Taltsutatud metsikud

Tartu kunstimuuseumi näitusel on tagatud küll pildiline ja ruumiline kooskõla, kuid jääb tunne, et mõnedki teosed on väljapanekusse sattunud juhuslikult.

HOLGER RAJAVEE

Näitus „Metsikud“ Tartu kunsti­muuseumis. Kuraatorid Kristel Sibul ja Kristlyn Liier, kujundaja Andrus Joonas, graafilised kujundajad Marko Kekišev ja Taavi Oolberg ning kunstnikud Toomas Altnurme, Mila Balti, Janno Bergmann, Albert Gulk, Andrus Joonas, Erki Kasemets, Toomas Kuusing, Tarrvi Laamannn, Marianne Männi, Sorge, Priit Pajos, Remo Randver, Tanel Saar, Mari Sobolev, Tommy ja Laurentsius, Ville-Karel Viirelaid, Kaarel Vulla ja Jasper Zoova.

Tartu Kunstimuuseumi näitusel „Metsikud“ keskendutakse Eesti kunsti üheksa­kümnendate aastate lõpu ja nullindate algusaastatele.1 Tähelepanu fookuses on noored radikaalid (minu sildistus), kelle tegevus ja ideed pretendeerivad sellele, et olla uus avangard, mis raputaks, ehmataks, lõhuks ja seeläbi avardaks kunsti institutsionaalseid tardunud tõekspidamisi. Vabadusjoovastus on transformeerunud varakapitalistlikuks pohmelliks, majanduslikud hundiseadused on oma haripunktis. Kunsti­jutustuses on juba käibel suured müüdid meie varasemate avangardide kohta, esimese laine esindajad juba manalas (Eesti Kunstnikkude Ryhm), teise omad aga troonimas parnassil (Soup 69). Seega, igati sobilik aeg pommide süütamiseks.

Lapsemeelne vasakpoolsus

Kelle vastu ollakse? Mõistagi on turmtule alla seatud mammonat kummardav kapitalist ja keskpärasust esindav väikekodanlane – ikka ja taas kunstilooliselt hästi („Tiibet vabaks!“) sisse lastud märklaud XX sajandi algusest saati. Oma osa saavad avangardistid-akadeemikud, kes kujutavad endast allaheitmist vajavaid titaane – kunagi suuri ja tähtsaid, nüüdseks aga kuulsusesse ja kordustesse takerdunud põlvkonda, kes neelab niigi vähese Sorosilt ja kulkast kukkuva palakese. Kui kunstisaalidesse ei taheta väga lasta, antakse valangud otse tänavatelt, hüljatud tehastest, raud- ja maanteede äärest – en plein air aktsioonid, mille pärast ei tuleks häbeneda ka endisaegsete futuristide ja dadaistide pilgu ees. Nagu kord ja kohus ilmuvad oma tegevust ja eelväele omaselt vasakpoolseid ideid sisaldavad manifestid.2 1998. aastal ellu kutsutud Academia Non Grata manifestis pakub positiivse programmina intellektuaalse kunstnike koloonia kommunismi mudelit, kuhu on segatud paras annus vabamüürlaslikke rituaalseid elemente, kuulutades loomingulise autorluse kollektiivseks ning üksikisikute esinemise kollektiivis anonüümseks.3 Mari Sobolev (Kartau) lansseerib transpopi mõiste, suunates kunsti massidesse, maanteedele, paigutades eesti kunstikultuuri „naturaalmajandusliku agraarühiskonna varakapitalismi džungliseaduste totalitaristliku terrori romantilise rahvusriikluse industriaalse heaoluühiskonna ja hõlmamatu infoühiskonna ristteele“ (sic!).4

Eesti kunstiavangardil pole kunagi varem olnud võimalust sellisel määral hakata kõigele vastu, seda iseäranis kõike lubataval, meie enda la belle époque’i ajastul. Kahtlemata on tegu omanäolise, suhteliselt lühiajalise ning marginaalse fenomeniga, mille tekke- ja arengumehhanismid ning järeltulemid väärivad seda, et kultuuri- ja kunstiajaloolased need tulevikus pikemalt lahti mõtestavad. Ajas tagasi vaadates ehk kentsakas, kuid oma ajaraamis arvatavasti vajalik ja vältimatu. Olgem ausad, suu kisub pisut muigele, kui vaadata maanteekunsti näitena tee äärde laiali rullitud plakatit sõnaga „sõnavabadus“.5 Kui nõukogude ajal tegutsenud soup’lased oleksid sellise aktsiooni tagajärjel riskinud pöidlakruvide keeramisega (oma vitsad saadi ju kätte isegi Pirita rannas paberite loopimise eest), siis üheksakümnendate lõpus mõjub see pigem anakronismina.

Muuseas, sama lugu on ka alasti keha näitamisega, mida võib siin-seal kohata ka Tartu muuseumi väljapanekul. 1990. aastate Eesti kunstis ekspluateeritakse juba kümnendi algusest saati paljast ihu sellisel määral (veidi liialdatult öelduna ei möödu ühtki vernissaaži, kus porgandpaljana ei lippaks ringi kunstnik ise või mõni palgatud modell), et dekaadi lõpus mõjub riietatud keha juba uudsemana. Tuleb nõustuda Ants Juskega, kelle väitel on 1990. aastate lõpu põlvkond seatud oma eneseteostuse ja -tõestuse realiseerimisel parajasse tupikusse. Käes on aeg, kus on raske midagi uudset välja mõelda. Valik langeb anarhistlikule dadaismile, mille kaudu püütakse marginaliseerumise sildi all kehtestada totaalset kunstimudelit.6

Huvitav kujundus, küsimusi tekitav valik

Tartu kunstimuuseumi näitusel on eksponeeritud 19 autori teosed, kes kuraatorite Kristel Sibula ja Kristlyn Liieri ning kujundaja Andrus Joonase kontseptsiooni kohaselt mahuvad „metsikute“ nimetuse kirjusse seltsingusse. Enamiku neist moodustavad nongratalased (Andrus Joonas, Sorge, Ville-Kaarel Viirelaid jpt), transpoplased (Tommy ja Laurentsius), sekka ka paar Kursi koolkonna liiget (Albert Gulk, Priit Pajos) ning mõni raamistamata kunstnik (Kaarel Vulla). Pretensioonika pealkirja andmine on alati seotud karide otsa sattumise ohuga. Samasugune oht kummitab retrospektiivide komplekteerimise puhul – keegiikka mäletab.

Erki Kasemetsa installatsioon „Elutoimik“ („Life-File“, 1985–2021).

Hedi Jaansoo

Vaadates Tartu näituse teoste ja autorite komplekti, jääb kriipima küsimus, miks on valitud just need kunstnikud. Kui metsikute alla on mahutatud kursilased, siis miks mitte Peeter Allik? Miks mitte Non Grata kooli asutajaliikmed Al Paldrok ja Reiu Tüür? Või siis Taave Tuutma oma aktsioonidega, mis olid omas ajas tõepoolest metsikumat laadi? Või Hanno Soansi testosterooni tulvil etteasted? Nii võiks veelgi jätkata. Mineviku­mälust rikkumatuile on aga ekspositsioonil avastamist küllaga. Nutikalt komponeeritud näitus mahutab arvukal hulgal teoseid, kus peamine meetod on praeguste näitusekujunduste tavatrendiks saanud üldise pildilis-ruumilise kooskõla tagamine, mitte (harivalt) kronoloogiline ega stilistiline ekskurss. Sellises mahus kasutatud materjal toetab kenasti kaleidoskoopilist ülesehitust, ehkki mõned teosed tunduvad olevat komplekti sattunud nagu juhuslikult, liiga ilusad selleks (Gulgi pannood, Kuusingu graafika). Kui eesmärk oleks aga olnud kajastada kogu põlvkonda, siis väärinuks see terve niigi ahtavõitu Tartu kunstimuuseumi näitusepinna kasutuselevõttu. Autoreid oleks igatahes jagunud.

Ontlik vorming

Kui soovida asetada „Metsikud“ ajastuteemaliste kunstinäituste kronoloogiasse, siis vaatleksin seda omamoodi järjena Kumu 2020. aasta püsinäituse osale „Tulevik on tunni aja pärast. Eesti kunst 1990. aastatel“, kus näidati üheksakümnendate aastate kunsti nii-öelda medali klanitumat, ehkki samuti küllalt radikaalset tahku, kasutades selleks pisut teist kunstnike komplekti.7

Vägisi kummitab siinkirjutajat „Metsikute“ pealkirja küsimus, seda just Tartu muuseumi näituse üldpilti vaagides. Metsikuse oleks ehk paremini taganud suurema hulga varasemate teoste sissetoomine. Taotluslik räpakus ja juhuslikult valitud papitükk sõnumi edastuseks oli üheksakümnendate teisel poolel alustanud taidurite üks olulisi kreedosid.8

Vaadanud ära näituse, hakkab mõte otsima pigem vastandit sõnale „metsikud“ või vähemalt lisandit sellele. Paslikum sõna oleks „taltsutatud“. Tartu „taltsutatud metsikute“ puhul saab kunstivaataja kogeda korralikku annust epateerivat, absurdilõhnalist mängulisust, mis on serveeritud ontlikult päitsestatud vormis.

Näitus tõestab veelkord, et aeg on hea nurkade lihvija. Mida hiljem on ühe või teise autori teos tehtud, seda respekteeritumatesse raamidesse ja parema­tõulisele lõuendile see on kantud. XIX sajandi klassitsistliku viltuvajunud hoone buržuaale kuulunud biidermeierliku luksuskorteri sirgeks klanitud atmosfäär aitab metsikute klassikuteks saamisele kaheldamatult kaasa.

Kunstiteaduste doktor Holger Rajavee on Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonna lektor.

1 Näitustest annab tundeküllase ülevaate Eva Elise Oll Müürilehe arvustuses. Eva Elise Oll, Arvustus: Falliliselt kõrguvate kaeladega kaelkirjakud ja rippuvad teekotid. – Müürileht 4. VI 2021. https://www.muurileht.ee/arvustus-falliliselt-korguvate-kaeladega-kaelkirjakud-ja-rippuvad-teekotid/

2 Töid kunstiteaduse ja kriitika alalt: Manifestide eri 1. Toim Liisa Kaljula, Indrek Grigor. – Kunst.ee, 2006, nr 4.

3 Samas, lk 24.

4 Transpop – minevikuta kunst. Samas, lk 22 = Transpop.

5 Silmas on peetud Mari Sobolevi aktsiooni „Sõnavabadus“ (1999).

6 Ants Juske. Postkommunistliku kunsti müüdid ja reaalsused. – Ülbed üheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis. Toim Sirje Helme, Johannes Saar. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2001, lk 20.

7 https://kumu.ekm.ee/syndmus/pusiekspositsioon-tulevik-on-tunni-aja-parast-eesti-kunst-1990-aastatel/

8 Transpop, lk 22.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht