ELM – mõõdetud sammuga stabiilsel rajal

Ajakiri Estonian Literary Magazine tähistab tänavu 25 ilmumisaastat. Mida on eesti kirjandusest huvitatule viimaste aastakäikude numbrites pakutud?

MARI PEEGEL

Kui ajakirja Estonian Literary Magazine (ELM) esimene number 1995. aasta sügisel Krista Kaera ja Piret Viirese toimetatuna ilmus, oli väljaande üks peamisi eesmärke näidata välismaalastele, kui palju head kirjandust on siin raudse eesriide taga kirjutatud ja kirjutatakse. „Tööd oli tohutult palju ja alustasime täiesti tühjalt kohalt. Igal juhul tähistasid algust Kristjan Jaak Petersoni luuletused „Kuu“ ja „Laulja“ Eric Dickensi tõlkes,“ on Kaer ajakirja sünnilugu meenutanud.1 Lehitsedes praegu (virtuaalselt!) esimest ELMi numbrit – mustvalget kergelt kohmaka layout’iga trükist, tekib paratamatult nostalgia üheksakümnendate järele. Kõik oli lubatud ja mitte miski polnud võimatu! Mitte et need ülbed üheksakümnendad oleksid nii väga ELMi jõudnud, sest juba algusest peale hoiti väljaandes parimas mõttes konservatiivset joont. Avanumbris on aga selgelt tajutav ootusärevus, millal ometi hakkab maailm meie kirjavarale tormi jooksma. Tagantjärele teame, et ropsti Eesti kirjanduse rahvusvahelist läbimurret ei tulnud, kuid tasapisi tilkunud tulemused pole ka pahad.

Ajakirja Estonian Literary Magazine esimese numbri esikaas.

Ajakirja Estonian Literary Magazine äsja ilmunud 50. numbri esikaas.

ELMi avanumbri leheküljel üheksa naeratab Toomas Volkmanni fotol kuidagi poolikult noor ja ilus Tõnu Õnnepalu. Kirjanik on varustatud moodsate raamidega prillidega ja suurte tulevikulootustega. Kahe aasta eest on ilmunud tema „Piiririik“, millest on tõlgitud lõigud ka uude ajakirja. Õnnepalu naeratust kohtame ELMis ka peaaegu 25 aastat hiljem: seal on tema vestlus Viivi Luigega ja tõlkelõik uuest teosest „Aaker“. Õnnepalu püsiv esinemine ajakirja veergudel pole ainuüksi tema pika ja eduka karjääri märk, vaid osutab, et ELMis portreteeritav kirjanikkond on olnudki aastakümneid suhteliselt sama. Kui nullindate numbrid olid parajal määral museoloogilised, tuues lugeja ette heldes mahus ka XX sajandi alguse eesti kirjanduse suurkujud, nagu August Gailit, Eduard Vilde või Uku Masing (korduvalt), siis kümnendate ELMides on keskendutud juba rohkem tänapäeva kirjanikele. Siiski on peaaegu igas numbris juttu ka mõnest lahkunud klassikust, harilikult Jaan Krossist. Viimastes aastakäikudes (2016–2020) kajastatud kirjanikke pole aga siin vajagi välja tuua, sest nende nimekiri ühtib suuresti kirjanikupalga saajate ja kulka preemia laureaatide omaga. Ka ELMi autorkond on olnud suhteliselt homogeenne, kuigi viimastel aastatel on selliste vanade tegijate nagu Janika Kronberg, Piret Viires, Jürgen Rooste ja Peeter Helme kõrvale tulnud uusi kirjutajaid, nagu Berit Kaschan (toimetaja), Silvia Urgas, Brita Melts, Carolina Pihelgas jt.

Alati on huvitavad intervjuud kirjandusvälja tihti piisava tunnustuseta jäävate kangelaste, tõlkijatega. 2019. aasta sügisnumbris näiteks Eva Velskri inter­vjuu Taani tõlkija Birgita Bonde Hanseniga, kes on tõlkinud nii Krossi kui ka Kiviräha loomingut.

Tähtsal kohal on jätkuvalt tõlkelõigu rubriik, kus on põhijõuks tõlkija Adam Cullen. Selles rubriigis avaldub ilusti üks ELMi tugevusi: eesti kirjandusväljal nii ebatavaline sooliselt võrdne jaotuvus. Ei tea, kas siin on põhjuseks juhus või toimetuse oskuslikud valikud, kuid puhtalt meeskirjanike parnassile tõstmine olekski strateegiliselt äärmiselt vale ajal, mil huvi naiste ja vähemuste teoste vastu on maailmas üha suurem. Kui naiskirjanikud on tulnud jõuliselt ajakirja veergudele, siis ei (rahvus)vähemused ega muus mõttes ühtsest esinduslikust kolonnist välja tantsivad kirjanikud mulle ELMis eriti silma ei ole torganud. Variatiivsuse osas on kõige eesrindlikum ehk raamatuarvustuste rubriik, kus võib aeg-ajalt kohata ka üllatusi, näiteks P. I. Filimonovi või Eia Uusi uue romaani retsensiooni.

Tegelikult polekski stabiilselt ja korralikult ELMilt praegusel rahutul pandeemiaajal ehk põhjust enamat soovidagi, kui silm poleks võrdlusmomenti otsides peaaegu tahtmatult eksinud ta noorema õe peale. Eesti Instituudi teisest Eesti kultuuri tutvustavast välja­andest Estonian Artist (EA) on senise toimetaja Stacey May Kooseli juhtimisel saanud ajakiri, mis on täiesti arvestatav kunstiteaduslik väljaanne ka eesti kunsti tutvustamise ambitsioonita.2 Kui ELM on olnud eelkõige aktiivselt väljapoole suunatud ja tutvustav, siis tundub, et EA toimetuse valik on olnud teha lihtsalt väga head väljaannet, s.o hoida kätt aja pulsil, kaasata rahvusvaheline autorkond, koostada temaatilisi põhjalikke käsitlusi ja tuua esile julged vaatenurgad. Ja see võib aidata eesti kunsti müüa ehk isegi edukamalt. Väikse nüansina võib ka märkida, et Estonian Art on julgelt suunatud ka Balti riikide kunstiväljale, kuid ELMi puhul ei ole ma sellist suunitlust märganud. Kuigi, oma teostega lähinaabrite juurde jõudmine on arvatavasti kättesaadavam eesmärk kui suure angloameerika kirjandusturu vallutamine.

Mitte et ma kirjandusturu vallutamisest midagi teaksin. Selles vallas ei jää meil üle muud kui usaldada eksperte, nagu seda on ELMi kolleegium või Eesti Kirjanduse Teabekeskus. Nemad vähemalt otsivad praktilisi lahendusi küsimusele, mille on kujundlikult sõnastanud Mati Sirkel ELMi avanumbris: „Kuidas viia Juhan Liivi värsside atmosfäär edukalt välismaise lugejaskonnani? Või on igavik siiski aheldatud keele külge? Muidugi, kõige peenemaid nüansse saavad kogeda ainult eestlased. Kuid kui on head tõlked, saame peagi aru, et kirjandus sisaldab nii palju muud, mida saab edasi anda, see saab esindada rahvust ja edasi anda elu mõtet – või koguni anda elule mõtte.“

Kuid selleks, et meid hakataks tõlkima, peame oskama ka ise ennast tõlkida. Ja mitte ainult keeleliselt. Ma ei usu, et müügiargumendiks võiksid olla kirjanike portreteerimisel seesugused fraasid nagu „uue põlvkonna populaarsemaid lastekirjanikke“, „aastakümne tugevaim luuledebütant“ või „hinnatuim proosakirjanik“, sest niimoodi vaakumisse loobituna kaotavad ülistused tähenduse ja jätavad eesti kirjanikkonnast mulje kui Kardashianide perekonnast, kus igaüks on kõige suurem staar. Võib tunduda lihtlabase nupuvõttena, kuid eesti kirjanduse võhiku võiks järjele aidata ka eesti teose või autori ankurdamine mõne tuntuma kultuurimärgi või -voolu külge. Hea näide on siin Johanna Rossi portree Eeva Pargist: ta on seal kõrvutanud Pargi romaani „Lõks lõpmatuses“ Lukas Moodyssoni mängufilmiga „Lilja 4-ever“.3 Siinse loomingu suurele skaalale paigutamine ei rööviks grammigi meie omapärast. Lõpuks on ju nii kirjanduse kui ka kirjandusajakirja tegemise retsept ikka sama: kirjutada sellest, mis meeldib, huvitab ja erutab, ja teha seda võimalikult hästi. Selliseid lugusid on ELMis palju.

Mille üle on Estonian Literary Magazine’i sirvides kõige enam hea meel? Tundub, et ei ajakirja tegijad ega autorid ole kaotanud kröömigi 1990ndate lootusrikkusest. Ikka usutakse selle maanurga kirjanduse headusesse, sellesse, et soodus võimalus on ootamas lähima nurga taga ja suur­riikide kõrval võib eesti kirjanduski edasi anda elu mõtet – või anda elule mõtte.


Estonian Literary Magazine

Ajakirja ELM annab välja Eesti Instituut. Ajakirja toimetajad on olnud Krista Kaer, Piret Viires, Janika Kronberg, Rutt Hinrikus, Tiina Randviir ja Jan Kaus. Praegu on ajakirja toimetaja Berit Kaschan. ELMi kolleegiumi kuuluvad Tiit Aleksejev, Adam Cullen, Peeter Helme, Helena Koch, Ilvi Liive, Helena Läks, Piret Viires ja kujundaja Piia Ruber.

ELMi numbreid saab Eesti Insti­tuudist ja Eesti välisesindustest, samuti meie raamatukogudest ja -poodidest. ELMi jagatakse rahvusvahelistel kirjandussündmustel. Ajakirja veebiaadress on elm.estinst.ee.


1 ELM 2020, nr 50.

2 2020. aastast on ajakirja Estonian Art toimetaja Annika Toots.

3 ELM 2018, nr 46.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht