Hoidke kinni!

KAISA LING

Uue kalendriaasta algus võib olla emotsionaalselt keeruline, sest peale uusaastalubaduste täitmise eeldatakse eneselt järgmisel kaheteistkümnel kuul ka moraalset käitumist: ole normaalne ja empaatiline, ära ole tropp, kuula rohkem teisi, ära muretse liigselt … Raske on mitte muretseda, eriti siis, kui isiklike unistuste täitumata jäämine näib iga aastaga üha paratamatuma väljavaatena; eriti siis, kui psühholoogiline ülesehitus ei ole just kõige vastupidavamate killast; ja eriti veel siis, kui juhtumisi ootab ees uusi ja põnevaid väljakutseid!

Eelmise aasta alguses täitus üks mu lapsepõlveunistus, kui teatati, et minust saab suveks mootorpurjeka Admiral Bellingshausen laevakokk. Laeval nägin, kuidas kaugenevad kaldad, ja sedagi, kuis ahtrile läheneb hea mitme sõlmega ujudes üks täiesti elus jääkaru. Saamata ei jäänud tarviline elutarkus, mille nüüd tänulikult santsu­kotist välja tõmban. Esiteks: kontrollimatult kõikuval alusel on tähtis liikudes alati kusagilt kinni hoida.

Kuna inimkonna praegune kurss elumere lainetel paistab suunduvat läbi omajagu keeruliste tsüklonite, tuleb tõesti kinni hoida, muidu võib sõit osutuda eluohtlikuks. Globaalne tervishoiukriis näib küll kuigivõrd leevenevat, kuid silmapiiril terendab võimalik majanduskrahh, mida finants­analüütikud ennustavad sarnasuste põhjal 2008. aastaga. Teravnevad ka geopoliitilised pinged ning äärmuslikud liikumised, totalitaarsed režiimid ja terrorism nihutavad oma mõju edasi juba täiesti lahedalt, lõigates kasu ekvaatorilähedasi alasid räsivast kliima­kriisist. Kinni pole aga hoida mujalt kui teistest inimestest.

Filmis „Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal“, mida saab Jupiteri keskkonnas vaadata kuni 20. jaanuarini, nõustuvad vanad sõbrad, äsja lahkunud Lõuna-Aafrika anglikaanide peapiiskop Desmond Tutu ning budistide usujuht XIV dalai-laama (vaatamata erimeelsustele detailides), et ainus kindel viis jõuda maapealse õnne ja hea eluni on aidata teisi inimesi, püüda neid rõõmustada ning mitte neile haiget teha. Soolopäästeoperatsioonid õnnestuvad tormisel merel harva.

Praegune majandussüsteem, mis põhineb teatud rühmade ärakasutamisel, ebavõrdsusel, ületarbimisel ja -tootmisel ning võistlemisel, ei paista olevat enam kuigi kaua jätkusuutlik, kuna suurt osa selle põhjustatud kannatustest peavad kandma lapsed, naised, eakad ning vähemused ehk need, kes tagavad inimkonna kestmise, mälu ja mitmekesisuse. Inimesed tunduvad ju ka olevat üpris oluline ressurss, mida tuleks targasti hoida, et elu saaks Maal mingil talutaval viisil jätkuda?

Teise meretarkuse sain Wennalt, oma eelkäijalt kambüüsis: solgiämber tühjenda üle parda alati allatuult. Ja isegi siis tuleb hoolega jälgida, et ämbri sisu vastu vahtimist ja parrast ei lendaks. Merre peaks minema sealjuures vaid see, mis sinna sobib ja millel kalad hea meelega maitsta lasevad. Toksilist sodi nagu viha, vandenõud, valeinfo, hirmutamistaktikad, sõim ja vägivald ei tasu mõtlematult üle õla visata, sest sel on kombeks ringi hulpida, mõnes teises kohas kaldale uhutud saada, seal jälle mingeid jamasid korda saata ning lõpuks veel ringiga tagasi tulla. Probleeme ei saa ära peita, need tuleb millekski seeditavaks töödelda. Selleks on vaja empaatiat ja taas teiste inimeste abi.

Tuulde võib jätta aga kõik selle, mis on juba nii põhjalikult läbi mäletsetud, et algosakesed paistavad: hirmud, ärevus, kompleksid, eneseviha, võimuiha, mure ja süü, mis näivad olevat muutunud endeemilisteks. Kuigi monoteistlik pärispatusurve on ju vaata et minevikku jäetud, kütab miski neid neuroose siiski. Kas ehk see, et me unelmate väärtushinnangute ja tegelikkuse vahel haigutav kuristik rebeneb üha laiemaks, et saame selles süüdistada vaid iseennast ning et ebaõigluse vastu võitlemise asemel vaatame pealt, kuidas hullunud madrused ükshaaval merre hüppavad?

On aeg tegutseda, mõelda positiivselt, hoolida teistest inimestest, hoida neist kõvasti kinni ning visata oma solk allatuult.