Minu Pauts

Praha eripära on, et huvilisel on alati midagi uurida ja avastada. Leidude gradatsiooni on märgata ka linna külastanud Katrin Pautsi puhul.

PAAVO MATSIN

Statistika kohaselt ületab Praha turistide arvu poolest legendaarset Mekat mitmekordselt: 2019. aastal näiteks külastas Prahat üle 8 miljoni inimese, Mekat vaid 2,5 miljonit inimest. On tõsiasi, et Praha Karli sillal kõndivad lääne (ja ida) turistid peavad seda ehitist pühaks just nii nagu islamiusulised, kes keerlevad oma tähtsaimas pühamus Kaabas. Katrin Pauts on üks nendest lugematutest lääne inimestest, kes sõidavad ikka ja jälle sellesse ilusasse linna, teadmata ehk isegi täpsemalt, miks nad seda teevad. Kuid erinevalt paljudest turistidest on Pauts kirjutanud ka kaks raamatut, kus käsitleb oma suhet Prahaga. Ütlen kohe ära, et esimene raamat on võrdlemisi halb, kuid teine võrdlemisi hea.

Minu salajane elu“

Pautsi esimene Praha-aineline raamat „Minu salajane elu“ demonstreerib tüüpilist vägagi hädas lääne inimest. Meie ees on rabe, füüsilistest ja psüühilistest kompleksidest vaevatud üksik keskealine naine, kes ei salli lapsi ja nende kisa (lk 30), toob endale hulluarsti käest ravimeid (lk 29), vigastab ennast tahtlikult (lk 37) ja kaldub mõtlema suitsiidile. Seljataga on tal raske lapsepõlv Muhu saarel ja lõpuks pettumuse valmistanud karjäär pealinnas. On päris selge, et kogu see elu tumedus võetakse endaga ka Prahasse kaasa ja raamatust „Minu salajane elu“ me palju tõelisest Prahast teada ei saa, sest kõike vaadatakse selle kummalise vaevatud inimese silmadega. Pautsi fookusesse tõuseb näiteks enesetapu teema. Nii on üks kõige rohkem raamatus käsitletud kohapealne ajalooline figuur Jan Palach, kes pani end protestiks Nõukogude invasiooni vastu 1969. aastal põlema. Pikalt on juttu ka Jan Masaryki elust lahkumisest ja isegi Artur Sirgi surmast ning Praha sildadest, kust alla hüpatud. Kogu see rõhuasetus teeb veidi nõutuks, sest eks suurlinnades ole ikka selliseid kohti, kas või Margiti saare sild Budapestis. Kui realist üritab edasi anda objektiivset reaalsust (mida muidugi ei ole olemas, on ikka ja alati vaid igaühe subjektiivne), siis Pauts on käitunud siin nagu mõni realist-naturalist, kes valib kujutamiseks kõige inetumad ja haledamad asjad. Meelde tuleb Émile Zola maailmakuulsa romaani „Thérèse Raquin“ stseen, kus naine otsib oma mõrvatud meest surnukuurist ja vaatab laipade ribisid nagu tumedaid linte naha all voogamas … Selline lähenemine Prahale on küll natuke ühekülgne.

Kultuurkapital võiks Katrin Pautsi toetada ja ta ühe korra rikkana Prahasse lähetada. Seda linna peab ikka kõige muu kõrval ka raha täis taskutega nautima, mitte ostma toitu mingitest odavkettidest, sõitma kohale bussiga ja poolsurnuna läbi Poola jne.

Facebook

Kuid Pauts ei olegi ilmselt oma esimeses Praha-raamatus tahtnud rääkida linnast, sest on üritanud vastata pigem küsimusele „mis minuga enne Prahat juhtus?“ (lk 11). Toomas Liivil on üks luuletus, kus öeldakse umbes nii, et kui inimene raha himustab, siis peaks ta selle ka välja ütlema, mitte seda varjama, sest voorustest ülim on tõerääkimine. Pärast Pautsi „Minu salajane elu“ lugemise lõpetamist sain aru, et kuigi ma ilmselt seda raamatut teist korda lugema ei hakka, siis ühes ja kõige olulisemas ei ole kirjutaja eksinud, sest ta vähemalt räägib tõtt. See kaunis valus tõde käib küll pigem kirjaniku enese, mitte Praha kohta. „Minu salajane elu“ ongi natuke selline ühe turisti (kellest on alles kujunemas palverändur) intiimne tõde enda kohta enne tegelikku teeleasumist.

Mõnes mõttes meenutab „Minu salajane elu“ haiglapäevikut, mille on kirjutanud sümpaatselt aus ajakirjanik, kes tahab olla kirjanik. Üks teose pingejooni kulgebki liinil ajakirjandus-kirjandus: „Mulle ei meeldinud infot koguda ega inimestega rääkida, aga nautisin lugude jutustamist, kirjutamist. See oleks pidanud olema ohu märk. Ajakirjanik peab nautima esimest osa. Ajakirjandust ei tohi kirjutada ilukirjanduslike võtetega, see on alati libe tee ja näitab, et kirjutaja hoolib rohkem loost kui tõest“ (lk 110). Küsiksin vastu: kas ilukirjandust tohib teha ajakirjanduslike võtetega? Kuskil siin peitub ka Pautsi raamatuga „Minu salajane elu“ lati alt läbijooksmise põhjus. See ilmneb ka raamatu teise keskse figuuri puhul, kui Pauts üritab käsitleda eesti kirjanduse tšehhi keelde tõlkija ja kirjandusteadlase Vladimír Macura tegevust. Selle asemel et võtta vaatluse alla Macura looming (oma ammustest tööpäevadest Tammsaare muuseumis mäletan, et tollane direktor Elem Treier pidas temast ja tema vaadetest ning tehtud tööst vägagi lugu), keskendub Pauts mingisugusele intriigi otsimisele Macura kunagiste naiste hulgas, kirjutab mingist Anu Saagimi taktikast ja muust sellisest illusioonist (lk 158). Kogu info linna kohta ei näi tulevat mitte vaatlustest Prahas, vaid kellegagi peetud vestlustest, mille tagajärjel ka mõnikord pettutakse ja nutetakse hotellitoas (lk 153). Kogu Prahat näivad varjutavat eranditult tumedad lood. Raamatu lõpetavad kentsakad luuletused (kus, muide, on ka topograafilisi eksimusi, näit nn Fausti majja on peavaksalist ikka päris pikk maa, see ei ole kohe selle lähedal, lk 197). Kogu see „Minu salajase elu“ hüsteerilis-morbiidne amokk ja barokk paneb kokkuvõttes õlgu kehitama.

Kuid enne kui mõistame hukka, katsume ehk mõista … Küsime, kas saakski eelnimetatud omadustega inimene kirjutada oma mõningate Prahasse tehtud reiside järel sellest Igavesest Linnast ja vaimsest lävest (práh on tšehhi keeles lävi) teisiti? Ei saakski, see on tema objektiivne paratamatus. Seega on oluline hoopis raamatu „Minu salajane elu“ intentsioon, mitte stiil, fookused jne. Ja siin võime aimata ja täheldada teatavat positiivset gradatsiooni. Kui Pauts väidab kuidagi väga ajakirjanduslikult kohe avalehtedel, et ei usu jumalat, siis võib seda lauset muidugi võtta ühena nn suurtest väidetest, millega ta vahel lõpetab peatükke. Kuid teose jooksul toimub väike, aga oluline nihe, Prahat hakatakse käsitlema jumaliku ilmutusena, teatava päästikuna, tõelise eluna. Ning see areng lunastabki kõik, sest Pautsi järgmine samal teemal kirjutatud „Minu Praha“ on juba hoopis teist masti teos. Linnade metafüüsikast, eriti Prahast, ei saakski ju kirjutada keegi, kes ei taha uskuda jumalat. Isegi Saagim jalutas ühes esoteerikasaates mööda Tallinna vanalinna koos hallipäise müstiku Jüri Hennoga, kes seletas talle, et Lai tänav on piiblist tuntud põrgutee, kust ei saa minna läbi kitsa värava, mis viib paradiisi. Tundus küll, et isegi Saagim on ilmselt veidi oma bravuurset süsteemi esoteerilise peavoolu nõuetega sünkroniseerinud!

Minu Praha“

Olen kuidagi nii aru saanud, et Petrone Prindi „Minu …“ sari on mõeldud võrdlemisi kergekaalulise lugemisena: lihtsalt keegi, kes on kusagil kuidagi rohkem viibinud, kirjutab oma muljeid. Olen sattunud nii silmapaistvalt halbadele ja pealiskaudsetele muljetele kui ka väga hästi ning haritult-huvitavalt kirjutatud raamatutele (näit Katrin Raik, „Minu Narva“). Lugenud järjest „Minu salajast elu“ ja „Minu Prahat“, on mulle selge, et Pauts on liikunud õiges suunas. Teises raamatus on ta teinud ridamisi ainuõigeid Prahaga seotud otsuseid: Kafkat on tõesti õige lugeda kodus ja mitte otsida Praha võltsmuuseumidest; loomulikult väldib iga mõtlev inimene tarbetut jalutamist Karli sillal; tõesti, kõige parem vaade linnale avaneb Strahovi kloostri õunaaiast jne. „Minu Prahas“ on päris palju selliseid väikseid nihkunud suhtumisi ja detaile, linn on andnud temast kirjutavale palverändurile korralikke suunavaid jalahoope. Kogu „Minu Praha“ ongi hoogne ja mõnusalt kriitiline teos, mida kannab Prahas kirjandusresidentuuris olemise humoorikas kirjeldamine. Pauts oleks nagu tervenenud oma eelmise raamatu vaevustest. Vaatamata veel kaunis põgusatele kontaktidele Prahaga, teeb ta ridamisi õigeid järeldusi, saades kas või aru, et Praha on tõesti teraapiline linn, kus on hea jalutada: „Nii igav mu argielu Prahas ongi ning just nõnda kulgeda ja aina kõrgustest alla vahtida meeldib mulle siin kõige rohkem. Ma pole mingi psühholoog, aga ma olen veendunud, et kõrgendatuse taju, mis mul Prahas on, hävitab viimsegi depressiooniraasu“ (lk 92).

Eks igaüks otsi oma pühamus endale olulised marsruudid ja paigad, kus palverändurina peatuda ja mõtiskleda. Pauts armastab raamatus käia hullumaja kalmistul, kuskil ostukeskuses, imetleda pöörlevat Kafka pead jne. Igal palveränduril ongi omad kohad ja ei ole oluline, kas need ka teistele inimestele sobivad või mitte. Veetsin ise kord terve päeva Lucerna kaubandus-ja vabaajakeskuses. See on art déco stiilis uhke kaubapassaaž, mille ehitas Václav Haveli vanaisa ja mille Havelite perekond 1990ndate alguses tagasi sai. Kino, antiigiäri, korralik veinipood, kus saab ostetud pudelid ja suupisted akna all ära tarbida ja kas või tundide viisi kauplustega ääristatud vahekäikudes ruttavaid inimesi jälgida. Lõpuks võib einestada ka Haveli perekonnale kuuluvas väga heas restoranis Monarchie. Nii saab veeta ühe oma elu kõige parema ja muretuma päeva. Või vedeleda hommikust õhtuni Strahovi kloostri juures aias puu all, kus pole turiste, aga avaneb tohutu panoraamvaade üle kogu Praha kesklinna. Ma ei ole kunagi mõistnud inimesi, kes räägivad Londoni ilust … õige metafüüsilise linna loomiseks ei piisa ainult jõest ja rahast või kuskil kaugel asuvatest küngastest. Pealegi on London täis ehitatud jubedaid uusi kurk-ehitisi, mis segavad kõikjal vaadet. Praha on aga igas mõttes vanamoodsalt täiuslik. Okultne London kubiseb küll võikatest lugudest, kuid alkeemilise Praha vastu pole inglastel midagi panna. Prahas on siiani täiuslik alkeemiliste sümbolitega ääristatud vana troonimistee, mis viib Grand Café Orienti nurgal seisva Musta Madonna kuju juurest kauge kuusnurkse suvelossini nimega Täht. See tähendab, et vanamoodne palverändur saab kõndida palju kilomeetreid, mediteerides vanade majamärkide üle, mis vastavad üks ühele alkeemilisele protsessile. Sellist asja ei ole kusagil mujal maailmas ja see on Praha tegelik müstiline selgroog.

Eks igaüks otsi Prahas endale olulised marsruudid ja paigad, kus palverändurina peatuda ja mõtiskleda. Pauts armastab käia hullumaja kalmistul, kuskil ostukeskuses, imetleda pöörlevat Kafka pead jne. David Černý loodud skulptuur avati 2014. aastal.

Jindřich Nosek (NoJin) / Wikimedia Commons

Vägagi tabavad ja naljakad on Pautsi „Minu Praha“ residentuurikolleegi, uhke kanadalanna kirjeldused. Selliseid kentsakaid ja pealiskaudseid tegelasi võib tõesti kohata kirjandusmajades: nad ei tee suurt midagi ja tavaliselt mõjuvad lihtsalt segava faktorina inimesele, kes on sõitnud kuhugi eesmärgiga mingi konkreetne töö ära teha. Mäletan Visbyst üht hispaanlannat, kes üritas mulle korduvalt selgitada, et päev algab ühise söögitegemisega, jätkub lõunavalmistamistega ja lõpeb õhtusöögiga. Paraku mina nii ei arvanud ja kirjutasin kolme nädalaga suurema osa ühest oma romaanist valmis, saades hüüdnimeks Veidrik. Sõin nimelt pärast seda vestlust reeglina väljaspool residentuurimaja. Ka Pauts on „Minu Prahas“ kanadalannast kirjutades teosega „Minu salajane elu“ võrreldes nagu ära vahetatud: ta on omas elemendis ning täpne ja ajakirjandusliku kogemusega inimesetundja lööb siin positiivselt välja. Ajakirjandus­põllul omandatud tähelepanelik inimesevaatlus on ju korraga õigel ajal õiges kohas! Ei haletseta ennast ega keerutata ümber oma naba, vaid uuritakse maailma! Tuleb meelde zen-budistlik muinasjutt mehest, kes märkas puid lõhkudes mitmel korral mingit looma. Ta läks iga kord teda püüdma, aga ei saanud kordagi kätte, sest loom kadus. Kui mees lõpuks tüdines sellest ja lihtsalt lõhkus puid edasi, lendas tal kirves kogemata käest ning tabas tabamatut looma otsaette. Nii on läinud „Minu Prahas“ Pautsilgi. Kusagil taamal huugab ka residentuuri­kirjeldustes ehtne Praha nagu telepaatiline loom ja ta on palveränduril järsku pihus. Ning korraga on naljakad ja humoorikad ka kõik need seigad, mis häirisid mind „Minu salajases elus“: teatav õpitud abitus, rahaga koonerdamine, elu kartmine jne. Iseloomulik ja positiivne gradatsioon toimub ka siirdumisel visuaalilt teksti tasandile: „Minu salajase elu“ kaanepildiks on tippkohvik Louvre, „Minu Praha“ lõpul aga võetakse juba julgus kokku ja esimest korda elus sinna ka sisenetakse.

Pauts märkab „Minu Prahas“ väikest detaili, aga näeb ka suuremat pilti. Väga meeldis mulle Pautsi tuttavate tšehhide kriitiline suhtumine Houellebecqi. Olen samuti arvamusel, et tegemist on täiesti küsitava kuulsusega, eriti kui lugeda kas või bulvarlikul tasandil kulgevat „Alistumist“ (lk 99). Kunderaga on aga tšehhidel muidugi tõesti omad arved õiendada – miks, seda saab Pautsi raamatust iga eesti Kundera-austaja soovi korral kohe päris põhjalikult lugeda.

Kui Pautsi „Minu Prahas“ üldse midagi kritiseerida, siis seda, et ta ei tunne kõige olulisemat Prahaga seotud kirjanikku – Gustav Meyrinki. Aga Praha eripära ongi, et alati on huvilisel midagi uurida ja avastada. Kõik teised Pautsi soovitused tabavad küll enam-vähem märki, kuigi kohvik Louvre’i asemel eelistan ma Bowlesi ja Bertolucci stiilis nostalgilist Crand Café Orienti, kus Pauts tekstis korra küll vist käib, aga nimepidi seda ei nimeta.

Kultuurkapital võiks Pautsi toetada ja ta ühe korra rikkana Prahasse lähetada. Seda linna peab ikka kõige muu kõrval ka raha täis taskutega nautima, mitte ostma toitu mingitest odavkettidest, sõitma kohale bussis poolsurnuna läbi Poola jne. Pole nagu enam need ajad! Prahas tuleb ikka ka õige palverändurina pummeldada, elada parimates viietärnikates, juua šampanjateegis, seejärel laiata Club Havana kokteilibaaris ja lähetada toodud kokteilid kõlbmatuna baarmenile tagasi ning nõuda auhaavamise eest tasuta konjakit, et saaks siseneda juba järgmisel hommikul rikka ja õnneliku, veidi näost roidunud välismaalasena lossides asuvatesse muuseumidesse, teha sisseoste antiigiärides, lõunatada hotellis Paris Prague, kus Bohumil Hrabal kunagi kelner oli, ja nii edasi. Kanda lõpuks ometi oma kübarad ja merekarbid, õppida lõpuni selgeks võõrad keeled, näha Pariisi, Kairot, Surnumerd, et kukkuda siis ühel kaugel hommikul üdini õnnelikuna, aga juba liikumatute, kõike näinud silmadega kelneri toodud želeesse …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht