Millest ei saa rääkida, sellest tuleb kõnelda kõike

Jaak Tomberg

Eneken Laanese „Lepitamatud dialoogid” peaks näitama, mil moel kirjandus, täpsemalt romaan, mängib olulist rolli kollektiivse mälu ja rahvusidentiteedi toestajana.      Laias laastus seitseteist aastat iseseisvumisjärgset aega on olnud küllaldane vahemik selleks, et Eestis oleks (Nõukogude-aegse) lähiajaloo  ohtrate läbirääkimatuste mälu-, identiteedi- ja traumateoreetiliseks käsitlemiseks tekkinud tihke, avatud, isetoimiv ning piisava institutsionaalse toega analüüsiruum, mille ampluaa ning lõppväljapanek ulatub elulugude kirjutamise koolitamisest teadusliku käsitlemise enese teoreetiliste või metodoloogiliste põhialuste kriitilise küsitlemiseni. On päevselge, et sellise ruumi tekkest ei saa olla midagi loomulikumat.

 

Samavõrra selge on see, et veel praegu peab läbitöötamine ajas kestma katkematult, sest tegu pole teemade või valdkondadega, kus saaks asja kergelt n-ö ühe või kahe korraga ära õiendada, murekohti selle või teise murrangulise järeldusega otsustavalt õgvendada ning seejärel mingite järgmiste juurde edasi liikuda. Vahetu ja ühesuunalise ajaloolise aja piires loeb esialgu lihtsalt võimalikult võimeka ja kohusetundliku analüüsi segamatu pidevus, ja üle kõige just see. Ning  ehkki kõne all on sedavõrd tundlikud teemad, et institutsionaalselt vabandab iga vastavakohane väljaastumine peaaegu a priori oma ellukutsutust ja iga väikseimgi edasiastutud samm õigustaks juba iseenesest võimalikku tunnustust, saadetakse aeg-ajalt ometi korda tegusid, mida sellest analüüsipidevusest tuleks eriliselt esile tõsta – ja seda eelkõige sellepärast, et too kordasaadetu toestab, hõlbustab ja korraldab  jõuliselt pigem igasugust võimalikku edasist ja edasiviivat analüütilist rääkimist ennast, jääb selle rääkimise üldiste võimaluste ja piirangute suhtes iseeneses taktitundeliselt realistlikule positsioonile ning omandab seeläbi ise pigem reaalse teo ja mitte pelga väljaöeldu staatuse, või õigupoolest, väljaöeldu KUI reaalse teo staatuse.

Ma usun, et „Oxymora” sarjas kuuenda raamatuna ilmunud Eneken Laanese äsjane „Lepitamatud dialoogid. Subjekt ja  mälu nõukogudejärgses eesti romaanis” on üks seda sorti tegu. Ja tegu mitte üksnes eelmainitud ülddiskursuse, s.t eestlaste lähiminevikku läbistavate rohkete individuaalsete ja üldrahvalike ummikseisude koguhulga käsitlemist hõlbustava ja suunava korrastamise vallas, vaid tegu ka üksikute kirjandusteoste sügava tähendusliku mõtestamise, kirjanduse enese üldise funktsionaalsuse põhjaliku tõestamise ja tagatipuks ka kirjandusteaduslike  analüüsimeetodite peaaegu viimase piirini otstarbelise rakendamise lõikes. „Lepitamatud dialoogid” viib lugeja mahukale ja mitmetasandilisele subjekti- ja mäluteoreetilisele rännakule, mis peaks oma kogutervikus näitama, mil moel kirjandus – ja täpsemalt romaan – mängib olulist rolli kollektiivse mälu ja rahvusidentiteedi toestajana, nüüdisaegse mälukultuuri peegeldaja ja kriitilise ümberkujundajana ning identiteedi kui kuuluvusvormi konstrueerijana.

See rännak põhineb (1) kolme (rahvus)identiteedi seisukohalt ilmselt kõige olulisema nõukogudejärgse eesti romaani – Jaan Krossi „Paigallennu”, Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse une” ja Emil Tode „Piiririigi” – põhjalikul kultuurianalüütilisel lähikäsitlemisel, (2) kohalikus teoreetilises kontekstis seni veel üsna harva või ebajärjekindlalt praktiseeritud mõistekesksel metodoloogilisel lähenemisel ning (3) arusaamal romaanist kui  olemuslikult dialoogilisest kirjanduslikust vormist. Laanese uurimuse strukturaalne tugevus seisnebki ennekõike nende kolme elemendi äärmiselt hoolikas ja läbimõeldud sünteesis. (Mieke Balist inspireeritud) kultuurianalüütiline käsitlemine ei tähenda siin sugugi seda, et analüüsiobjektiks oleks kultuur kui niisugune, vaid seda, et kõnealuseid romaane analüüsitakse tekstide eneste lähilugemise keskselt nende „kultuuris eksisteerimise vaatepunktist”,  s.t mitte kui isoleeritud nähtusi, vaid kui elavaid „vestluspartnereid kultuuri- ja ühiskondlikus debatis”.

Mõistekeskne metodoloogiline lähenemine toestab seda käsitluslaadi, sest eelistatakse süstemaatiliste (suletud) valmisteooriate rohkem või vähem meelevaldse rakendamise asemel pigem romaanidest enestest lähtuvate konkreetsete üksikmõistete põhist (avatud) kirjeldamist ja nende mõistete „tähendusväljade ja ajalooliste rännakute” üle  vaidlemise aktiivset kaasamist edasisse teoreetilisse kaardistustöösse. Krossi, Mihkelsoni ja Tode teoseid kirjeldatakse „Lepitamatutes dialoogides” niisiis hoolikalt valitud ja põhjalikult määratletud üksikmõistete kaudu kui ühe distsipliinidevahelise kultuuriprotsessi iseeneses teoreetilist potentsiaali evivaid osakesi. Sel moel seatakse need romaanid mitmesuunalisse dünaamilisse dialoogi (ja dialoogilisus on Laanese uurimuse keskseim mõiste) nii  nõukogudejärgse eesti kultuurikontekstiga kui ka ohtrate teoreetiliste mõistetega (nt mälu ja tunnistuse erinevad liigid ja tasandid, tontoloogia, kordamine, läbitöötamine jne, jne), mille kasutamise need romaanid oma olemuslikest sisemustritest lähtuvalt ise dikteerivad. Lisaks niisugusele vormilis-metodoloogilisele dialoogilisusele avab Laanese uurimus dialoogilisuse ka iga romaani (sisulis-temaatilisel) tasandil, või õigemini – esitleb (Bahtinist lähtudes)  romaani ennast kui olemuslikult dialoogilist kirjanduslikku vormi.

Romaanivormi olemuslik dialoogilisus ei tähenda siin seda, et romaan oleks taandatud pelgalt (näiteks) ühiskondlikku debatti edastavaks, „erinevaid keeli, kõnetüüpe ja seega maailmavaateid sünteesivaks” ning lõplikke, selgelt sõnastatavaid (ajaloolisi) lahendusi pakkuvaks lihtmeediumiks. Pigemini võimaldab romaan oma ambivalentse loomuse tõttu ühtses heterotoopses  tervikus vaba ja takistusteta kandepinna erinevatele, üksteisega võib-olla radikaalselt vastuollu jäävatele ning lõpuni ühildatamatutelegi maailmavaatelistele jutustajahäältele. Ja veel enam (ning see on „Lepitamatute dialoogide” võib-olla kõige tootvam teaduslik samm, kõige leidlikum teoreetiline vinjett): Laanes paistab uurimuses mõista andvat, et niisugune kirjanduslik vorm on eelisseisus iseäranis nendel sisulis-temaatilistel juhtudel, kus püstitatud  probleemid või kujutatavad ajaloolised vastuolud on juba oma põhiolemuselt („oluliste kadudeta”) lõpuni lahendamatud, läbirääkimatud, aporeetilised.

Aga just seda laadi ränkraskeid (ajaloolisi) sisulis-temaatilisi läbirääkimatusi esile toovaid romaane „Lepitamatutes dialoogides” käsitletaksegi. Kõne all on näiteks Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse tegevusega seotud vastupanukujundi ning lääneriikide  tegematajätmistega seotud reetmisekujundi vaheliste ambivalentsete suhete roll rahvusliku mälu kujundamise juures („Paigallend”); metsavendade Nõukogude-vastase tegevuse loomuse mitmeti hinnatavus ühe inimese isikliku identiteediloome põhitakistusena ning vastupanu ja vabadusvõitluse kujundi liialt sirgjooneline kasutamine (kollektiivsete) minevikutraumade potentsiaalselt katastroofiliseks mahasurumiseks („Ahasveeruse uni”);  minevikulisel Euroopa-ihalusel põhineva eesti rahvusidentiteedi küsitavus („Piiririik”). Laanese uurimuse harva nähtav proportsionaalne parajus – teooria ning selle pragmaatilise rakendamise tasakaal, teoreetilise konstruktsiooni ja teoorialoolise tausta tasakaal, autori kannatlik hool mõistepiiritluse eest – annab vähemalt kolmeplaanilise tulemuse: esiteks rikastuvad mõistete toel märkimisväärselt käsitletavad romaanid, teiseks rikastuvad ja  selginevad romaanide eneste toel kasutatavad mõisted, kolmandaks selgineb ja mõtestub nõukogudejärgne kultuurikontekst ja selles toimiv „identiteedipoliitika”.

Uurimus on tõepoolest omamoodi metodoloogiline tour de force: ei juhtu sageli, et teoreetiliste käsitlusvahendite valik oleks uuritavast materjalist lähtuvalt niivõrd hästi ja orgaaniliselt põhjendatud ning toodaks nii kirjandusliku kirjutamise võimaluste ja piirangute kui ka ajaloolis  poliitilise konteksti analüüsi lõikes sellisel määral tähenduslikke järeldusi. Seejuures ei päädi need järeldused mitte niivõrd üheselt ja lihtsalt sõnastatavas lõppjärelduses – uurimus on õigustatult mahukas ja edasiviivaid järeldusi tuleb igal sammul –, vaid pigem rohkem või vähem läbirääkimatuid probleeme käsitleva diskursuse enese põhjalikus mõistelises korrastamises, koordineerimises ja suunamises.

Kui püüaksin siin siiski sõnastada mingisugust  ainulist, kõlama jäävat ja võimalikult üldistusjõulist juhtmõtet, siis tuletaksin selle leheküljelt 224: seistes silmitsi mõne läbirääkimatu, struktuurilt vastuolulise ja lõpuni lahendamatu, moraalselt katastroofilise ja mõjult traumaatilise ajaloopärandi osaga, ei tuleks seda kollektiivses mälus lihtsalt alla suruda või unustusse paisata, vaid võimalikult igakülgselt ilmestada, üle valgustada ja teadvustada, ning viimast mitte seiskavast ja „masohhistlikust soovist  mäletada negatiivset”, vaid vältimatust vajadusest „õppida õppimisvõimatusest”, kohustusest tunnetada võimalikult lähedalt konflikti lepitamatu tuuma pelka, kuid kiiritavat olemasolu. Ning seda kõike tuleviku nimel, selle moraalse eelduse ja tasase veendumusega, et lepitamatu vastuolu (psüühiliselt või füüsiliselt) meele- või vägivaldne kõrvaldamispüüd toodab ühel või teisel kujul sellesama vastuolu traumaatilist kordamist märksa rohkem kui lõplikke lahendusi  mitte pakkuva, iseeneses lepitamatu, kuid jõulise dialoogipüüu kaudu selle vastuoluga koos elama õppimine. Lepitamatute dialoogide võimalikult laiapõhjaline ilmestamine, käsitlusvõimaluste ja -piirangute ning lepitusvõimaluste ja -piirangute järeleandmatu nähtavakstoomine peab kogu aeg kestma, ning võib-olla ainuüksi just see ongi kõik, mida ära teha saab. Otsekui eelistataks siin (kuid nüüd juba moraalse vastutustunde tasandil!) Wittgensteini verbaalse kvietismi („millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida”) asemel võib-olla vähem levinud freudilik-alliklikku kalambuuri: „millest ei saa rääkida, tuleb kõnelda kõike”.

On niisiis selge, et Laanese uurimuses käsitletava (sisulis-temaatilise) probleemide ringi näol on tegu põhiolemuselt täitmatu ülesandega, niisugusega, mille tõhusaim täitmine tähendabki ühe põhimise täitmatuse põhjalikku teadvustamist. Ning „Lepitamatute dialoogide” taustal saab selgeks ka see, et niisugune probleemide  ring esitab teaduslikule eritlejale suuremaidki väljakutseid kui ülesanded, millel on raskesti saavutatav, kuid kaugustes sellegipoolest terendav selgepiiriline lahendus. (Ja õnnestumise korral on seda sorti lepitamatute dialoogide kestev esiletoomispüüd iseenesest tähenduslikum ja edasiviivam kui mis tahes vastused selgepiiriliste lahenditega küsimustele.) See viib mõtte omakorda teaduslik-teoreetilise käsitleja enese iselaadsele volile ja kohusele. Nii nagu Laanes tõstatab  oma uurimuses muu hulgas näiteks küsimuse kirjanduse sobivusest moraalse tunnistuse meediumiks (lk 84), kerkib tema uurimuse enda taustal küsimus teoreetiku kui niisuguse volist ja võimest adresseerida moraalselt ülimalt nõudlikke ning väga raskesti lahendatavaid küsimusi. Või õigemini, Laanese uurimuse õnnestumise taustal saab selgeks, et on olemas küsimusi, mida lahendama asudes peab kirjutaja otsekui veendunult ette teadma, et tema teoreetiline arsenal  ja kogemuslik eruditsioon käib n-ö „materjalist üle” – sest iga „ebaõnnestunud ettevõtmine” ei tähendaks siin ainuüksi lihttulutut läbikukkumist, mida on võimalik kerge vaevaga ignoreerida, vaid ka käsitletavate probleemide eneste suhtelist labastamist, nende paraku traagilise ja kahetsusväärse ülevuse (populistlikku) madaldamist.

Viibitakse niisiis vastuolulisel väljal: ühelt poolt tuleks nendest asjadest „kõike rääkida”, teisest küljest pole need asjad aga enam need asjad, kui neid ei  kõneta piisavalt võimekas rääkija. Olen tunnistajaks, et Laanes on võimekas kõnetaja ja räägibki väga rasketest asjadest – nii palju kui võimalik – kõike. Tagatipuks asetab „Lepitamatud dialoogid” kirjanduse funktsionaalselt väga olulisele kohale ja tõestab kõige üldisemal ja hädavajalikumal tasandil, et kirjanduslik väljamõeldis on midagi reaalset ja mitte reaalsusele vastanduvat ning et nii kirjandusel kui ka kirjanduskäsitlusel on potentsiaali sekkuda kehtivasse (ühiskondlikku  või ideoloogilisse) asjade seisu ja seda õnnestumise korral ka ümber kujundada. Võib-olla tuleb nendest (teoreetilistest, ent ka ajaloolistest) raskuspunktidest ja kitsaskohtadest, millele selles raamatus on tähelepanu pööratud, nüüdsest väga palju vähem rääkida. Või kui mitte, siis vähemalt on see raamat edasist rääkimist silmas pidades suureks korrastavaks orientiiriks ja kvalitatiivseks mõõdupuuks. Ning lepitab oma pealkirjast olenemata paljutki. 

Viimaks tahan väljendada heameelt selle üle, et „Oxymora” sari pole ilmumist lõpetanud ning jätkab kvalitatiivselt samal tasemel, mis talle juba kultuslikult kõrge maine on taganud. Eelmisest ilmunud raamatust on tänaseni möödas seitse aastat ning see intervall viib mõttele, et ehkki samas sarjas ilmumist väärivaid teoreetilise suunitlusega kirjandusteaduslikke monograafiaid on vahepeal kindlasti veel kirjutatud, ei pruugi neid sugugi nii palju olla. Viimati lisandunu on oma  hallikasoranži vormi kahtlemata ära teeninud. Väga suur töö on ära tehtud. Müts maha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht