Nn kirjandusvaldkond

Muude kaunite kunstidega võrreldes on kirjanduse eelarve väike, valdkonna tähtsaima esinduskogu jalgealust õõnestab vaesus.

MÄRT VÄLJATAGA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kirjanike liidu 100. aastapäeva puhul oli eesti kirjandusest palju juttu. See keskendus peamiselt kirjandusloole, vähem nüüdisajale. Aga milline on see asutuste, tavade ja rahaliikumise keskkond, mille sees eesti kirjandus praegu elab? Järgnev püüab seda laiades joontes kirjeldada ning osutada siin-seal, kus asjad hästi, kus halvasti.

Et oleks kirjandust, on tarvis kirjanikke. Et oleks kirjanikke, on tarvis lugejaid. Tarvis on ka kirjaniku ja lugeja vahendajaid. Kuigi ühiskonna kirjanduslikke vajadusi saab mõnes osas ja mõnda aega rahuldada ainult minevikukirjandus või ainult tõlkekirjandus, on kirjanduse eluspüsimise tuum algupärane uudiskirjandus. Et see sünniks, on tarvis, et kirjanikul oleks annet, aega, raha ja lugejaid. Aega saab osalt raha eest osta. Oleks tore, kui raha tuleks lugejalt, kes oma vabal tahtel nõustub teoste eest maksma. Suur osa kirjandusest, iseäranis luule, pole aga kaubanduslik kusagil ja Eestis on romaangi seda vaid vähesel määral.

Et lugejani jõuda, peab teos saama raamatuks. Autor saab endast märku anda ka ajakirjade kaudu ning jõuda publikuni muid teid pidi, aga need on seni kõrvalised. Raamatuid valmistavad kirjastused, aga järjest rohkem kirjanikke avaldab oma teoseid ise. Raamatuid müüvad poed, millest suurem osa kuulub kahte ketti. Ilmunud raamatuid tutvustab kriitika. See ilmub ajakirjades, vähemal määral lehtedes. Aastas ilmub umbes poolteistsada arvustust eesti uudisteostele, peamiselt väikesetiraažilistes väljaannetes.1 Need väljaanded avaldavad ka kirjanike uudisloomingut ja aitavad kirjanduspilti koondada ja korrastada.

Lapsi immutab kirjandusega kodu ja kirjandusõpetus. Kirjandustunde olevat koolis vähemaks jäänud. Õpetamiseks, kirjandusteadvuse ärksana hoidmiseks ja puhtast tunnetusvajadusest on tarvis kirjandust ajalooliselt ja kriitiliselt uurida. Kirjandusteadusega tegeletakse ülikoolides, uurimisasutustes ja ka omal käel. Võrreldes kirjanduse tegijatega käib uurijate käsi paremini, kui neil on töökohad, olgu või madalapalgalised. Kirjandusloolise uurimise tulemusi vahendavad suuremale publikule kirjanikumuuseumid. Kirjanduse elusolekust märku andmiseks jagatakse auhindu, korraldatakse festivale ja tähistatakse tähtpäevi. Juhtub sedagi, et kirjandusest tehakse juttu telekas.

Kogu süsteem võiks töötada nii, et kirjanikud kirjutavad ja seda tööd ei tasustata ainult loomisrõõmuga. Ajakirjad, kirjastused – nende toimetajad – saadavad teosed trükki. Poed, raamatukogud, kriitika, kirjandusüritused viivad raamatud lugejani. Koolid, teadlased ja muuseumid hoolitsevad lugejate juurde tekitamise ning mineviku elavana hoidmise eest.

Eesti Rahvusraamatukogu avaldas hiljuti tabeli „Eestikeelne algupärane ilukirjandus Eestis aastatel 2000–2021. Nimetuste arv ja trükiarv“, mis näitab 2021. aastal uskumatut hüpet algupärase ilukirjanduse nimetustes ja tiraažis.

Eesti Rahvusraamatukogu

Kirjanik

Eesti kirjanikkond ja EKLi liikmeskond kattuvad ainult osaliselt. Leidub viljakaid autoreid, nii rohkem kui vähem loetavaid, kes pole kas liitu kuulumisest huvitatud või kelle loomingut pole liidu eestseisus piisavalt hinnanud. Liidu 336 liikme hulka kuulub tõlkijaid, kriitikuid, teadlasi ning autoreid, kes ammuilma kirjutamise lõpetanud. Aktiivseid kirjanikke, keda on sel sajandil auhinnatud, arvustuste ja stippidega tunnustatud, on liidus nii sadakond. Nimetagem neid süvakirjanikeks.2 Nende kõrval, enamasti liitu kuulumata, tegutseb vähemalt teist sama palju romaanikirjanikke, kes auhindu, arvustusi ja stippe ei pälvi, aga keda loetakse sellegipoolest. See on süvakirjandusest eristuv populaarkirjandus. Siiski on päris suur osa süvakirjandusest sama laialt loetav nagu populaarkirjandus.

Populaarkirjandusest saab pildi pigem laenutus- kui müügiedetabelite järgi. Laenutusandmed varieeruvad sarnaselt müügiandmetega aastast aastasse, sest laenutaja eelistab kõige värskemat kraami: kolme aasta tagune raamat langeb juba huviringist välja – kui pole tegu kohustusliku koolikirjandusega. Kui vaadata laenutustasude viimase edetabeli3 esimest 200 nime ning lahutada sealt surnud, tõlkijad ja kujundajad, jääb alles 90 autorit. Neist 40 kuulub EKLi ja 50 ei kuulu. Viimaste seas on nn žanrikirjanikke (krimi-, ulme-, noorte- ja romantikakirjanduse autoreid) ja ka mõni elu- ja ajaloolane. Neljakümnest laenutatumast EKLi liikmest tubli pool kuulub ühtlasi auhinnatud süvakirjanike hulka. Eelmisel aastal moodustasid nemad siis selle ringi, kes läheb korda nii laiale lugejaskonnale kui ka kriitikutele, aga ring avarduks, kui võtta arvesse varasemaid laenutusi.

Kuid ka populaarse süvakirjanduse kirjutamine ei võimalda ennast kirjanikutööga raamatuturul ära elatada. Põhjuseks teadagi turu väiksus ja pakkumise ülekaal nõudluse ees. Nii töötavad kirjanikud koolides ja ülikoolides, toimetustes, ajakirjanduses, ministeeriumides, teevad juhuotsi, tõlgivad, juhivad projekte, ajavad äri, harivad aeda.4 Abiks tuleb kulkast saadav stipendium.

Kirjanikupalka, mis stippidest kaalukam sissetulekuallikas, saab praegu 15 autorit. Uuest aastast otsustas kultuuriministeerium tekitada lisapalkasid juurde kunstnikele, aga kirjanikele mitte. Kuigi lisa ei loodetudki, on niisugust sammu kerge tõlgendada ärategemisena laenutushüvituse ümber tekkinud kära eest. Säärased need kultuuri üle otsustajad meil juba on.

Kui stipid ja palgad puudutavad nn süvakirjandust, siis viisakamast laenutustasust võidaks eelkõige kirjanduse populaarne segment. Selle jagamises pole mängus hinnangud, maitse, retoorika ega tutvused, vaid külmad arvud. Tegelikult polegi laenutustasu kirjanduse toetusabinõu, vaid autoriõigusega riigile võetud kohustus, mis võimaldab raamatuid tasuta laenutada. Selle üle peaks valitsus läbi rääkima autorite esindajatega, kelleks on heast tahtest hakanud EKL (mille liikmed on kasusaajate seas vähemuses). Aga läbirääkimised tasu üle on ministeeriumi jaoks alles uus idee, mis poole aastaga pole veel kohale jõudnud. Kirjanikud on seadnud põhjendatud eesmärgiks laenutushüvitise kümnekordse tõusu 1,3 miljoni euroni aastas ehk 30 sendini laenutuskorra eest ning sealtpeale selle indekseerimise ja regulaarse ülevaatamise. Valitsus on andnud lootust, et tuleval aastal on laenutustasuks viimatise 123 500 asemel pool miljonit. See oleks pikk samm edasi, aga enne kui raha pole käes ja tulevased sammud teada, ei saa milleski kindel olla. Asekantsler on vihjanud laenutustasu maksmise süsteemi ümbertegemisele, kuid jätnud detailid salapäraseks.

Koroonaajal katsetati vabakutseliste loovisikute peal midagi kodanikupalga taolist ja loodetavasti suudeti sellega ära hoida paljude kunstiinimeste, eriti lavalesinejate kukkumine võlaauku. Vabakutseliste toimetulek on olnud lõputute arutluste, uuringute ja analüüside teema juba kakskümmend aastat. Aga lõppude lõpuks jääb loovisik ikkagi õiguslikult raskesti määratletavaks liigiks ning arutlused tema erikohtlemise üle kultuuri populaarsust avalikkuses ei suurenda. Sel aastal on toimunud pööre: loomeliidud ei taotle enam tervisekindlustuse laiendamist ainult raskesti määratletavatele „loojatele“, vaid soovivad selle tagamist kõikidele kindlustamata inimestele, keda on saja tuhande ringis. Loodan, et tervisekindlustuse reformi idee, mille vajalikkust on rõhutanud praegune tervise- ja tööminister Peep Peterson ja ministriametist vabanemise järel ka Tanel Kiik, saab pärast valimisi teoks.

Raamatud

Rahvusraamatukogu avaldas hiljuti tabeli „Eestikeelne algupärane ilukirjandus Eestis aastatel 2000–2021. Nimetuste arv ja trükiarv“, mis näitab 2021. aastal uskumatut hüpet algupärase ilukirjanduse nimetustes ja tiraažis (vastavalt 382-lt 560-le ja 0,56 miljonilt 1,27 miljonini).5 Ilmselt on tegu veaga või muutusega arvestusviisis. Varasematel aastatel on eesti autorite ilukirjandusteosed moodustanud nimetustest umbes üheksandiku ja tiraažidest väiksemagi osa. Raamatustatistika ei ütle, kui suure osa eesti algupärasest ilukirjandusest võtavad kordustrükid, aga arvatavasti ei ületa see veerandit. Väga umbkaudu võiks niisiis pakkuda, et meie kaasaegne eesti ilukirjandus moodustab raamatutoodangust 6–8 protsenti.

Eestikeelse raamatuturu aastakäive on informeeritud hinnangutel üle 30 miljoni euro.6 Osa sellest moodustavad raamatukoguostud, milleks riik andis viimati 1,87 miljonit ning millele lisandub omavalitsuste panus. Kui oletada, et eesti uudiskirjandus moodustab ka raamatukäibest 6–8 protsenti, peaks see sisse tooma paar miljonit aastas.

Viimase aastakümne hämmastav areng on see, et kirjanikud on hakanud end ise kirjastama. Selle sajandi kõige auhinnatumatest autoritest lausa pool on tegelenud oma teoste väljaandmisega ise või kasutanud tillukeste sõbramehekirjastuste teeneid. Selline tendents justkui viitaks kirjanike ja kirjastuste teede lahkuminekule. Kas suuremad kirjastused ei suuda pakkuda autoritele atraktiivset teenust – toimetamist, kujundamist, turundamist –, millega autorid omal käel toime ei tuleks? Või on autoritel kirjutamise kõrval liiga palju vaba aega? Või mängivad siin mingit rolli kulka kirjastamistoetused või muutused kaubanduses? Eesti kirjastused ei ole ahned autoritelt varalisi õigusi omandama, autoritele tasumine käib vist enamasti ühekordse summana või lepib autor kulkast saadava toetusega. Juurduma on hakanud ka läbimüügi põhjal maksmine.

Eesti Kirjastuste Liit seisab raamatute käibemaksu langetamise eest 9 protsendilt 5-le. Riik kaotaks sellega maksutulus kõigest poolteist miljonit, aga kirjastustele, lugejatele ja kirjakultuurile oleks odavam raamat suureks abiks.7 Rahandusministeeriumi veenmine selles on raske, aga loodetavasti viib visadus sihile. Praegune 9%-line käibemaksumäär näitab kultuuripoliitikat halvas valguses.

Kirjastused seisavad ka raamatukoguostude suurendamise eest, mis on samuti kasulik nii neile endale kui ka kogu kultuurile. Aastakümnetagune kava raamatukoguoste sisuliselt suunata ei hakanud tööle, sest ei leidunud asjatundlikke suunajaid ja küllap teavad vallaraamatukogud ise paremini, mida hankida. Veel üks võitlus ootab kirjastusi ees, kui praegust paberraamatu laenutamise viisi üritatakse laiendada e-raamatule ilma kirjastustelt litsentse enam ostmata. Raamatukogudele see meeldiks, kirjastustele mitte. Siiani pole selgust, millised plaanid on kultuuriministeeriumil. Signaalid on olnud vastuolulised: kord öeldakse, et raamatukogud jätkavad endistviisi, kuid suuremas mahus e-litsentside ostmist, siis jälle vihjatakse kavale muuta autoriõiguse seadust nii, et sarnaselt paberraamatuga saaks e-raamatuid ilma kirjastaja loata vabalt laenutada. Sellega muudaks riik e-raamatute kirjastamise äriliselt mõttetuks.8

Kultuuriministeerium

Juba mõnda aastat käib Eestis tegevuspõhine eelarvestamine. Nn kirjandusvaldkond kuulub seal meetme alla „Mitmekülgse ja kättesaadava kultuurielu toetamine ja arendamine“ programmina „Kirjanduspoliitika kujundamine ja rakendamine“9. Kirjanduspoliitika eesmärgid ise on üldsõnalised, sest neid ongi raske mõõta. (Mõõdetavana figureerivad arengukavas ainult SA Kultuurileht ajakirjade arv, külastatavate raamatumesside arv ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse külastajate arv, mis kõik peaksid jääma lähiaastatel samaks.) Raha oli programmi jaoks 2022. aastal 7,3 miljonit ja eelarveridu polnud palju.

– ministeeriumi tegevuskulu: 55 716. (Tõenäoliselt ametnike palgad.)

– toetused (riigikogu lisavahendid): 53 000. (?)

– Kultuurileht SA tegevustoetus: 2 851 487. (Kõige suurem retsipient. Samas tegeleb Kultuurilehe viieteistkümnest väljaandest sõnakunstiga – novellide, proosa, kirjandusliku esseistika ja kirjandusarvustuste avaldamisega – umbes kolmandik: Looming, Loomingu Raamatukogu, Värske Rõhk tervikuna; Akadeemia, Vikerkaar, Sirp, lasteajakirjad, Keel ja Kirjandus osaliselt. Tuleval aastal on lootust, et luuletajad ja jutukirjanikud saavad nautida pisut suuremaid honorare.)

– Eesti Kirjanduse Teabekeskus MTÜ tegevustoetus: 170 000. (Keskus tutvustab ja vahendab eesti kirjandust välistõlkijatele ja -kirjastustele.)

– Eesti Kirjanike Liit MTÜ – kirjaniku palk: 368 486. (Palka määravas komisjonis on EKLil kolm esindajat, aga palga väljamaksmine käib liidu kaudu.)

– Eesti Kirjastuste Liit MTÜ – messidel osalemiseks: 247 000.

– Autorihüvitusfond SA – laenutus- ja reprograafiahüvitis: 250 000. (Neist esimese hüvitise närususe pärast puhkeski suvel meelepaha. Pole veel selge, kas ministeerium on mõistnud, et kahe hüvitusliigi jaotuse määratlemine kuulub valitsuse, mitte sihtasutuse pädevusse.)

– edasikantud maksud Kultuurkapitalile, alkoholi- ja tubakaaktsiis: 1 826 417.

– hasartmängumaks Kultuurkapitalile: 640 520.

– Eesti Lastekirjanduse Keskus põhivara soetus: 23 000.

– Eesti Lastekirjanduse Keskus tegevuskulud: 546 295.

– Eesti Lastekirjanduse Keskuse rent RKA-le: 201 159.

– Eesti Lastekirjanduse Keskuse tegevuskulud oma majandustegevuse tuludest: 38 000.

Kui „Kirjanduspoliitika kujundamise ja rakendamise“ programmi 7,3 miljonist arvata maha ametniku palk, SA Kultuurileht mittekirjanduslik osa (s.t üldkultuuriline, hariduslik, muusikasse, kunsti, teatrisse, filmi puutuv), kirjastajate messil­käimine, enamik reprograafia­hüvitusest ja kulkale suunatav 2,467 miljonit, kahaneb programm kõigest 2,5 miljoni euro suuruseks: Kultuuri­lehe kirjanduslik osa, EKTK, kirjanikupalk, laenutustasu (võib-olla rohkem raamatu­kogude kui kirjanduse teema) ja lastekirjanduse keskus. See tagab palgaraha umbes 60 inimesele, kellest päris kirjanikeks on nood 15 palga­saajat (ja mõni ajakirja­toimetaja).

Muude kaunite kunstidega võrreldes on kirjandusprogramm väike. Kirjandusega lähedalt seotud ettevõtmisi toetatakse küll ka muudest kultuuri- ja haridusministeeriumi programmidest. Kirjanduse ökosüsteemi seisukohalt on tähtis kõik see, mis puudutab raamatukogusid, kirjandusteadust, kirjandusmuuseumi, kirjanike muuseume, kirjandusõpetust. Sellegipoolest tundub, et ministeeriumi kirjanduslik vaateväli ja otsustajatering on kitsas. Eesti Kirjanike Liit kui tähtsaim vaikiva teadmise kandja on kaasarääkimisest järjest rohkem kõrvale jäänud. Ministeeriumi kultuur ise näib kapseldunud, kõrk ja kriitika suhtes tundlik: ei vastata küsimustele, ei vaevuta küsima nõu ega konsulteerima allasutustega, ei põhjendata eraldatud summasid, informatsioon ei liigu alt üles ega ülalt alla.

Kultuurkapital

Kulka eelarvet vaadates võib jääda arusaamatuks, kuhu ministeeriumilt kirjanduse hüvanguks siiratud 2 467 000 eurot lähevad, sest kirjanduse sihtkapitali 2022. aasta eelarves seisab ainult 1 795 000 eurot. Aga küllap leidub sellele mingi seletus.

Kui Kultuurkapital 1994. aastal tööd alustas, jagunes eelarve sihtkapitalide vahel võrdselt, kuid kohendused ei lasknud ennast kaua oodata. Mõnes valdkonnas on tegutsejaid rohkem, mõnes on tarvis ülal pidada kallist infrastruktuuri. Aastatuhande algul kukkus kirjanduse SK teiste seas eelarve poolest eelviimaseks – vähem on raha ainult arhitektuuri SK-l. Tõsi, sõnakunsti toetatakse ka tõlkeprogrammide Traducta ja Hieronymus kaudu; ning filosoofiaraamatute väljaandmist Avatud Eesti Raamatu kaudu. Kaks viimast põhinevad siiski suuresti eraannetustel.

Kirjanduse sihtkapitali jaotuspõhimõtted on püsinud läbi aastakümnete üsna ühetaolised. Keskmes on kirjanikud, siis kirjutatu viimine lugejateni esmalt raamatute väljaandmise ja siis juba mitmesuguste ürituste teel. Tähtis on ka klassika populariseerimine. Ühiskonna küpsemisega käib paraku üldiselt kaasas seegi, et algupärase looja asemel tõusevad üha enam esile vahendajad, antreprenöörid, mõtestajad, korraldajad, kuraatorid, produtsendid ja promootorid. Ega olekski mõtet toetada loomingut, mis kunagi publiku silma või kõrva ei jõua. Niisiis peab kirjanduse sihtkapitali nõukogu leidma kohase tasakaalu loomingu ja selle vahendamise toetamise vahel. Viimatised avaldatud andmed jaotusproportsioonidest pärinevad 2017. aasta kohta,10 kui jagada oli 1,635 miljonit ja tollal paistis eesmärkidevaheline tasakaal olevat paigas.

Kirjanduse sihtkapitali nõukogusid on tegutsenud nüüdseks 14 koosseisu, milles on figureerinud 48 kirjandustegelast, mõni (sh ma ise) neljal-viiel korral. (Nõukogu liikme ametiaeg kestab kaks aastat ja sinna tohib kuuluda kaks aega järjest.) Eesti Kirjanike Liidu suhtelise tähtsuse vähenemisest annab märku see, et kui kulka taasasutamisel kuulus seitsmeliikmelisse nõukokku 7 EKLi liiget ja 6 EKLi esindajat, siis praegu on liidul nõukogus esindajaid 2 ja liikmeid 3. (Läbi aegade on EKL esitanud sihtkapitali nõukokku ka inimesi, kes liitu ei kuulu, ning EKLi liikmeid on sinna esitanud ka muud asutused.) On olnud komisjonikoosseise (nt 2009–2011), millesse kuulus ainult üks EKLi esindaja. Samal ajal on liidu liikmete, eriti aktiivsete kirjanike seast raske värvata vabatahtlikke, kes tahaksid kord kvartalis süveneda neljasajasse taotlusse, langetada hinnanguid ning vajaduse korral tõrjuda regulatsioone, mida vohav auditeerimiskultuur rahajagamisele peale suruda tahab.

Veel liidust

Siin ei jõua peatuda sellistel kirjanduselu tähtsatel elementidel nagu auhinnad, festivalid, tähtpäevad, võistlused, seltsid ja muuseumid. Lõpuks tahaksin tulla tagasi äsjase juubilari, kirjanike liidu juurde. Liidu funktsioon on edendada läbikäimist kirjanike vahel, kaitsta nende huve ning seista avalikkuses kirjanduse tähtsuse eest. Vanus, järjepidevus ja nn vaikiv teadmine annab liidule selleks soliidse jalgealuse. Jalgealust aga õõnestab vaesus. Liidu peamine tuluallikas on ENSV valitsuse poolt Harju tänavale ehitatud maja äripindadest saadav rent, mida viimaste aastate kriisid on valusalt purenud. Peamiselt sellest tulust peab liit ülal oma väikest aparaati: majade haldajaid, kirjanduselu korraldajaid ja administraatoreid. Liidu tööjõukulud on 100 000 euro ringis, kuid ülesannete rohkust arvestades peaksid need olema vähemalt poole suuremad. Kui juba esimehe palk on ammu olnud palju väiksem kultuuritöötaja miinimumist, siis mida veel teiste töötajate palgast rääkida. Valitsusametnike palgad on vähemalt kolm korda suuremad. Arusaadavalt tekitab vaesus vimma, muuhulgas nendegi vahel, kellel on riigieelarveline töökoht ja kellel seda pole. Kuna liidule tulusid lisandumas ei paista, peab kärpima kulusid. Korrapärase riikliku toetuseta on järjest raskem täita kirjanduselu keskuse ja kirjanduse populariseerija seniseid ülesandeid, mida ükski riigieelarveline asutus ei täida. Üks võimalus olekski populariseerija ja ürituste korraldaja funktsioonist loobumine ning keskendumine ainult n-ö sisetegevusele. Paljud kirjanike liidud Euroopas ainult seda teevadki. Aga kes täidaks nõnda tekkiva vaakumi?

Märt Väljataga on Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse liige.

Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsleri Taaniel Raudsepa vastukaja „Kultuurirahast rääkides jäägem täpseks“

Hetk Eesti Kirjanike Liidu 100. aastapäeva tähistamiselt 8. X 2022. Kavas „Stiiliharjutused eesti kirjandusega“ astusid üles Toomas Täht, Jan Kaus, Indrek Koff ja Eva Koldits.

Kalev Lilleorg / Eesti Kirjanike Liit

1 Vt Märt Väljataga, Sanitari tervisest. – Keel ja Kirjandus 2022, nr 3.

2 Vt Märt Väljataga, Üks korralik kirjandus?. – Looming 2021, nr 10, lk 1412. Seal lõin ma kokku selle sajandi kulka proosa- ja luuleauhinna kandidaadid ja laureaadid ning esile tõusid 33 praegu veel elavat kirjanikku: Eda Ahi, Tiit Aleksejev, Martin Algus, Kristiina Ehin, Meelis Friedenthal, fs, Mehis Heinsaar, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Doris Kareva, Jan Kaus, Mart Kivastik, Andrus Kivirähk, Kivisildnik, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Armin Kõomägi, Asko Künnap, Paavo Matsin, Mudlum, Carolina Pihelgas, Aare Pilv, Rein Raud, Kaur Riismaa, Jürgen Rooste, Peeter Sauter, Karl Martin Sinijärv, Lauri Sommer, Triin Soomets, Urmas Vadi, Mait Vaik, Elo Viiding, Tõnu Õnnepalu. Aga kui arvestada teisi auhindu ja muud tunnustust, laieneks tunnustatud süvakirjanike ring kahe-kolmekordseks.

3 ahf.ee/laenutushuvitise-jaotus-2021-aasta-eest/

4 Johannes Aaviku arutlus 1914. aastast „Kas võib Eesti kirjanik ainsa kirjandusliku tööga oma seisusekohase sissetuleku saada?“, kus sellele küsimusele anti jaatav vastus, on jäänud utoopiaks. Vt Märt Väljataga, Seisusekohasus ja loomisikud. – Sirp 21. I 2005.

5 nlib.ee/sites/default/files/3.diagr_.%20Eestikeelne%20algup%C3%A4rane%20ilukirjandus%20aastatel%202000-2021.%20Nimetuste%20arv%20ja%20tr%C3%BCkiarv.pdf

6 Vt Kirjastused soovivad riigilt raamatukogudele lisaraha ja maksusoodustust. – ERR 15. VIII 2022, err.ee/1608685120/kirjastused-soovivad-riigilt-raamatukogudele-lisaraha-ja-maksusoodustust; Tauno Vahter, Kimalase lend. – ERRi kultuuriportaal 14. XII 2017, kultuur.err.ee/648689/tauno-vahter-kimalase-lend-olukorrast-kirjastamises

7 Kirjastused soovivad riigilt …

8 Vt Märt Väljataga, Kuidas laenutada e-raamatut? – Sirp 9. IX 2022.

9 Kultuuriministeeriumi valitsemisala 2022. a eelarve programmide ja asutuste lõikes. – kul.ee/media/3525/download

10 meedia.kulka.ee/files/KULKA_aastaraamat_2017_web.pdf

 

 

 

 

 

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht