Hommik on ärkamiseks, hommik on märkamiseks

Berit Kaschani luulekogus pälvivad tähelepanu ja austuse nii algav päev kui ka vaht cappuccino-tassis.

VEIKO MÄRKA

Berit Kaschani „Hommikune vahetus“ on stiilne hoolikalt koostatud luulekogu. Mis sellest, et mahult napp – kaasaelamise ja kaasamõtlemise võimaluse leiab peaaegu igal leheküljel. Kogu esimese ja ühe eredama luuletuse „Valestart“ algus toob välja raamatu põhimeeleolu, pinge tavaelu halluse ja unistuste vahel: „Möödunud nädalal siis lõpuks helistati ja öeldi otse, / et ime, mida olen terve elu oodanud, / jääb juhtumata“. Tõsi, see pinge ei muutu kusagil eriti tugevaks. Autori hoiak väljendub sedastuses „See, mis tulema peab, tuleb kindlalt kõik“. Ta ei dramatiseeri midagi üle, ehkki vahelduseks ju võiks. „Minusse möödujate surmahirm ei nakka – / pole enam ammu suurt õnne, / mida oodata või kaotada“ (lk 25).

Ka kogu pealkiri mängib üleva ja madala vastandamise ja põimimisega. Hommik pole sugugi aeg, millal oma kohv ära juua ja ikka samade igapäeva­toimingute kallale asuda. Kaugeltki mitte: „Linnud meelitavad hommikud järjest kiiremini kohale / ja veenavad päeva kauemaks jääma“ (lk 6), „[tüdruk] istus tihti hommikut oodates trepil, / et tabada nõelaga täpset hetke, / kui ööst saab midagi muud“ (lk 12), „Hommikuti hõljun / tavaliselt hubasemates köökides / kohvitasside kohal“ (lk 31). „Esmaspäeva selgituseks“ viitab, et rutiin polegi autorile vastumeelne. „Pühapäev on tegelikult kõige raskem päev. / Sest siis Jumal puhkab / ja see päev tuleb algusest lõpuni meil endal välja kanda“ (lk 29). Hommikune vahetus tähendab ühtaegu nii elu üksluisust kui ka imepärast öö muutumist päevaks. Kaschan on keskendunud ses raamatus ühevõrra mõlemale poolele. Avanev silmapiir ja vaht cappuccino-tassis on pälvinud võrdselt tähelepanu ja respekti.

Kaschani teist luulekogu iseloomustavad – debüüt oli „Ma naeran magades“ (2016) – selgus ja sihikindlus. Suurepäraselt avalduvad need näiteks kogu nimiluuletuses, mis lisab hommikuse vahetuse mõistele veel ühe mõõtme – jumaliku. „Ootamas on enneolematu tööpäev. / Vastutus, mille sarnast pole eales veel kantud. / Sõge soorituspinge / ja kordumatu karjäärivõimalus üheskoos“ (lk 17). Seda sorti innustav eksistentsiaalsus iseloomustab Kaschani luulekogu hästi.

Tundekeskset lüürikat kogus peaaegu pole, kui välja arvata mõned üsna neutraalsed ja leebed vihjed, näiteks „Jõudeajas“. Seesugune kalduvus pole eesti naiste luules haruldane. Juba Anna Haava loomingus leidub ratsionaalsust ja eksistentsi iroonilist analüüsi märgataval määral, rääkimata Betti Alveri teostest. Küll aga on haruldane selle printsiibi nii vääramatu rakendamine. Isegi harva esinev erootika on emotsiooni­vaba („Kihlus­pidu“). Selline autori­positsioon on kindlasti omapärane ja minu arvates ka positiivne nähe. Luulekogu, kus intelligents domineerib emotsioonide üle – viimased esinevad meie luules ju sageli ülevõimendatud või suisa võltsil kujul –, on alati tore kätte võtta.

„Hommikune vahetus“ sisendab kindlust, aga mitte jäikust. Öö on möödas ja õhtut nagu ei olekski, ehkki oht vahetevahel vilksatab: „Aga mida tund edasi, / seda karmimaks muidugi läheb“ (lk 29). Üheks kogu omapäraks on seegi, et puudub eesti uuemas luules šablooniks saanud vastandus kannatava, pettunud või lihtsalt ülimalt skeptilise üksikisiku – ilmselt autori enda – ning jõhkra ja ülekohtuse maailma vahel. (Meenub Max Harnooni irooniline luulerida „Maailm on halb, veel halvem mina“.) Kaschan on mõistja, mitte hukkamõistja.

Kuigi tegu on üsna minakeskse luuleraamatuga, tekib siin-seal selle pinnal ka avaramaid üldistusi. „Nautiloidide silmad ja suu asusid keha eri pooltel. / Neil oli peaaegu võimatu toitu hankida. // Minul nagu polegi nendega võrreldes ühtki muret“ (lk 8). Eneseirooniat leidub teoses palju rohkem kui irooniat ümbritseva suhtes: „kukkusin kiigelt nii palju kordi, / et mind ei oleks mõttekas palgata“ (lk 46), „Surnuaiavahi istutatud pelargooniumid mu tühjal kalmul / veel kuidagi peavad vastu, / teevad näite­mängu tublisti kaasa“ (lk  31). Mitmed üldistused on nii minakesksed kui ka universaalsed: „No proovige jalutada koju läbi maikuu öö / ja mitte midagi igatseda“ (lk 6). Selge ja tasakaalukas autoripositsioon ei välista siiski spontaansust – luuletuste mõttelõng on selleks liiga sujuv ja ehe. Head näited on „Usaldus“ ja „Viimati“. Kaschan ühtaegu mõistab ja mõtestab. Kui parem osa eesti luulest on kirjutatud kas purjus või pohmellis olemise positsioonilt, siis Kaschan näitab ka kolmanda tee võimalikkust.

Omaette rea moodustavad kuus luuletust, mis on keskendunud kuudele ja laiemalt aastaaegade vaheldumisele. Nendes leidub rohkesti ilmekaid personifitseerivaid kujundeid: veebruar on talve pankrotihaldur, detsember kogub tuure nagu boolero …

Luulekujundeid leiab „Hommikuses vahetuses“ sama kontrollitult ja doseeritult nagu eriolukorra ajal näomaske. See pole puudus, sest kujunditega ülepakkumine ja eriti nende eklektilisus ning kaootilisus on eesti uuemas luules paraku küllalt levinud.

Kaschan mõtleb ja loob vabavärsis. „Hommikuse vahetuse“ riimis luuletused, eriti „Isapuhkus“, mõjuvad kohatult –­ just vormi, mitte sisu poolest. Õnneks on neid väga vähe. Dissonantsina mõjub ka raamatu allan­hmelnitskilikult naivistlik kujundus, ehkki kaanepilt (hommikuse) kohvitassiga on tabav. Luuletuste üld­laadiga sobiks rohkem andresrõhulik uusasjalikkus.

Lõpetan fraasiga, mis Kaschani luule­kogu minu meelest kõige täpsemalt iseloomustab: „Aga sel hommikul / olen taas väge täis. / Arusaamine iseendast, / veendumus oma olemasolu vältimatusest / on kindlam kui eales varem“ (lk 50). Teekond arusaamisest veendumuseni võib olla pikem või lühem, huvitavam või igavam. Kaschan eelistab põnevamat marsruuti, kuid ei ignoreeri põrmugi ka vastandlikku, mis ongi ju elus sagedasem.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht