kui ma sellest teadlikuks saan, tekib isemoodi vabadus: võin näiteks akna kaudu katusele ronida, et vaadata sedasama väljastpoolt. Võin isegi aknast sisse kiigata, kuigi natuke ohtlik muidugi on.

Cullen: Mina seevastu olen iseenesest nii pime, kui kirjutan, et ma ei tajugi keelt. Kõik läheb hämaraks. See on nagu vee all ujumine: hoovus kannab sinna-tänna, näed midagi, küll üksnes ähmaselt, paned selle kirja ja ujud edasi. Ma ei mõtle, ma olen selles protsessis sees. Alles siis, kui ma üritan kõrvaltvaatajana tunnistada, mis see on, mida ma teen, siis läheb imelikuks.

Rangøy: Sul on häbelik keel.

See jäi mulle ka silma: Adam Culleni luules on kuidagi täiesti teistsugune vaatepunkt, nagu sa ise ütled, vaade vee alt, sisemusest, hetkeline ja samas hajuv. Samamoodi ka „Samblikus“. Selline introvertne ja intuitiivne lähenemine, mu meelest omane pigem põhjalale kui tüüpiliselt ameerikalik: Oli pime. Aga vaatasin korraga taevasse ja merre ja pimedusse ja tundsin ja teadsin. Kusagil sügaval ma teadsin.

Cullen: Ühel väikesel saarel, Håholmenil, läksin kai peale, heitsin kõhuli ja vaatasin vette. Seal oli nii palju värve! Ja kuna oli pilvine, siis peegeldus ainult minu pea siluett, kõik muu oli taevas, põhjani välja.

Kivisilla: Jah, mis mindki veel Norras võlus, oli see, et jaanuarikuu arvatava halluse asemel oli seal kõik nii värviline! Kõik maailma rohelise ja pruuni nüansid olid olemas. Ja muidugi kanarbik, mis talvel on veel eriti ilus.

Rangøy: Lund on, aga mitte kunagi kauaks. Kui lumi maha tuleb, siis muudab see kogu maailma, väga-väga palju, aga kõik on varsti endine. Golfi hoovusel on palju jõudu ja soolasisaldus ei lase merel kunagi jäätuda.

Cullen: Köögiaknast näeb merd ja mägesid seal taga. Uskumatu, et õhtul, kui päike looja läheb, on üks pilt ja hommikul on kõik täiesti teine, üleni valge!

Rangøy: Veronika kirjutab nii:

Tühjust lihtsalt ei ole.
On hommik. Vana seinakell
ja saare kaljukindlad südametuksed.
Mööda laineharju libiseb laidude poole udu,
vahest mängima peitust
ning kellegi nähtamatu käsi
on ilmutanud mäed,
mille tippudel on õrna värsket lund.
Ja kõik on nii lihtne nagu teadmine,
et lume puistamine mäeharjadele
peab olema küll ilmatult ilus töö.

Ma tõlkisin selle luuletuse norra keelde ja näitasin sõbrale. Küsisin, kelle kirjutatud see on. „Sinu,“ vastas ta. Kui ütlesin, et ei ole, lausus ta kohe: „No siis Veronika.“

Kas selline koostöö põhjustas ka omamoodi sulanemise, eripärade hajumise, nagu värvid voolavad vahel kokku?

Kivisilla: Äratundmist on igal juhul palju. Mõned täiesti eraldi kirjutatud tekstid on osutunud üllatavalt sarnaseks, nagu minu ja Øyvindi luuletused üle lahe asuvas majakeses kunagi elanud Paulist. Kõigepealt tekib teisi lugedes tahe osata samamoodi kirjutada – ja järgmisel hetkel hakkab kerge hirm juba liiga palju teiste stiili sulada.

Rangøy: Siin tuleb eristada stiili ja ideaali. Me aeg-ajalt näeme midagi samamoodi ja siis on tunne, et nii päriselt ongi. See on nagu avastusretk: igaühe eripära jääb alles niikuinii, aga aeg-ajalt sulandume ka ühte. Ja ma arvan, et see on ainult tore.

Pärituult, Seitse Sõlme – ja täiskäik edasi!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht