„Kadunud hõim“ – lugu rappa jooksnud elust

Mehis Heinsaare sünges romaanis tõusevad esile eneseületamine ja tõeotsingud ning igavene küsimus, kuidas olla inimene.

JAAN SUDAK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Salapärase virvatulukesena meelitab „Kadunud hõim“ end kätte võtma ning mässib lugeja kavala ämblikuna juba esimestest lehekülgedest õhkõrna, kuid terastugeva saladusloori sisse. Argise ja muinasjutulise kokkusulatamise kaudu on Mehis Heinsaar talle omasel moel loonud ühelt poolt igapäevaeluga harjumuspäraselt sarnase, kuid samal ajal võõristavalt lummava kirjandusliku maailma. Ta liidab jutuvestjana meisterlikult autobiograafilise ja pärimusliku ainese, võludes tuttavatest, kuid ometi kummalistest ning uskumatutest pintsli­tõmmetest välja muistendilikult veidra tegelikkuse. Teksti stiili toetab kujundaja Marge Nelgi muljet avaldav töö: siia-sinna on puistatud üksikuid kuivanud puu- või taimelehti (kujunduselementidega oleks võinud isegi julgemalt katsetada). Tänu kujundustööle kujutasin raamatut lehitsedes ette, kuidas autor seda kirjutas „Pingeväljade aednikust“ tuttavas hämaras köögis keset looduse ehmatavat embust ning metsas uitavate kohutavate olendite kiuste.

Romaani käimatõukavaks jõuks on uudishimu. Minategelane Agu Oidjärv, keda autor kirjeldab argliku boheemlasliku vennikesena, seisab valiku ees, kas kuulata oma sisetunnet või lubada ratsionaalsel alalhoidlikkusel end vaos hoida. Isiklikus elus tupikusse jõudnud kolmekümnendate-ohtu mehe hing januneb elu tühisuses millegi suurema järele ning sedaviisi on paljudel hõlbus end temaga samastada. Õige varsti mässitakse ta Soomaalt pärit Põhjasõja-aegsesse nuhka-nähkade lukku, millest võiks autori sõnul paljulubavalt saada võti eestlaste katkust, sõjast ja näljahädadest nihestatud loomuse mõistmiseks. Heinsaare noorusajaga sarnase elusaatusega Agu saab siit jõudu, et rehvida oma hingelaeva purjed ning tõugata end hallist argipäevast salapärase tõe otsingutele.

Saladustega kord juba on niisugune lugu, et need tuleks targu rahule jätta. Romaan kinnitab, et saladus pole pelgalt intellektuaalne mänguasi, vaid laetud justkui mingi imeliku nõiaväega. Siinkohal jääb üle autoriga vaid nõustuda, et maailmas on palju hämaraid nähtamatuid jõude, mis meid ei sega, kuni me ise oma nina neisse ei topi. Minategelane Agu tunneb oma nahal, et saladusse pühendamine nõuab valmisolekut seda kanda. Sarnaselt peategelasega olen ise mõnel pärimuse kogumise retkel tajunud, kuidas sünged ja hirmsad lood löövad lahti ukse kuhugi elu nurgatagusesse hämarusse. Nii tunnistab ka Agu, et püüab käidud teele tagasi vaadates mõista mõndagi võõrast ja seni seletamatut oma minevikust ning romaani tegevustik hakkab lugeja ees lahti hargnema. Tema isiklik ja siiras jutustus köidab tähelepanu nagu ammused pajatused kusagil leelõuka paistel.

Kirjanduslik maagia toimibki, kuni maalilises rabavaikuses arenevat tegevustikku hakkab iseloomustama kohatine üksluisus. Teose alguses osavalt üles kruvitud mõnus närvikõdi hakkab hajuma ühes minategelase kohanemisega Soomaa looduses. Ridadesse pikitud peotäie jutustustega on püütud tegevuse väljavenitatust pisut elavdada, kuid erinevalt varasematest kordadest ei ole autor seekord proovinud suurvormi kirjutada lühijuttude kaudu. Need ühtaegu nii virgutavad kui ka pidurdavad sündmuste arengut. Näib, nagu oleks sissejuhatusele liidetud hoopis teistsugune lugu, mille juured on uitmõttes ekskursantidest inimsööja lossis Krakówis. Soomaa metsikut ilu Euroopa kodanliku kultuuriga ühendades oleks traagelniidid võinud siiski osavamalt peita. sest unustatud hõimu jälile sõites viib autor meid hoopistükkis kontserdisaalidesse, kunstinäitustele või restoranidesse. Tekib küsimus, miks jättis autor seekord kiikamata tema varasemat loomingut mõjutanud eesti või soomeugri mütoloogia põhjatusse kaevu, katab lugeja ees aga ikka ja jälle lauad gulinaarseks orgiaks. Nii ei maksa imestada, et vastukaaluks kerkivad mälusopist üles „Pingeväljade aednikus“ nähtud leivakoorukesed kirjaniku köögilaual. Nuhka-nähkadest alanud muistendilikku tegevusliini edasi ei arendata ja küsimus, mis Soomaal mitmesaja aasta eest õieti juhtus, jääb õhku.

Mehis Heinsaar liidab jutuvestjana meisterlikult autobiograafilise ja pärimusliku ainese.

Priit Simson / Ekspress Meedia / Scanpix

Suurema tähelepanu all on minategelase arengu kujutamine ning soo või raba kasutamine nii sümboli kui ka tegevuspaigana on autoril õnnestunud valik. Juba romaani alguses jõuab minategelane omadega hingeliselt rappa: ta on kui soe, läbivooluta ja tumeda veega tiik, kelle elu möödub suurt mitte midagi tehes. Väliselt peegeldab tema sisemist paigalseisu Emajõe niisketele kallastele rajatud Tartu, mida Heinsaar kujutab kui väikest ja kinnist linna, kus heitliku loomuga inimene võib kergelt kaotada olemise mõtte, langedes halvimal juhul minategelase unenäos linnaalustes käikudes ringi uitava hiiglasliku sookonna ohvriks. Ahistav ohvritunne ning paigalseis jäävadki Agu Oidjärve saatma, seda väljendab ka Marge Nelgi tehtud sünge kaanepilt. Maailm, kuhu ta välja jõuab, on samasugune lootusetu hingevangla. Letargiast aitavad tal välja murda vaid üksikud retked kuhugi ära (neis kangastuvad Heinsaare enda loetamatud eksirännakud mööda Eestimaa metsikuid paiku). Tänu viimastele leiab romaanist detailitundlikke looduskirjeldusi, mis teevad piltilusa rabamaastiku ning Raudna jõe filmilikult elavaks.

Hingelist sood aitab minategelasel kuivendada armastus, ennekõike seksuaalne, mehelikult erootiline ja lihalik armastus, mille purunemine tõukab ta paažina meeleheitesse. Ta leiab mitu ihaldusväärset naist, kelle õrna tähelepanu all oma isiksust paitada. Kohtumine Leega mõjub erinevalt armuloost Mariaga tuttavana neile, kes lugenud Tuglase novelli „Maailma lõpus“. Mõlemat ühendab kusagil tuntud maailma piirialal meeleliselt tugeva naise ning nõrga mehe kohtumine, mida saadab meeletu ja kurnav kirepalang. Heinsaar kirjeldab armastust raamatus sünni ja surma kõrval kolmanda suure jõuna, mille ees inimene tunnetab oma tühisust. Hingelis-füüsilise külgetõmbejõu kõrval toob Heinsaar võrdluseks platoonilise armastuse võimalikkuse deemonlikult lummava Jaagupi kaudu. Armastus on Heinsaare romaanis vägi, mis võib lihtsureliku tõsta õnne tippu või viia hävingu äärele, saatanlik võõras kasutab seda aga vaid oma salajaste tahtmiste ning plaanide teostamiseks.

Laiemas mõttes paistabki Agu Oidjärve elu vajuvat jõupingutustest hoolimata vesiliiva, millest ta küll otsib, kuid ei leia pääsemist. Tiivustava armastuse kaotamise järel pillab ta kätte võidetud õnnetunde tuhandeks värviliseks killuks. Rabelemine võib küll kammitsate haaret lõdvendada, ent ei tee neid siiski olematuks. Ta jääb nõrgaks, emotsionaalselt sõltuvaks ja ebaküpseks inimeseks, rappa jooksnud eluga meheks, kellest saab taas näide, et välise heaoluga ei pruugi käia kaasas sisemine rahulolu. Minategelane õpib elama märkamatu, ara ja kuulekana, kaotamata sisemist vabaduspüüdu, igatsedes ängistavast argitegelikkusest päästvat muutust, kuid jäädes mõistatuseks nii iseendale kui ka maailmale. Nii laseb autor tal kohe romaani alguses öelda, et ta vaatab oma elule tagasi kui mingile imelikule ja pikaleveninud, ühtaegu kohutavale ja vaimustavale, painajalikule unenäole.

Romaanist leiab piisavalt mõtteainest eksistentsiaalsete teemade kohta, kuigi erinevatest loomeimpulssidest kokku pandud teos jääb kohati tervikuna hapraks ning kipub laiali pudenema. „Kadunud hõim“ kõnetab oma salapära ja süngusega, kuigi nõudlikumale lugejale jääb kõhedust tekitavast õhustikust veidi väheks. Tunduvalt selgemalt joonistuvad välja eneseületamine, tõeotsingud ja küsimus, kuidas olla inimene. Selle kohta on autoril lugejale oluline sõnum: kuula oma südamehäält, ära lase mõistusel end eksitada. Õige asja eest tuleks anda viimnegi, mitte kahelda, vaid sukelduda tõeotsinguil põhja välja. Vaid vaba inimene suudab võita oma deemonid, viha, hirmu ja ängistuse. Arg süda ja hirmutatud mõistus hävitavad inimese, sünnitavad paigalseisu, vaikse ja halastamatu hääbumise hingelises mädasoos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht