Suitsu nurk XXVI – Jüri Talveti „11. septembril 2001 Salzburgi hotellitoas“

JOOSEP SUSI, AGNES NEIER

1 11. septembril 2001 Salzburgi hotellitoas

2 kihutab üks lennuk pilvelõhkuja pooleks.

3 Tartus meeste riidepoes teatab Levitani

4 haudpühalik hääl: Leonid Iljitši pole enam!

5 Ühes teises hotellitoas 11. septembril 2009

6 peavad Federer ja Söderling surmaheitlust

7 nagu muistsed gladiaatorid Roomas.

8 Pealtvaatajad hoiavad hinge kinni:

9 kohe-kohe algab kolmas ilmasõda. Federer

10 võidab, aga sakslasi ei tule. Venelasi

11 ei tule. Vahtralehti vaevu õõtsub tuules,

12 puuladvus mansardakna taga. Tänaval kõnnib

13 varakult leedu naisi – tõsiseid, kauneid, rõõmsaid.

Võib vist liialdamata väita, et igasugused heietused kirjanduskriitilistes tekstides sellest, kuidas ühe või teise teemani täpsemalt on jõutud või missuguseid loomingulisi takistusi ja kriise pidi kriitiku õrn hing läbi elama, kipuvad pea eranditult mõjuma tarbetu ballastina. Lubagem alustuseks siiski lühidalt peatuda ühel õpetlikul fopaal, mis tõukas seekordses suitsunurgas käsitlema Jüri Talveti luuletust.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et tänavuse Juhan Liivi auhinna pälvis Kruusa Kalju luuletusega „Ära hommikul päri“, mille keskseks intertekstiks inglise vaimuliku ja literaadi John Donne’i krestomaatiline tekstikoht teosest „Devotions“ (1624, Krista Kaera pakkumisel „Palvused ilmsikstulevates olukordades“). Auhinna üleandmiselgi osutati intertekstuaalsetele seostele Donne’i luuletusega, veel mõnda aega varem oli eritelu autorile laekunud luulerakenduses Donne’i 14värsiline luuletus, mis algab reaga „No man is an island“ ja lõpeb värssidega „For whom the bell tolls / It tolls for thee“. Tagatipuks, kui eritelu pihta hakkas, selgus, et internetiavarused kubisevad Donne’i luuletuse eri versioonidest.

Sellisele taustsüsteemile tuginedes algas käsitlus Kruusa Kalju luuletusest lõiguga, milles korduvalt mainitakse Donne’i luuletust ja tema krüptilis-barokseid värsse. Kõik ju kena ja vahva küll, aga paraku häbiväärne diletandi plätserdis. Asi on nimelt selles, et sellist luuletust pole tegelikult olemas – „Palvused“ on proosavormis meditatsioon või palve. Tekstikoht, millest on inspiratsiooni ammutanud ka Hemingway, lähtub surmahaigena tõvevoodis hingekella kuulmisest. Ühesõnaga, ei mingeid värsse. Proosa, mis proosa.¹

Sellise väärarusaama asjatundmatu kinnistamine nõudis kahtlemata veaparandust. Seda esiteks. Teiseks hakkas levima kuuldus, et luuletus „Kellele lüüakse hingekella“ on täiesti olemas ja pealegi veel eesti keeles, aga selle autoriks on hoopis Jüri Talvet. Niisiis otsustasime sukelduda Talveti luulesse, töötada läbi tema luulekogud. Aga mõte kirjutada seekordne eritelu Talveti hingekella-luuletusest hajus kohe, kui põrkusime luuletuskogus „Isegi vihmal on hing“ (2010) tekstiga „11. septembril 2001 Salzburgi hotellitoas“. Iseäranis hakkas paeluma selle kummastav kahetisus: luuletuses avaldub modernistliku ja postmodernistliku tundelaadi struktuurne sarnasus.

Talveti luuletus pole suitsunurgas sugugi esimene, mis võtab vaadelda 9/11 terrorirünnaku. Täpselt kolme aasta eest oli käsitluse all Andres Ehini luuletus², mille puhul sai üles visatud mõned teoreetilisemat laadi küsimused. Näiteks: „Kas luuletust, mis käsitleb temaatiliselt 11. septembri terrorirünnakuid, saab lugeda väljaspool traumaatilise külgetõmbejõu horisonte? Kas niisuguse luuletuse tähendusväljad suudavad lugemisel tõusta kõrgemale ühe ajaloolise hetkestseeni kirjeldusest?“ Ehini-eritelu jõudis arusaamale, et „11. septembrist rääkiv lüüriline luuletus räägib meile alati ka muust kui 11. septembrist“. Sageli on need luuletused fotolikud, aja hangumisega luuakse pinnas metafoorseteks ja metonüümilisteks ülekanneteks, nagu poola nobelisti Wisława Szymborska luuletuses „Foto 11. septembrist“.³ Enamasti üritatakse trauma kujundist järk-järgult lüürilise tonaalsusega lahti rebida, et kehtestuksid laiemad küsimused näiteks üksikisiku või loovnatuuri positsiooni kohta globaalse masinavärgi hammasrataste vahel.

Mille poolest siis erineb Talveti „11. septembril 2001 Salzburgi hotellitoas“ teistest sama kuupäeva teemalistest tekstidest? Esmalt selle poolest, et nüüdiskultuuri vahest kõige tugevam trauma kujund on siin asetatud kohakuti mitme teise kujundiga, laotatud samale tasapinnale või ühte ritta eri tüüpi sündmustega. Teiseks selle poolest, et kui enamik teisi 9/11 luuletusi mängib faktilise taustsüsteemi konkreetsuse ja lüürilise sisekaemuse vahelise pingega, siis Talveti luuletuses lüüriline sisekaemus peaaegu puudub. Kõik on vahendatud nagu vahenduskultuuris ikka ja nn absoluutne vahendatus, mis iseloomustab kaksiktornide rünnaku hilisemat valgumist üleilmse ühis­kogemuse kihistustesse, ei võimalda absoluutset vahetust, sest sündmuse enda tõmbejõud põimub teiste sündmuste omaga (tennisematš, Brežnevi surm).

Talveti luuletus on kompositsioonilt lihtne ja hõlpsasti ligipääsetav. Teksti võib tinglikult jaotada kaheks. Esimeses osas (read 1–7) asetatakse üksteise otsa eri aja- ja kohakihistused, üksteise järel vahendatakse kaksiktornide rünnakut, Brežnevi surmateadet ja USA lahtiste tennisemeistrivõistluste veerandfinaalkohtumist (ühes osutusega Vana-Roomale). Teises osas (read 8–13) sünteesitakse eri ajad ja ruumid kokku, hüljatakse need ning jõutakse ühe argise ja lüürilise pildini.

Aga vaatame lähemalt. Luuletus algab konkreetsest äratuntavast aegruumi määratlusest, nagu on 9/11 luuletustes juba traditsiooniks: kaksiktornide rünnaku ajal viibib lausuja Austrias Salzburgi hotellitoas. Kui lugejale on kohe kogu ajalooline paratamatus kõikide oma visuaalsete piltide, kultuurilis-poliitiliste seostega kohal, siis lausuja jaoks veel mitte. Kogu esimese osa ulatuses tõuseb esile pinge lausumisolevike ja lausungiaja vahel. Kõik osutused ajaloolistele sündmustele on esitatud olevikus (just kui oleks lausuja kaksiktornide rünnaku ajal nüüd ja praegu Salzburgis), aga samal ajal on kohal ka minevikulisus, teadmine, et see on juba lõppenud, et lausuja teab, mis saab edasi.

Teises värsireas muutub olevik konkreetsemaks: lausuja näeb (ilmselt televiisorist) mingi umbmäärase lennuki kokkupõrget ühega kaksiktornidest, fookustatakse vaid sündmuse üks lühiajaline element. Juba kahe esimese värsireaga postuleeritakse tingimused, mis olulised kogu järgneva luuletuse ulatuses: korraga opereeritakse mitme ruumikeskmega (New Yorgi hommik ja Salzburgi pärastlõuna) ning lausuja võtab meedia vahendusel vastu geograafiliselt kaugel aset leidva sündmuse, mille mõju on globaalne.

Hetk, mil teleriekraanil kihutab lennuk pilvelõhkujasse, äratab aga ellu hoopis ühe teise mineviku, mis kunagi tekitas samalaadse vapustuse: Brežnev on jälle surnud. Sest nüüd liigutakse juba autori kodulinna Tartusse (read 3 ja 4) ja nüüdki võime faktuaalse taustsüsteemi võrdlemisi täpselt paika panna. 11. novembril aastal 1982 – päev pärast Brežnevi surma – alustab Üleliidulise Raadio diktor Juri Levitan kell üks päeval leinaläkitust. Taas on lausuja eemal, sündmus ise on sedapuhku vahendatud raadio kaudu, nüüd on hotellitoa asemel aga riidepood, kus võetakse vastu teade üleilmselt murrangulisest sündmusest. Liikumine ühest olevikust teise leiab aset piki pealtnäha juhuslikku seostejada (numeroloogiline, kuupäevaline kokkulangevus). Järgneb uus osutus (read 5–7): nüüd on aasta 2009, taas 11. september ja ühes (esiti veel ebamäärases paigas asuvas) hotellitoas näeb lausuja ilmselt jällegi televiisorist USA lahtiste tennisemeistrivõistluste veerandfinaalkohtumist Roger Federeri ja Robin Söderlingi vahel. Aga erinevalt kaksiktornide rünnakust ja Brežnevi surmateatest osutatakse tennisistide lahingule intensiivselt: siin on tegu suisa surmaheitlusega, mis omakorda loob pinnase võrdluseks Vana-Rooma gladiaatoritega.

Kaksiktornide rünnak ja Brežnevi surm, lääs ja ida, New York ja Moskva, lausuja enda perspektiivist aga Austria ja Tartu, hotellituba ja riidepood. Murrangulised sündmused asetatakse ühte ritta täiesti tavalise tennisematšiga. See on globaalse meedia perspektiiv, mis nullindatel üksikisiku tasandi üha enam tasalülitas. See on individuaalsete valikute ja horisontide poolest murranguline aeg, mil uue meedia tarbijatele söödetakse üha ja aina ette suuri sündmusi, mistõttu suursündmus ise hakkab devalveeruma. Kõik leiab aset justkui sünkroonselt, möödanik on tasapind, mille elementide vahel rändab lausuja umbes nagu Alliksaare kärbes, kes kõnnib mööda sõiduplaani ja arvab, et on Bergenis, Bremenis ja Bakuus.

Luuletuse teises osas, nagu öeldud, sõlmitakse varem üksteise otsa laotatud ajad ja ruumid kokku. Kaheksas värsirida „Pealtvaatajad hoiavad hinge kinni“ võib kuuluda kõikidesse mainitud olevik-minevikkudesse. On’s tegu Rooma amfiteatriga, kus meelelahutajad üksteist tümitavad? Või pingelise neljanda seti kiire lõppmänguga USA lahtiste veerandfinaalis, kust Federer väljub võitjana, et lõppeks finaalis ootamatult alla vanduda Juan Martín del Potrole? Või hoitakse hinge kinni teadmatusest, mis maailmas edasi hakkab saama? Kes tuleb Brežnevi asemele? Mida teeb George W. Bush? Või on tegu hoopis tänavatele tulnud ameeriklastega, kes vaatavad – umbes nagu Michael Moore’i filmi ülijõulises stseenis – ülespoole, näevad kaksiktornidest alla hüppavaid inimesi, ahastavad ja tajuvad oma nahaga, et senine maailmakord on ühtäkki kokku varisenud?

Luuletuse sünteesimisel on oma osa siirdekasutusel. Üheksandas reas liigutakse maailmasõja ähvardavast võimalikkusest Federerini. (Muide, mainitud Ehini 9/11 luuletus lõpebki stroofiga „Olen kindel et maailmasõda / on alanud“.) Näib, et polegi erilist vahet fiktsioonil (tennis) ja tegelikkusel (terrorism, sõda), kas sõditakse mängult või päriselt. Tunnetuslikult pole erilist vahet seisakuaja haripunkti ja nullindate alguse, kommunismi ja hiliskapitalistliku maailma kokkuvarisemisel. Kõik see on vahendatud üksiku perspektiivist, kõik on justkui võrdse kaalu ja iseloomuga: inimesed tornides suremas, suured juhid kõngemas, kuulsad atleedid mõõtu võtmas. Kui Ehini luuletus lõppeb teadmisega, et ilmasõda on algamas, ja Szymborska luuletus arusaamaga, et (loov)inimese roll maailma tõmbetuulte puhangutes on pea olematu, siis Talveti luuletuses, olgugi et pidevalt olevikus, teatakse, et sõda ei tule. Põhjuslikkus muutub äraspidiseks: sõda ei tule, vaatamata sellele, et Federer võitis („aga“).

Lausuja otsustab nüüd (ilmselt aastal 2009 ja luuletuse lõpuridu arvestades võiks oletada, et Leedu hotellitoas) malbelt kummitava ajaloo jalarauad endalt maha kiskuda, minna aknale ja vaadata hommikurammestuses tänavat. Ühtäkki siseneb hoopis teine, hoopis lüürilisem register: „Vahtralehti vaevu õõtsub tuules“. Sügis, järjekordne sügis on kätte jõudmas. Taas on lausuja kodust eemal ühes võõras kohas. Linn alles ärkab. Samal ajal kui telekast näeb üha uusi lahinguid, sündmusi, katastroofe, on akna taga vaikelu, liikumatus, seal on tavalised leedu naised, nende näod on tõsised, kaunid ja rõõmsad. Ärevus ja pinge lahtuvad. Mida meile siin öeldakse? Et miski ei jää katki ka suurte ajalooliste sündmuste tõttu, et elu tõttab ikka omasoodu edasi? Loodus kestab edasi, inimesed lähevad oma argiaskelduste juurde. Ajalugu ja argine on läbi põimunud ning nagu traumateooria väidab, võivad ka tavalised hetked peita endas sügavamat mälestust ning alateadlikku ärevust. Või tuleks luuletuse lõppu lugeda hoopis vastupidi? Hoopis nõnda, et selline ongi kolmas ilmasõda: mitte midagi ei toimu, inimesed ei pane midagi tähele, kõik on rahulik, isegi vahtralehed ei liigahta enam?

Luuletuse algus 9/11 näib olevat murdepunkt. Esiteks juba seetõttu, et see on sümboolselt laetud sündmus, mis kustutab külmas sõjas kinnistunud ida-lääne range eristuse. Võrgustumine ja üleilmastumine kuhjavad sündmused üksteise otsa. Trauma tuleb esile kordumiste ja katkestuste kaudu, üks sündmus võib meelde tuua teise, kuid läbitöötamise asemel võtab meid vastu täielik tuimus. Lausuja piirdub vaid sündmusele osutamisega. Veel enam aga seetõttu, et pea peale on pööratud mineviku, oleviku ja tuleviku vahelised suhted. Progressinarratiivi asemel on suund võetud ainiti kipitavasse minevikku. Minevikukihistused püsivad olevikus, kätkedes ühtlasi hirmudest küllastunud tulevikuhorisonte, mis näivad olevat kõik juba ära olnud. Minevik ja tulevik üha põlevad siinsamas olevikus, aga leigelt ja ebamääraselt. Ja luuletuse lõpus rebitakse end epifaaniast lahti, tehakse katkestus, eelistatakse viivitust, aeglust, sissepoole vaatamist, et vältida minevikkude (ja tulevikkude) päralesaamist. Pööratakse pea ära, ahmitakse mikroelementidest õhku makroagressioonide pidevas kohalolus.

Niisiis annab luuletus edasi ühelt poolt võrdlemisi tüüpilist modernistlikku traumakogemust. Teiselt poolt paistab luuletus kõnelevat aga eelkõige infotehnoloogiliselt vahendatud mälust, mis ühtaegu distantseerib meid nendest sündmustest ning toob need meile ka lähemale. Kummastav dissonants: minevikku tuleb küll meeles pidada, aga olnut vahendatakse sedavõrd jõuliselt, et see ujutab siin-praegu üle ja niriseb tähendustest tühjaks. Vahest kõige selgem modernsest ajakäsitlusest kaugenemise marker on just infoühiskonna iseloom, mis on luuletuses pidevalt kohal. Kogemus, nagu ütleks ehk Walter Benjamin, on asendunud piltide depooga, aja ja mälu suhe on ümber mängitud. Ja nõnda on luuletuses tajutav ka katkendlik postmodernistlik kogemus, kus meedia funktsioneerib kui sotsiaalne mälu. See on omalaadne ajalooline kogemus, kus objektid vajuvad tähendusetusesse, utoopiad on purunenud, minevikuidee luhtunud. Lausuja on kvaasitunnistaja, kes küll kogeb maailmakorda raputavaid sündmusi, aga üksnes vahendatult, televiisorist, raadiost.

Tähelepanuväärne ongi kõige selle juures lausuja positsioon. Näib suisa, et lausujal puuduvad igasugused emotsioonid. Ta näeb kaksiktornide rünnakut, kuuleb Brežnevi surmast, vaatab tennist. Nii segunevad huvitaval kombel ärevus ja tuimus. Sündmuste alaline kordumine ja ainitine taastootmine tekitab küllastust, lootusetust, aga sel puudub kese, sest olevikku tungib korraga kogu minevik, olnu kui seesugune. Olnu tungib siin-praegusse, aga kuidagi nii, et möödanikul pole enam varjundeid, pooltoone – nagu oleks kogu minevik üks ja seesama tasapind (siin meenub Krulli modernne diskurss). Inimene on kurnatud, tüdinud, ta tahab sest rattast välja, ta tõuseb ja läheb aknale. See on ühe mõnna toa hubane mansardaken, masinavärgist aitavad välja pääseda akna all mööduvad rõõmsad naised. Aga jah, nemadki võõrad, akna taga, seal all, tänaval.

1 Suur tänu Ene-Reet Soovikule eksimusele tähelepanu juhtimise ja taustsüsteemi avamise eest!

2 Joosep Susi, Jaak Tomberg, Suitsu nurk IX. Andres Ehini „11. september 2001“. – Sirp 10. IX 2021.

3 Oleme Wisława Szymborska luuletust varem pikemalt käsitlenud. Vt Agnes Neier, Joosep Susi, Verbaalse ja visuaalse dialoog. Sissejuhatus lüürilise luule ja foto vastastikmõjusse. – Keel ja Kirjandus 2019, nr 6, lk 460–479.