Eesti disain – kultuur või majandus?

Ilona Gurjanova

Aina enam räägitakse disainist seoses majandusega, ka Eestis. See on mõistlik. Üllatavalt on see viinud aga teise äärmusesse. Unustatakse ära disaini loominguline ja kunstiline pool, kohapealse kultuuripärandi esindaja roll ja kultuuri ekspordi arendaja osatähtsus. Disaini majanduslikust ja kultuurilisest kasust rääkides on raske otsustada, kus jookseb piir disaini kui majandusteguri ja kultuurilise mõju vahel. On veenvaid argumente, et hea disain toob majanduskasu ning organisatsioonile lisaväärtust. Siiski pole disain ainult kasumijahile orienteeritud, vaid loob riigile väärtuse, identiteedi, suhtlemise kvaliteeti.

2014. aasta oli disaineritele toimekas. Eesti Disainerite Liit (EDL) osaleb nüüdseks mööbliklastri töös ja nõustab tootjaid, kuid suuremat koostööd tootjatega siiski ei ole. Ligi 60% Eesti (toote)disaineritest müüb oma tooteid, mitte teenuseid, kuna Eesti tootjad enamasti tootedisainerite teenuseid ei kasuta. Tootedisaini teenust pakub 4-5 suuremat bürood. Eesti Disainikeskus on nakatanud disainipisikuga mitmed firmad „Buldooseri” projekti kaudu. Julgustavalt võib öelda, et aina populaarsemate e-teenuste, teenusedisaini ja disaini­juhtimise osatähtsust mõistab aina rohkem inimesi.

Disaineri-tellija-tootja ahel on kannapööret tegemas: mitme toote puhul on tellijateks investorid, kellega koos otsitakse tootjaid mujalt maailmast (Üllar Karro või Matti Õunapuu elektrilised rollerid), või luuakse uusi tooteid start-up-formaadis, järjest rohkem on autoridisaini (designer-maker) esindajaid. Tõusnud on nõudlus isikupäraste poolkäsitöönduslike rätsepatoodete järele ning kiiresti levib 3D-printeri võimaluste ja ahvatluste maailm. Väikese tiraažiga kollektsioonide ja omanäoliste tootemarkide kasuks räägib maailmas võimust võttev väsimus masstoodangust, pealegi tuleb mass­tootmise vormide ja matriitside suured kulud tasa teha agressiivse müügiga veel enne uue toote arendamist. Autoridisaini eelis on kiirus ja paindlikkus. Kahjuks jääb tootmise korraldamise, materjali hankimise, transpordi, müügitöö ja turundamise kõrval loominguks ainult 30-40% ajast ning jätkuv mure on kallid stuudiopinnad ja investeeringute nappus või laenutagatise puudumine.

Eksport

Nii väikese turuga maal nagu Eestis ei ole enamasti võimalik loominguga elatist teenivatel inimestel ära elada, toimib n-ö turutõrge, mistõttu tuleb vaadata väljapoole – eksportida. Seda on mikroettevõtetel mõistlikum teha koos, sest rahvusvaheline turundus on kallis ning nõuab oskusteavet ja ressurssi. Eesti Disaini Maja galerii asutamisel neli aastat tagasi eksponeerisime ainult 16 disaineri loomingut. Müügikanali tekkimisega on tõusnud disainerite motivatsioon rohkem luua ning nüüd on Disainimaja kollektsioonis üle 90 disaineri teose. Ootuspäraselt edukalt on käivitunud internetipood, millest saab lähitulevikus peamine müügikanal. Üle kümne aasta on EDL olnud ühendavaks jõuks välisnäituste ja messide puhul: on käidud Prantsusmaal, Soomes, Taanis, Saksamaal, Hiinas, Venemaal, Ühendriikides, Belgias ja Inglismaal. 2014. aasta peale tagasi vaadates meenubki suurejooneline näitus Brüsseli kesklinnas, kus EDL läks välja provokatiivse kontseptiga „Size Doesn’t Matter” ehk „Suurus ei loe”, mis tõi esile väikese riigi edusammud, eelkõige rõhutas talentide rohkust – iga 800 elaniku kohta on üks disainer! Projekt õnnestus tänu Eesti ja Belgia esindajate pikaajalisele koostööle Euroopa Disainiorganisatsioonide Liidu juhatuses (BEDA). Tallinnas said kunstihuvilised „Disainiöö” festivali ajal näha arhitektuuri- ja disainigaleriis Flaami disaini näitusel „Kangelaslood” („Tales of Heroes”). Järgmine „Suurus ei loe” näitus avatakse kevadel Viinis Design Austria saalis (Museumsquartier).

Septembris proovisid oma brändi tugevust viis disainerit eraldi stendidega Soome „Habitare” sisustusmessil ja üle 20 disaineri Londoni messil „100% disain” ühisstendil „Eesti Disaini Maja” nimetuse all ning Hoxtoni galeriis. Seal toimusid lisaks pop-up-poele ka Reet Ausi ja Ivo Nikkolo moe­etendused ning inimmassile esines Villu Veski koos tuntud Briti jazzmuusiku Ola Onabulega. Keskkonna kujundamises osalesid Londonis elav Helen Sirp ning Erkki ja Merle Kannus, edule aitas kaasa väga efektiivne koostöö kultuurinõunik Kristel Oitmaaga.

Koostöö ja teadlikkus

Mööduvat aastat iseloomustab tihedam koostöö avaliku sektoriga (see on muuseas suurim disaini tellija): oleme olnud partner nn protsendiseaduse nõustamisel ja žüriides (kuigi oleme siiani vastu disainivaldkonna diskrimineerimisele selles konservatiivses seaduses), oleme teinud tihedat koostööd tervishoiuvaldkonnas (auditeerisime ja nõustasime kolme perearstikeskuse disainikasutust), osaleme Milano maailmanäituse ja teiste üleriigiliste projektide ja poliitikasuundade koostamisel. Käsil on disainijuhtimise tööriista loomine avalikule sektorile koostöös Taani, Inglise ja Itaalia partnerite ning Praxisega. Ja muidugi on ametiasutused leidnud ka tee Eesti Disaini Majja, kust leiab väärikaid kingiideid.

Soomlased mõistsid juba 1990ndatel, et oma disaini tarbimine mõjutab otseselt majandusnäitajaid ning kutsusid üles ostma kodumaist disaini.

Selgusetus mõistetes ja vahetegemine tarbekunsti, rakenduskunsti ja disaini vahel on aastaid vaevanud ametnike päid. Vaatamata lugematutele tundidele, mis oleme pühendanud koostööle kultuuriministeeriumiga, sai erialaliit siiski üllatuse osaliseks, kui ei leidnud disainivaldkonna kohta ühtegi sõna kultuuriministeeriumi arengukavas aastateks 2015—2018. Olid ju disainiorganisatsioonid osalenud kultuuripoliitika koostamisel väga aktiivselt ning eelmistes suunistes on disainil olnud oma kindel koht. Disainerid on pidanud leppima ka sellega, et kulkas ei ole eraldi disaini sihtkapitali ning arhitektuuri sihtkapitali koosseisu ei pääsenud esmakordselt tosina aasta jooksul neljast kandidaadist ükski disainer. Oleme siiski õnnelikud, et loomeliidud, kes on võimelised ühise eesmärgi nimel väga efektiivset koostööd tegema, kohtuvad regulaarselt kultuuriministeeriumi juhtkonnaga, on saanud kaasa rääkida autoriõiguse seaduse osas justiitsministeeriumis, osalenud riigihanke diskussioonis ning et lõpuks on loodud arhitektuuri- ja disaininõuniku ametikoht. Siiski ootame aega, kui Eesti riigil on oma riigiarhitekt ja disainijuht.

Sündmused

Disainifestival „Disainiöö” on üheksa aastat elavdanud sügiseti Tallinnas disainielu ja tutvustanud Eesti ja välismaa disaini paremikku. Tänavune festival kutsus märkama head Eesti disaini, jagati auhindu edukatele ja kutsuti disainereid üles vigadest rääkima. Mõtlemapanevate näidetega nii seminaril kui ka näitusel esinesid disaini asjatundjad Eestist, Ameerikast, Itaaliast, Belgiast ja Taanist.

Vaatamata edukalt käivitunud Eesti kunstiakadeemia ja Tallinna tehnikaülikooli ühisõppele takistab vähene disainiteadlikkus valdkondade koostööd. Siiski tundsime rõõmu professor Bruno Tombergile haridus- ja elutööauhinna üleandmise pärast ning et väärika EKA saja aasta juubeli puhul leiti, et täiendamist vajab ka disainiõpe. Inimgruppe kõigekülgselt kaasavasse universaaldisaini (design for all) suhtutakse aga ikka lühinägelikult ning disainijuhtimine ja teenusedisain võiksid ka olla mitme kooli õppekavas. Sel aastal võimendasime „Disainiööl” haridusplokki ning meil õnnestus näha toreda eksperimendi tulemusi: VII klassi laste kavandite järgi toodeti lampe ja vaipu eesmärgiga tutvustada lastele tootearendusprotsesse. Olid töötoad eri vanuses lastele, kunstiõpetajatele ning väljapanekud disainiharidust andvate koolide kohta.

Talendipoliitika

Disainikultuur on kõrge riikides, kus arvestatakse disaineri mitmetahulise elukutse eripäraga. Eestil on väärikas tarbekunstiajalugu ja leiab säravaid disainivõimekuse näiteid. Disaini­kultuuri arendamine võiks olla meie ministeeriumide prioriteetide hulgas, kuna see on seotud riigi maine ja konkurentsivõimega nii tootmise, teenuste kui ka turismi vallas. Majandus­ministeeriumi talendi­poliitika ei kõneta ainult andekaid eestlasi, keda tahame tagasi oma riiki õitsengut tooma, vaid ootame oma riiki ka välistalente, millele kindlasti aitab kaasa e-residentsus. Eeltingimusena tuleks arendada nii kultuurilist kui majanduslikku tegutsemiskeskkonda ning luua inimsõbralikke teenuseid, kuna talendid ei liigu ainult raha kiilu­vees, vaid kohavahetus otsustatakse elu­keskkonna kvaliteedi ja teenuste kätte­saadavuse järgi.