Kaanetekst

Kaanetekst. „Formaalselt on tegu raamatu, filmi või muu toote lühitutvustusega, mis kuulub enesestmõistetavalt moodsa kirjastamise juurde, aga sellel võib olla ka kultuuri- või kirjanduskriitilisi pretensioone,“ sedastab Janek Kraavi „Post-sõnastiku“ sarja LI loos (Sirp 2. V 2020). Mõnel raamatul ei olegi veel kaaneteksti, teisel on, aga pisut pretensioonitu, kolmanda kaanetekst on lihtsalt haip. Proovigem uues rubriigis ise teisiti.

Mark Antonius Puhkan, Antennimaja inimesed. Kujundanud Patrick Erik Zavadskis. M. A. Puhkan, 2019. 32 lk.

Noore kunstniku graafiline novell, mis žanrilt on klassikaline postapokalüptika. Konflikt hargneb lahti tüüpilisel ahermaal, mida katavad tarbimisühiskonna jäänused, varemed ja reostus ning mille elanikud pöörduvad ometi jumaluste poole, kelles elustavad rudimendid tehnoloogiast ja kodumasinakultusest, nt telefonid, wifi, kohvimasin jms. Tehniliselt mõistetud maailma pragmaatikale ja barbaarsusele vastandatakse loodusliku ja orgaanilise maailma üksikud säilmed (linnud, lilled) ning loova elutunnetuse olemasolu. Mõttemaailmad põrkuvad ka pealkirjakujundis, millest lähtub horisontaalsuse-vertikaalsuse kujund (antennimaja). Üldiselt isiku­pärane ja detaile tabav joonistamisstiil ja vormiliselt vaheldusrikaste koomiksiruutude narratiiv, kuigi lugu lõpetatakse siiski liiga kiiresti ja püstitatud konflikt oleks nõudnud kannatlikumat süžeelist edasiarendamist.

JANEK KRAAVI

Volker Kutscher, Märg kala. Saksa keelest tõlkinud Tiina Aro, toimetanud Katrin Naber. Kujundanud Virge Ilves. Tänapäev, 2019. 468 lk.

Saksa krimikirjaniku euro-noir, avateos romaaniseeriast, mis ühtlasi on aluseks ka suurejooneliselt produtseeritud kvaliteetsarjale „Babylon Berliin“. Tegevus toimub 1920. aastate lõpu Berliinis, mille kujutamise topograafiline realism – eri linnajaod, ööklubid ja ametiasutused – on kriminarratiivi ohtralt kasutatav võte. Euroopa suurlinna nimi, sageli juba pealkirjas, on garantii, mis lubab rohkem kui lihtsalt mõrvamüsteerium või politseijuurdlus. Peategelane on klassikaline noir’i kangelane, võimekas professionaal, kes kimpus isiklike ja tööalaste probleemidega, sealhulgas mässib ka ennast keerulisse poliitilis-kriminaalsesse afääri, mille lahtiharutamine moodustabki romaani pornograafiatööstusest riigipöördekatseni ulatuva mitmetahulise süžee. Kuigi lõviosa sündmustest jõuab lugejani läbi peategelase kitsa vaatepunkti, saab mõningase ülevaate ka tollasest poliitilisest olukorrast, grupeeringute ja poliitiliste liikumiste omavahelistest suhtetest. Justkui eri suundades hargneva ja üllatuslikke pöördeid sisaldava loo juurde kuuluvad ka peategelase romantilised suhted, millega tuuakse raamatusse tänapäevane iseseisva ja sõltumatu naise motiiv.

JANEK KRAAVI

Virginie Despentes, Vernon Subutex. 1. Prantsuse keelest tõlkinud Maria Esko, toimetanud Leena Tomasberg. Kujundanud Eiko Ojala. Varrak, 2019. 334 lk.

Selle raamatu originaalkaanetekst on äärmiselt eksitav! Esiteks, teosest ei tule kuidagi välja see, miks on pea- ja minategelane Alex sarmikas või koguni legendaarne. Pigem on ta nagu 1990ndatest välja pääsenud ning kommete ja tundemaailma poolest teismeliseikka kinni jäänud urbaniseerunud rokipeeruversioon meie onu Heinost. Despentes’i fännid väidavad, et autor lausa pigistab sotsiaalset närvi, aga tegelikult kinnitab ta neidsamu stereotüüpe, mille vastu ta arvab end võitlevat: „Vernon Subutexis“ on kõik mehed ebameeldivad jorsid ja naised käivad neile oma kapriisidega pinda. Kui autor on püüdnud seeläbi prantsuse nüüdiskultuuri misogüüniat purustada, siis see tal lihtsalt ei õnnestunud – tegelaste unistused piirduvad järgmise kokaiiniannuse ja seksuaalvahekorraga. Teosel puudub ülev(am) mõõde, autor viib lugeja segaste suhete rägastikku ega plaanigi sealt välja juhatada. Muljet parandaks see, kui „elegantse kergusega talletatud kaasaegsete kõnekeel“, nagu originaalkaanetekst lubab, tõepoolest värskelt mõjuks, aga tõtt-öelda piirdub kõnekeelsus pelgalt mõne slängisõnaga või koma ärajätmisega. Sellest on kahju, sest kahtlemata oleks tõlkija ka keerulisema ülesandega hakkama saanud.

„Minul läks „Vernon Subutex 1-st“ läbi puurimine väga vaevaliselt. Ei haaranud, ei lõbustanud, ei pakkunud huvi mõistusele, aga ma kaevasin ja kaevasin hambad ristis edasi.“ (Siim Nestor, Eesti Ekspress)

HANNA LINDA KORP

Maire Liivamets, Liivametsa lugemised. Eesti ilukirjanduse tutvustus 2005–2019. Koostanud Inge Kullamaa, toimetanud Inna Saaret ja Krõõt Liivak. Kujundanud Margit Plink. Fotod teinud Teet Malsroos. Eesti Rahvusraamatukogu, 2020. www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/133042

Eesti Rahvusraamatukogu on e-raamatu kujul välja andnud oma kauaaegse töötaja (pool sajandit!) ja kõigi kirjanike sõbra koma sõberliku vaenlase Maire Liivametsa töö ja tegususe. „Vaenlase“ all pean siinkohal silmas muhedat ja naksakat õpetajalikkust, millega tema kirjanikke järjekindlalt nakatas ja rikastas. Maire jäljed me kirjanduses on kaunid ja kauakestvad. Ei ole mitte liiga mitut inimest, kes kestvalt kohalikul kirjasõnal pilku peal hoidnud ning asiseid arvamusi avaldanud. Usutavasti on „Liivametsa lugemiste“ mõju olnud eriti suur just rahvaraamatukogude ja üldse raamatukoguinimeste meelepildile. 15 aastat pidevat raamatutest kirjutamist hakkab kahtlemata ajudele. Seda ägedam on saada võimalus kõike seda literatuurset ajajoont ühekorraga lugeda.

See siin on üks noist raamatuist, mida järjest ja korraga lugeda ei saa ega tohigi. On öeldud, et jube olend on inimene, kes pole ühtki raamatut lugenud; temast jubedam olla vaid see, kes on lugenud ainult üht raamatut. Maire Liivametsa puhul jäävad nood mured ära. Tema on muudkui lugenud ja kirjutanud, lugenud ja kirjutanud. Niimoodi ja naamoodi. Päris kindlasti saan öelda, et ta arvamuste peale hüüavad paljud juhhuu!, just nõnda ma mõtlesin. Vähemalt sama paljud aga kiruvad omasoodu ja soovitavad kirjanduslikul päiksekiirel urruauku kerida. Selles ongi kogumiku võlu.

Tuleb tunnistada, et päris pika aja vältel on Maire olnud üks eesti kirjanduse retseptsiooni, kontseptsiooni ja müradigma mõjutajaid. Mis sest, et rahvusraamatukogu tillukeses tagakambris pidevalt lugevat inimest nii-öelda suurel pildil mütanud ei ole. Tagatoad ongi tugevamad. Ja raamatukogu jätkab oma missiooni vaieldamatult ka edaspidi. Isegi kui Maire on siirdunud väljateenitud puhkepalgale. Siin on siiski raamat, mis võimaldab vaielda ja takka kiita tohutule hulgale viimase 15 aasta kirjandusele. Respekt!

KARL MARTIN SINIJÄRV

Joosep Vesselov, Linna laul. Toimetanud Carolina Pihelgas. Kujundanud Merilyn Sepp. Värske Raamat #24. SA Kultuurileht, 2020. 78 lk.

Joosep Vesselovi „Linna laulu“ kohta öeldakse, et see on luulekogu Tartust, mida ühel kevadel tabab luulekatk. Nii see siiski ei ole. Vesselovi värssmuistendid on Tartu paikadega seotud küll ja taudi­ennustus suisa prohvetlik, kuid ennekõike on „Linna laul“ noorusest. Raha ei ole ja loengusse alati ei jõua, kuid see ei ole tähtis, sest tolm lõhnab vihmas, sa oled õnnelik ja näed kõike justkui esimest korda. Seda tunnet ei saa enam kunagi tagasi. Kriis aga, nurjatu, tuleb jälle. Masuaegse tuleviku väetisekuhjal säras kirkalt Jürgen Rooste „Kuidas tappa laulurästikut“, kroonviirusevastase kollektiivse immuunsuse teket soodustab Joosep Vesselovi võililleeliksiir. Tallinn või Tartu, laulurästikute invasioon või luulekatk, ahastus või naer, bluus või rahvalaul – velsker soovitaks küllap mõlemat raamatut.

PILLE-RIIN LARM

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht