Enne kui Lätist viina tood, osta „Läti jutud“

Kuidas panna lugeja läti kirjandusest huvituma? Äkki saaks kuidagi teha nii, et need, kes lähevad Lätti kaubareisile, peavad lunamaksuks ostma ühe läti kirjaniku raamatu?

MADE LUIGA

Livia Viitoli koostatud ja tõlgitud valimik läti novelle kannab sõbralikku pealkirja „Läti jutud“. Võimatu on hoiduda paralleeli tõmbamisest kogumikuga „Eesti novell 2018“, mille puhul samuti oli kaalumisel pealkirjavariant „Eesti jutt“. Nüüd on kohe näha, millise nüansi annab pealkiri – „Läti jutud“ mõjub pehmelt ja muinasjutuliselt, muljet toetab ka mahedates pastellvärvides kaas. Siinkohal võiks aga võrdlemise lõpetada, sest kontseptsioon on raamatutel erinev. „Läti jutud“ on valitud koostaja sõnutsi iseloomustamaks Läti kulgemist ajas, alustades avanovellist, mille pealkiri on „1904“, ja lõpetades jutuga, mille tegevus toimub Läti Vabariigi 100. aastapäeva ürituse raames. Kronoloogia ei ole siiski järjekindel ega vägivaldne, näiteks sõjatemaatika puudub täiesti, suurem osakaal on hoopis iseseisvuse taastamise järgsetel murranguaastatel.

Livia Viitol märgib raamatu saatesõnas, et kogumik ei ole koostatud mitte autori-, vaid jutupõhiselt. Ülesanne on kahtlemata olnud keeruline. Valida 2000ndate aastate lühiproosast kümme pala, mis iseloomustaksid pikemat kui saja-aastast perioodi, ja teha seda veel nii, et viis autorit on naised ja viis mehed ja kokku moodustuks kompositsiooniline tervik – see on kahtlemata suur väljakutse. Veel suurem ime on see, et tulemus on hea. Kogu on ühtlane, sidus, huvitav. Tõlkekriitikat ma ei ole pädev tegema, võin vaid oletada, et tõlkija pitser raamatul on. Mulje pehmusest tekitabki ilmsesti tõlkija töö, mis suuremad nurgad tekstis on ära silunud. Kuigi läti kirjanike stiil on selgelt hoomatav, on „Eesti novellide“ autorite stilistika tugevam. Ehk siis Matsini sõnutsi: lätlaste novellikogus ei pane Che Guevara laimi püksi.1 Ülesande teistsugusel püstitusel, näiteks tutvustada võimalikult erinevaid lühiproosa viljelejaid, oleks tulemus ehk laimisem olnud.

„Läti jutte“ oli kummaline lugeda. Tekkis meelevaldne seos William Faulkneri Yoknapatawpha lugudega: miski, mis on välja mõeldud, kuid samal ajal tegelik, toimub justkui siin ja meiega, kuid siiski mitte. Sest lätlaste ajalugu on põhimõtteliselt sama mis meil, aga millegipärast on tegelastel läti nimed ja sõidetakse Vidzeme maanteel. Ka nende juttudes on suur osa maaelu kujutamisel, perekonnalugudel, surnuaedadel, kolhoosikorral, rahvuskonfliktidel ja selles valguses on imelik, et meile on läti kirjandust nii vähe vahendatud. Puudub lugejahuvi, ütleksid kirjastused. Kuid miks, kui aines on nii omane?

„Läti juttude“ üks autoreid on pseudo­nüümi kasutav Vilis Lācītis, mis läti keeles tähendab „karuke“. Pikka aega astuski kirjanik publiku ette karukostüümis.

Prima Vista

Lugedes autorite biograafilisi andmeid, tekib kerge peapööritus – kellelt on ilmunud viis romaani ja kaheksa jutukogu, kellelt natuke vähem, kõiki neid on pärjatud auhindadega, paljude teoseid tõlgitud, juba ainuüksi nende kümne kirjaniku looming täidaks mitu riiulitäit.

Vikipeedia läti kirjanduse artikkel koosneb paraku kahest lausest.2 Parima läti kirjandust tutvustava artikli leidsin Keele ja Kirjanduse veergudelt:3 seda lugedes on laias laastus selge, et ka kirjanduse areng on naaberriigis kulgenud sarnaselt meie omaga. Meeletult suur, avastamata maailm. Kuidas panna lugeja sellest huvituma? Äkki saaks kuidagi teha nii, et kes Lätti kaubareisile läheb, peab lunamaksuks ostma ühe läti kirjaniku raamatu? See oleks ju päris väike lõiv.

Siiski tundub, et viimastel aastatel on läti kirjandus pisut enam rambivalgusse tõusnud ning „Läti jutud“ annab sellele väärt lisa.

Raamatu esimene lugu, Inga Žolude „1904“ on kurb, romantiline, impressionistlik pala ajast enne meid klassikalisel „kunstnikku ei mõisteta“ teemal. Looja, antud loos muusik, on vaene, armastab üht, kuid elab teise naisega, tema tunded on läbi usuprisma müstiliselt pühitsetud. Elu armastuseta on puhas kurbus, melanhoolne valss.

Andra Neiburga „Kes ma olen“ liigub aastasse 1925, kui jõukal linnakodanikul oli veel oma lehm. Kõigest hingest tahetakse olla euroopalik, aga välja kukub poolkodukootult, ka rikkad paikavad ise oma pesu, kuigi kodus käib õmbleja kleite tegemas, ainult mitte nii lühikesi kui parasjagu moes, nad käivad väljamaal puhkamas, kus kõik on nii ilus, kuid võõras. Tüdrukud tahavad moodsat poisipead, tõmbavad salaja suitsu ja räägivad naisõiguslase juttu.

Gundega Repše „Kui tähtis on olla Ernests“ meeldis väga. Mees ja naine, ja nad ei mõista teineteist. Armastavad, aga ei mõista, kuidas saab naine süüa ja samal ajal rääkida, või kuidas mees peab olema üksi, et saada aru, mida tal vaja on, mis mees ta üldse selline on. Vastandatakse maa ja linn – on ju ka lätlased maarahvas ja kui linlikuks nad ka ei saa, puudutavad nende jutud ikka maad, maaelu, loodust. Meenus eesti maajuttude kogumik.4 Repše jutustamisviis on konkreetne, tänapäevane, natuke jõnk. Kuidas lahendada vastuolu omaenda elu, keha, tunnete ja suure laia maailma vahel, mille osa sa oled?

Inga Ābele „Kimalased ja sipelgad“ käsitleb vanemate ja laste vahelisi keerulisi suhteid. Mida sugulastel koos teha – ikka surnuaiale minek. Nii on. Tardunud inimesed, kes eelistavad vaikida, kui saaks rääkida, ja kui räägivadki, siis vastu tahtmist. Tegevus toimub mõistagi maal. Loodus rahustab pahuraid, suitsetamine ühendab põlvkondi jne. Jutuna nõrgem kui mõni teine.

Nora Ikstena loo „Paganate kruus“ puhul annab tõmmata paralleele Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdaniga“: vanausulised ja nende kultuuri hääbumine, muidugi surnuaed, ümbermatmised, otse loomulikult on see maaelujutt, lugu vähemustest, omadest võõrastest, kes pole õppinud kodumaa keelt. Väikesed kohad, kus „vanad on surnud, noored laiali jooksnud“ (lk 54). Uued ajad sunnivad võõrduma – kõik, mis kunagi oli õige, on nüüd vale.

Aivars Kļavise „Mõisa“ teema on 1990ndate taak. Kramplikult tahetakse omana hoida midagi, mis seda justkui kogu aeg oli, aga järsku enam pole, ja et jälle oleks, peab omast saama omandus. Igaühel on selle omandiga omad plaanid, siis aga tuleb linnast võõras kehkadivei ja ostab selle otse nende nina alt. Viis mees, viis saatust, maaelujutt takkaotsa, joomine, lootusetus, vanad vaenud, mida ei unustata. Kuidas korjata kokku kõik endine, kaduv ja anda talle koht selles olevas maailmas? Väga tugev jutt.

Svens Kuzminsi „Kuidas ma Rainist armastasin“ on jälle väga hea novell. Muidugi räägib see matustest, perevägivallast, kiivajooksnud eludest, kuid mitte painava ängiga, vaid vabastavalt, helgelt.

Vilis Lācītise sulest pärineb „Erootiline jutustus Vidzeme kõrgustikult“. Vaesed ehitustöölised rabavad objektil, joovad, teevad mustalt tööd, neid peedistatakse rahaga, neil on oma väikesed unistused, mis enamasti ei ole suuremad peatäiest napsust ja küljesoojendajast naisest, kuid ometigi äratavad kaastunnet. See on ühiskonna süü, et nad sellised on ja sellist elu elavad. Karm ja hale.

Linards Kalniņši „Christopheri ja Lydia pulmad“ on loona lahjem, nagu ei sobitugi konteksti. Peamiselt keerleb mõte selle ümber, kuidas neil seal Saksamaal õnnestub niimoodi elada, et hundid söönud ja lambad terved, keegi kedagi ei solva, keegi kelleltki midagi ei eelda, kõik on mahe, libiseb ludinal. Jutt ise on kuidagi tühi ja püdel nagu murevabaks tehtud elu.

Pauls Bankovskise „Kadunud“ on jutustuse mõõtu lõpulugu, mis on samuti nõrgem kui raamat tervikuna. Siin on palju trafaretseid mõtisklusi ja punnitatud süžee. Kirjanik saadetakse Ape väikelinna, kus Läti Televisioon temast „Läti 100“ raames portreefilmi peaks väntama. Kirjanikul on aga välja mõeldud teine stsenaarium. Nimelt on ta sellises loomekriisis, et peab aiva elukohti vahetama, et oma meeli stimuleerida, või, kui sellest väheks jääb, ette võtma veel midagi ekstreemsemat.

„Läti juttude“ ja „Eesti novelli 2018“ pea üheaegne ilmumine ajendab küsima, kas ei oleks Eestis ruumi veel ühele ajakirjale, mis vahendaks kas või paar korda aastas eri maade lühiproosat. Kindlasti on tõlkijatel välja pakkuda müriaad oma lemmikuid, kelle loomingul nad pikka aega silma peal on hoidnud, keda aga meie turu tingimustes tervikraamatuna ette võtta peljatakse. Mingis mõttes on lühiproosa lugemine nagu maagiproov – leidsin „Läti juttudest“ mitu autorit, kelle loomingu vastu ärkas sügav huvi. Nende teemad, stiil, maailmanägemise viis kütkestasid, kangesti tahaksin rohkem lugeda kui ühteainumat juttu. Väikerahvaste kirjandusest leiab põnevamat, omanäolisemat lugemisvara kui maailma vallutanud ingliskeelsetest bestselleritest, mille kaane peal on enamasti kena naisterahva pilt.

Tõsi küll, ka „Eesti novell 2018“ kaanel on kena naisterahva pilt.

See-eest maksavad „Läti jutud“ ainult kaheksa euro kanti, mis on ju sõbrahind ja kinnitus sellele, et Läti asjad on odavad.

1 Paavo Matsin, Che Guevara ja Visconti panevad laimi püksi! – Sirp 21. XII 2018.

2 https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti_kirjandus

3 Guntis Berelis, Väike teejuht läti proosa territooriumil. Tlk Merle Madisson. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 12.

4 Mullast oled sa võetud. Maajuttude kogumik. Koost Margit Adorf. Pegasus, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht