Üleilmne muusikaline orienteerumismäng

Kõigi noorte heliloojate puhul oli äratuntav, et nende helikeel on inspiratsiooni saanud mineviku- või tänapäeva tuntud helilooja stiilist.

GERHARD LOCK

Uudisloomingu kontsert 12. III EMTA suures saalis. Keelpilliansambel Revelia: Sergio Llorente Gutierrez, Elle Isabel Lindpere, Alejandro Boix Serrano, Alexander Gonzáles Pavlova, Melissa Carita Ots ja Helina Sommer (viiulid), Hilla Helmi Sofia Lappanen ja Teele-Liis Tiidor (vioolad), Adla Cameselle Barbosa ja Niklas Schröder (tšellod), Tuomas Aapeli Haapalainen (kontrabass), dirigent Eladio Aguilar. Kavas esiettekanded: Lucas van Vlierberghe, Paul Danieli, Alireza Farajianhamedani, Otto Herman Iivari, Andrea Sordano, Marcelo Chacur Politano ja Ryan Adamsi uudisteos.

Laupäeval, 12. märtsil toimus EMTA suures saalis põnev noorte loominguga kontsert, mille tarvis oli loodud uus noorte keelpilliansambel Revelia Kanaari saartelt pärit dirigendi Eladio Aguilari juhatamisel. Esiettekandes kõlas EMTA kompositsiooniüliõpilaste uudislooming. Peale dirigendi olid ka heliloojad pärit mitmelt poolt maakera: Hollandist (Lucas van Vlierberghe), Eestist (Paul Daniel), Iraanist (Alireza Farajianhamedani), Soomest (Otto Herman Iivari), Itaaliast (Andrea Sordano), Brasiiliast (Marcelo Chacur Politano) ja USAst (Ryan Adams). Kontsert oli pühendatud Ukraina sõja ohvritele.

EMTA akustiliselt ja väljanägemiselt suurepärane suur saal tõstis ürituse kvaliteedi ja maailmataseme tunnetuse kõrgele, kuid pani omakorda püsti lati, millest allapoole jäämine on märgatavam kui vähema kvaliteediga saalis. Tuleb arvestada ka, et heliloojad on veel õppurid ja paljud neist alles otsivad oma keelt. Kõigi puhul oli äratuntav, et nende helikeel on inspiratsiooni saanud mineviku- või tuntud tänapäeva helilooja stiilist. Samuti võis kuulda üliõpilase õpetaja stiili elemente või tema mõjutusi. See kõik on osa areneva helilooja teekonnast, seda märgatakse, ei ole see mahategev kriitika ega vähenda noorte saavutusi. Luua teost ära tuntavas stiilis, nt hommage’ina, on omakorda kvaliteedi märk.

Peale selle toon välja, et enamik heliloojaid on kavalehel kirjeldanud oma teost kompositsioonitehniliselt või muul viisil üsnagi tabavalt. Ryan Adams oli siiski jäänud saatetekstis hägusaks ja üldiseks ning see peegeldus minu arvates ka kompositsioonis. Seevastu Alireza Farajianhamedani oli samuti jätnud tekstis detaile selgitamata, kuid neid sain ma ise analüüsida, tema teose hägus pealkiri („Vahepeal … aga … ei midagi, unusta ära“) oli muusikaga meeldivas kontrastis. Kõiki teoseid ühendas mitmekesine instrumentatsioon ja lõpetus kõrges registris.

Selline ülemaailmse haardega kontsert innustas mind suhtuma retsenseerimisse metafoorselt ja eksperimenteerivalt. Nimelt asetasin enese Google Streetview programmis toimiva nn GeoGuessri ehk geograafiliste kohtade äratundmisega tegelevaks mängijaks, kellele kuvatakse mängu jooksul eri kohti – kontserdi puhul toimib mäng siis kuuldeliselt. Peale objektiivsete stiilijoonte, mida saab analüüsida, ja ka stamplike eelarvamuste olen omaenda kogemuse ja arvamuse põhjal loonud palju muid seoseid eri stiilidega.

Lucas van Vlierberghe (snd 1995) „Music for String Orchestra“ ehk „Muusika keelpilliorkestrile“ paigutas mind oma ilusate, homofoonilis-kadentsilike, septimitega rikastatud minoorsete akordidega algusest peale Eesti männimetsade vahele – aga ehk on mujalt pärit kuulajale pärdilik uustonaalsus pigem kosmopoliitne? Teose instrumentatsioon ja interpretatsioon on oskuslikud ja veenvad, nautisin seda muusikat täielikult.

Paul Danieli (snd 1977) „Dance to Melancholy“ ehk „Tants melanhoolsuse saatel“ viis mind ajas mitukümmend aastat tagasi neoklassitsismi, mida on rikastatud atonaalsusega ja mis meenutab mh Šostakovitši loomingut. Sedalaadi motoorsust kohtame eesti muusikas ka hiljem. Muusika muutuski hiljem pealkirjale vastavalt tantsuliseks ja see oli melanhoolne ja ilus, kuid erinevalt helilooja saatetekstis öeldule ei viinud see mind veenvalt sellest emotsioonist välja. Võib-olla oli põhjus interpretatsioonis, mis oleks võinud olla julgem ja kindlam.

Alireza Farajianhamedani (snd 1993) „Intanto…però…niente, lascia perdere“ ehk „Vahepeal … aga … ei midagi, unusta ära“ on helilooja sõnul kirjutatud kolmes riigis viibides, see teeb teose kosmo­poliitseks. Helilooja kirjeldatud viis eri faktuuri olid hästi jälgitavad. Arvasin algul, et olen sattunud Ungarisse või Saksamaale, sest teose sonoristlik ja mikropolüfooniline karakter meenutas Ligetit. Erinevalt teose pealkirjas pakutule ei kaotanud ma orientiiri ega unusta seda teost niipea. Teose kõlavärvid, hiljem ka modaalsus ja sooloviiuli partii on paeluvad ja ilusad, muusikute sosistused moodustavad aga efektse lõpu.

Otto Herman Iivari (snd 1987) „Polku“ ehk „Rada“ paigutas mind tõepoolest rajale, mis asub Eestis või Soomes (tüürilikkus ja sibeliuselikkus), kuid edaspidi muutusid vaated filmilikumalt avaramaks ja ma võisin olla sattunud hoopis mujale, suurejoonelistele väljadele. Helilooja kinnitab tekstis, et tegemist on harjutusega, et praktiseerida traditsioonilisemat, filmilikku muusikastiili. Mulle meeldis muusika retooriline iseloom, harali kõlavävid ja lõpupoole salapära.

Andrea Sordano (snd 1996) „Lumi tra la neve“ ehk „Tuled lumes“ viis mind taas Saksamaale (lachenmannilikud poogna­võtted ja mürarikkad kõlad), edaspidi võisin olla sattunud ka Prantsusmaale (sellest andsid märku spektraalmuusika ja flažoletid). Lumi on teose pealkirjas justkui eestikeelne sõna, siin mängitakse kirjapildilt samasuguse sõnaga, mis itaalia keeles tähendab valgust. Mind paelusid julged kvindid ja kohati mikrotonaalsed nüansid, mistõttu kaotasin vahepeal orientiiri. Spektraalne mõtlemine ning valguse ja mateeria ehk ainete, sh ka lume muusikasse valamine (musique concrète instrumentale) ei ole ka võõras Eesti muusikale (nt tulvelikkus, kozlovalikkus). Kõlavärvi- ja harmooniamuutused olidki põnevad ning muusika muutus edaspidi seisundilt meditatiivseks.

Marcelo Chacur Politano (snd 1989) „Fandango na mata“ on kontseptsioonilt selge. Selles on vastandatud ja hiljem sulandatud kaks eri faktuuri: konkreetne rütmipõhine muusikalis-koreograafiline ja tantsuline väljenduslaad (pühendatud Brasiilia fandango caiçara traditsioonile) ning pidev, voolav, heterofooniline kõlamaastik, mis sümboliseerib helilooja sõnul Kagu-Brasiilia rannaäärset vihmametsa, kust on pärit ka fandango caiçara. Erinevalt teistest teostest või kohtadest ei osanud ma ilma selgitusi lugemata selles stiililt või geograafiliselt õigesti orienteeruda. Teose dramaatilisus oli siiski kaasahaarav emotsionaalne rännak, mis lõppes duuriliku rõõmsa ja peaaegu eestiliku rahvusliku tantsulisusega.

Ryan Adamsi (snd 1993) salapärase pealkirjaga „Me : iW“ on heliloojale pöördelise tähtsusega esimene suurema koosseisuga teos, mille ta kirjutas korraga veelgi suurema koosseisuga kammerorkestriteosega. Olin algusest peale segaduses, kuhu olen sattunud: jõulisus ja atonaalne kõlavaip ning rohked sekundintervallid ja tritoonid võivad kosmopoliitselt viidata mis tahes maa avandgardstiilile. Hiljem lisandusid summutatud kõlavärvid ning reljeefne intervallika (ümber h-noodi), millest edasi arenenud seisundilikkuses jäi muusika lahtiseks – teos oligi otsinguline.

Kava ülesehituse seisukohast oleksin lõpetanud pigem Politano emotsionaalselt haarava, rõõmsalt lõppeva teosega. Adamsi otsinguline muusika oleks võinud sobida sissejuhatusena algusse või otsingulisena keskele. Ometi oli Adamsi teose jõulisus kiiduväärt ja näitas veel kord uue keelpilliansambli võimeid, mida loodan kuulata ka edaspidi.