Vaimse vapruse võtmed

Timo Steiner ja Collegium Musicale panid toime – ilmselt seda otseselt kavatsemata – unistuste raamatuesitluse.

TAAVI HARK

Collegium Musicale 10. tegevusaastapäeva kontsert „Ülemlaul vaimsele vaprusele“ 3. X Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav, dramaturg Andri Luup, lugeja Marius Peterson. Kavas Timo Steineri „Ülemlaul vaimsele vaprusele“ (esiettekanne, Maurice Maeterlincki teksti „Tarkus ja saatus“ põhjal).

Eesti koorimuusika väli on eriilmeliste koosluste poolest üpris rikkalik. Sestap tekib vahel petlik mulje, et kõik väiksemadki nišid on juba täidetud. Aga ikka kerkib värskete võrsetena uusi koore, kes asuvad täitma tühimikku või rolli, mille puudumist ei osanud õieti märgatagi. Kümme aastat tagasi sündis üks kammerkoor, milleta meie muusikaelu oleks mõnegi varjundi võrra vaesem. Kammerkoor Collegium Musicale on terve kümnendi sammunud kõrgemeelse koorimuusika radadel, valides laulmiseks suure hoolega vaid parimat ja sisukamat. Täitunud tähtpäeva märkimiseks toodi 3. oktoobril esiettekandele just selleks puhuks tellitud teos, Timo Steineri „Ülemlaul vaimsele vaprusele“, mille tekstid pärinevad Maurice Maeterlincki raamatust „Tarkus ja saatus“. Tõsine, ent helget sõnumit kandev heliline mõtiskelu kutsus mõtetega kaasa kajama.

Kõik algas unenäoliselt sosistavast segadusest, vaheldasa kostsid nii ähmases kui ka selgemas diktsioonis ajalooliste kannatajate nimed. Fikseeritud helikõrguste lisandudes suubusid fraasilõpud küsivasse kvinti. Õnneteemalise jutluse (kõneles Marius Peterson) juhatas sisse vokaliisina vormistatud tore tants. Esimene vormiveerand kandus mõttelise kulminatsioonini koori ja lugeja ühise küsimusega: „Millal jätame ometi selle mõtte, et surm on tähtsam kui elu ja õnnetus suurem kui õnn?“ Üsna võimatu oli seda küsimust peast läbi lastes mitte mõelda meie aja päevadele, mil kiputakse surma esimese ähvarduse peale elu aheldama. Elu ning igapäevategevuse piiramisel võivad olla ootamatult tõsised tagajärjed, isegi kui blokaadi ajend näib esmapilgul õilis ja ainuõige. Koroonapiirangute otsesed tagajärjed on töökaotus, majandusolukorra halvenemine ja võlad, mis uuringute kohaselt on suitsiidi riskitegurid.1 Sünnipäeval surmast kõnelda on muidugi ütlemata kohatu, aga oma õnne mõõtude tajumiseks on surelikkuse meenutamine üks õige tõhus vahend.

Sellest mõneti morbiidsest mõtisk­elust äratas koorinumber „Meie lootuste kõige malbem tuhk“, mis kujuneski kooriosadest huviväärseimaks. Pisut Alfred Schnittke koorikontserti meenutav vokaalsete kellakõladega meeshäälte akordika põimus põnevalt peaaegu kiledates kõrgustes kulgevate naishäälte kaanonilaadse liikumisega. Selle tulemusel sündis erutav ja registriliselt vastandlikku harmooniasse kulgev heliruum, mis osutab helilooja nutikusele. Timo Steineri teos tervikuna panustas retsitatiivsele helikõnele ja harmoonia abil värvide loomisele, aga leidus ka väga lummava meloodiaga lõike. Näiteks jäi mitmeks tunniks kummitama eelviimase kooriosa „Kõige hüljatum võib saada väikse osa“ meloodiajupp.

Rohkelt rõõmustavat leidus koori kõlas, mille distsiplineeritud stabiilsus ja liigse massita läbipaistvus võimaldasid selgeks laulda ka keerukamad harmoonilised kulgemised. Üksteise kuulmine pole sellel laval kõige lihtsam – puudu jääb kõlalisest õlatundest, mida paljud koorid hädasti vajavad. Vaid hetketi kostis kerget rabedust ja kumedust tenorirühmast, kuid teisal nad jälle kompenseerisid selle kauni kõlarikkusega. Üldse näib, et Collegium Musicale on aastatega aina lähemal sellele vaieldavale piirile, mis eraldab kutselist kollektiivi harrastuskoorist. Kontserditegevuse tihedus – keskmiselt 40 esinemist aastas – ja kavade nõudlikkus käivad kutselistega kõrvuti, ja koori laulmise kompromissitu kvaliteet ei anna põhjust nurinaks. Kas on ehk saatusel varuks seegi trikk, et koori ametlik staatus kujuneb kutseliseks? Siin jääb üle vaid meenutada Maeterlincki tõdemust, et juhus on harva soodne saatus. Küllap teeb Collegium Musicale selleski küsimuses teadlikke samme.

Tendentsina võis ajuti tajuda pisut koolipapalikku hoiakut, kuulaja harimise soovi ja juhiste pakkumise püüet. Selle vindi keeras põhja ekraanile kuvatud lühiloeng, kus teatriteadlane ja tõlkija Maria Einman andis ammendava ülevaate Maurice Maeterlincki loomingust, elust ning „Tarkuse ja saatuse“ kontekstist. Ega ses olegi iseenesest midagi kohatut. Ent pole ka saladus, et „ülevalt“ antud juhised, vastused ja õpetused mõjuvad inimesele sageli hoopis vastukarva, isegi kui nende sisuga nõustuda. Vaja on ka ise pusida ja lahendusi leida. „Tihti on ettenäidatud lahendus [—] vapustuseks, mõnikord ebameeldivaks. Tõeliseks mõistmiseks tuleb sammud, seesmised struktuursed seosed, olukorra nõuded iseseisvalt taasluua.“2

Omalaadset mentoripositsiooni tasakaalustas (ja ehk isegi ülekompenseeris) vastuseta küsimuste kuhi, millega kostitati kuulajaid korduvalt. Eraldi võttes on Maeterlincki küsimused huvitavad ja tabavad, aga üksteise otsa lükituna ei pane need mõtlema, vaid ajavad hoopis segadusse. Kunstilise võttena võib sedagi teha, aga selle hind on kerge peapööritus. Ehk poleks paha teinud teose viimases neljandikus kõlanud „õppetükis“ teha mõningaid tekstikärpeid? Muusika ja teksti suhe on iidne mure, mille paika rihtimine, eriti paljusõnalise teksti puhul, ongi peaaegu hukule määratud ülesanne.

Kontserdi edenedes avaldus tasahilju ootamatu teine plaan. Nimelt panid Timo Steiner ja Collegium Musicale toime – ilmselt seda otseselt kavatsemata – unistuste raamatuesitluse! Mõjusamat tõuget ühe raamatu andunud läbilugemiseks on tõepoolest raske ette kujutada. Ei saa salata – lavalt kõlanud mõtete hulgas oli tohutul hulgal sügavaid ideid. Ent nagu Maeterlinck möönab, on sügav mõte mõnigi kord vaid ehteline teadvus. Tegev teadvus on ideaal, mille suunas väsimatult edasi töötada. Collegium Musicale ja dirigent Endrik Üksvärav on kümne­aastase sihikindla sammumisega saanud just selle tegeva teadvuse kehastuseks. Millised tarku tegusid võtab Collegium Musicale ette tulevikus, saame loodetavasti peagi näha ja – mis tähtsamgi veel –
kuulda.

1 Liis Rooväli, Heti Pisarev, Kadri Suija, Merli Aksen, Anneli Uusküla, Raul-Allan Kiivet. Aastatel 2006–2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade. Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, Tartu 2018; https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rahvatervis/suitsiid_kokkuvote.pdf

2 Max Wertheimer, Produktiivne mõtlemine.
Tlk Toomas Rosin, toim Katrin Raid ja Jaan Aru.
Ilmamaa, Tartu 2020, lk 325.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht