Muumia eksirännakud

Raul Sulbi

  Rohkelt satiiri, dissidentlust, anekdoote... ja näpuotsaga ulmet

 

Muumia. Vene ulme antoloogia. Koostanud ja tõlkinud Arvi Nikkarev. Illustreerinud Heiki Raudla. Skarabeus, 2006. 320 lk.

 

Igaüks, kes võtab kokku panna raamatu, mille alapealkirjaks on “Vene ulme antoloogia”, astub sellega vägagi riskantse sammu. Isegi kui täpsustav tekst ütleb, et tegu on ülevaatega Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel aastatel 1990 – 2002 kirjutatud sotsiaalse fantastikaga. Vene/nõukogude ulme antoloogiaid oli eesti keeles enne “Muumia” ilmumist kaks: Ralf Tominga tõlgitud kogumik “Põgenemiskatse. Teaduslik-fantastilisi jutustusi” (1965) ja Juhan Nurme koostatud raamat “Diogenese latern. Valimik nõukogude ulmejutte” (1976). Mõlemad köited tekitavad üsnagi vastakaid tundeid ning pigem peetakse neid ebaõnnestunud valikkogudeks, seda eriti võrdluses Ain Raitviiru kokku pandud antoloogiaga “Lilled Algernonile. Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid” (1976).

Ning kui “Diogenese latern” andis siiski mingi pildi 1970ndate kipakavõitu nõukogude fantastikast, siis 1990ndatel paisu tagant valla pääsenud ning nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt täiesti uutesse kõrgustesse tõusnud vene ulme on juba selline materjal, millest saab kokku panna kümmekond väga head valikkogu. 1990ndate ja uuema aja idanaabri fantastikast annavad meile aimu mitmed Viktor Pelevini ja Mihhail Velleri raamatud, Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”, just ilmunud S. Vititski (Boriss Strugatski) “Selle ilma väetid” ning Aleksandr Gromovi, H. L. Oldie’, Nik Perumovi, Vjatšeslav Rõbakovi ja Lev Veršinini üksikud lühemad tekstid.  “Muumia” pakub neile lisaks siis Mihhail Velleri, Ljubov ja Jevgeni Lukini, Kir Bulõtšovi, Andrei Lazartšuki ja Sergei ja Marina Djatšenko ning Aleksandr Gromovi tekste. Üheteistkümnest tekstist kolm perekond Lukini laastu on pretensioonitud leheküljelised anekdoodid, mõni naljakam, mõni vähem, kuid kirjanduseks on neid raske pidada. J. Lukini mälestuskildu “Vana asi”, kus autor meenutab oma kokkupuuteid KGBga stagnatsiooniajal, on samuti keeruline kirjandusena võtta, Mihhail Velleri kirjanduslikult väga kõrgetasemelisest sotsiaalsest pilapildist “Tahan Pariisi” on aga üsna võimatu leida ulmelist elementi. Lihtsalt satiir nõukogude elu aadressil, terav ja valus, aga mitte fantastika. Lisaks võtavad kogumiku üheteistkümnest loost kaks pikemat enda alla tubli kaks kolmandikku kogu köite mahust, nii et sellegi nurga alt on antoloogia tasakaalust väljas. Kir Bulõtšovi kummaline pseudolühibiograafiate kimp “XX sajandi hingepalve”, kus kirjeldatakse napis laadis potentsiaalsete geeniuste elukäiku, kelle geniaalsetel võimetel nõukogude režiim ei lasknud kuidagi esile pääseda, on küll väga mõjus, aga kirjanduslikku naudingut sellest tekstist ei saa, pigem meenutab see meile ühe totalitaarse süsteemi jälkust ja inimvihkajalikkust.

“Muumia” ülejäänud viis teksti on siis rohkem või vähem ulmekirjandus ning need on ka raamatu parim ja mahukam osa. J. Lukini “Loojuva päikse maal” on neist vahest kahvatuim, kujutades ühiskonnakorda, kus töötegemine, reaalse füüsilise töö tegemine on keelatud ning kus miilits jahib dissidente, kes oma kodus treipinke, höövleid, haamreid jmt peidus hoiavad ning neid vaid öösel kasutavad. Kuigi üldse mitte ebaõnnestumine, aga rohkem siiski taas satiir nõukogude süsteemi aadressil kui originaalsele ideele üles ehitatud iseseisev ja uudne ulmejutt.

Lazartšuki “Muumia” on raamatu üks tugevamaid ja võikamaid. Kujutatakse alternatiivset Nõukogude Liitu, kus üks nõid on Lenini muumia ellu äratanud ning lapsi viiakse seda elusat reliikviat mausoleumi klassiekskursioonide kaupa vaatama. Ainult et nende lastega ei ole kõik pärast seda visiiti enam korras. Ulmekirjandus oma parimas laadis! Kogu üks pikemaid tekste, abielupaar Djatšenko lühiromaan “Zoo” (mille oleks loomulikult pidanud “Loomaaiaks” tõlkima) on samuti moodne vene ulme oma parimas esituses. Jutu keskmes on loomaaed, kus kaks noort bioloogi mõjutavad loomaia asukate mõttemaailma, et nood käituksid publiku jaoks “huvitavamate” eksponaatidena. Üpris terava lõpuga lugu on ühest küljest jällegi pila tänapäeva tõsielusarjade ja nende tootjate aadressil, kuid seda saab ometi võtta ka leidliku ulmeloona.

Raamatu mahust üle kolmandiku hõlmab Aleksandr Gromovi jutustus “Arvestaja”, mis kujutab ühel planeedil kriminaalkaristuse korras metsikule soomaastikule ekslema ja hukkuma saadetud inimgruppi, nende suhteid ning teekonda läbi selle põrgumaastiku Õnnelikele saartele, mis pidavat kuulu järgi olema teispool sood. Tegu on julma ja värvirikkalt edasi antud ellujäämislooga, mis on kindlasti üks raamatu tugevamaid tekste, kuid mille probleem peitub ulmelistes dekoratsioonides. Sest tegelikult on kirjanik oma kangelased võõra planeedi sohu ellu jääma paigutanud vaid oma suva tõttu, jutu sündmustiku ja idee edasiandmiseks ei ole ulmeline paigutus vähimalgi määral tarvilik, kõik see võiks toimuda ka meie planeedi realistlikes oludes. See väike tõrvatilk kipub aga puhast ulmenaudingut rikkuma.

Kogumiku tugevaimaks pean Kir Bulõtšovi juttu “Hirmust”, kus 1930ndate lõpu suurterrori eest pageb ajamasina abil koos oma perega tulevikku geniaalne teadlane. Tulevik on küll helgem ja parem, kuid kas siiski märkimisväärselt? Loo puänt on erakordselt traagiline ning vahest just see tekst esindab ulmekirjandust selle kõige paremas mõttes. Arvesse tuleb võtta aga tõika, et 1992. aastal ilmunud jutt on kirjutatud kaks aastakümmet varem, mistõttu 1990ndate vene ulmet see kindlasti ei esinda.

Üpris kummaline on ka antoloogia autorkond. Keegi neist pole tänases vene ulmes ebaoluline, kuid puudu on mitmed vägagi olulised kirjutajad nagu Andrei Daškov, Jelena Hajetskaja, Andrei Stoljarov, Vassili Štšepetnjov, Vassili Zvjagintsev, Andrei Valentinov, Vladimir Vassiljev. Selline on tutvustamist väärinud autorite lühike ja mittetäielik nimekiri, lisaks oleksid kindlasti võinud antoloogias oma lühiproosaga esindatud olla näiteks Lukjanenko, Oldie, Rõbakov ja Veršinin. Kuigi osa kirjanike puudumist saab ilmselt põhjendada liigkallite autoriõigustega, oleks loetletud autoritest osagi sissevõtmine kindlasti tõstnud kogumiku kui 1990ndate vene ulme ülevaateantoloogia tähtsust. Praegusel juhul jääb see ülevaade lihtsalt poolikuks.

Raamat on illustreeritud, kuid arvustajad on juba jõudnud selle kohta teha etteheiteid, et need pildid oleksid justkui “tellitud kuskilt varjupaigast või toimetulekukoolist” (K. Sander) või et “need jätvat mulje, justkui oleks pildid purjuspäi joonistatud” (L. Lukas, mõlemad lood on ilmunud ulmekirjanduse BAASis, Internetis). Nende karmide hinnangutega on raske mitte nõustuda. Illustratiivne materjal on tõesti äbarik ning rikub pigem kogumiku üldmuljet kui et parandab seda.

“Muumia” tekstikogu on väga raske hinnata. “Sotsiaalse fantastika” määratlus ei taha paljudele lugudele sobida, kui mitte irvhambalikult tõdeda, et tegelikult tegeleb ju kogu ulmekirjandus sotsiaalsete teemadega. Kõik jutud ei ole ka kaugeltki 1990ndatest või hilisemast ajast, tekstide pikkus varieerub lubamatult palju ning rikub raamatu proportsioone. Lisaks on kogumikus suures osas käsil just nõukogude aja probleemide lahkamine, uutest ja värsketest teemadest vene ulmes siit naljalt aimu ei saa.

Võibki öelda, et Arvi Nikkarev on koostanud ja välja andnud suurepärase vene kirjanduse antoloogia, kust saab hea ülevaate vene kirjanduse teemadest ja stiilinäidetest, kuid ulmekirjanduse antoloogiana on tegu üsna kurioosse nähtusega. Autorite valik on jäänud juhuslikuks ja poolikuks, pakutud on küll tekste vene ulmest, kuid mitte ülevaadet selle kirjandusliigi mõnest perioodist või olulistest kirjutajatest. Žanriulmet on selles raamatus häbematult vähe, isegi “Diogenese latern” oli olemuselt ulmelisem. Ka pole paljud autorid esindatud oma tugevaimate tekstidega, pigem vastupidi. Ning ülevaadet ei saa me mitte niivõrd uuest vene lühiproosast, vaid pigem üleminekuaja kirjandussuundadest ja minevikuga arveid õiendavatest teemadest. Tegu on hea raamatuga, kuid moodsa vene ulme antoloogiat tuleb alles ootama jääda.