Üldhariduskooli muusikaõpetus tänapäeval ja tulevikus

Muutuste aeg eesti koolimuusika arenguloos algas Heino Kaljuste initsiatiivil ning selle vältel saavutatu on mõjutanud suuresti meie muusikaõpetust ja ka koorikultuuri.

ENE KANGRON

Sisenenud Eesti muusika- ja teatriakadeemias hetkeks rahvusvaheliselt tunnustatud organisti, teoreetiku ja publitsisti Eduardo Maria Bellotti meistrikursusele, tabab kõrv ootamatult nime Guido Arezzost. Professor Bellotti, suurte kogemustega pedagoog, kes õpetab Trossingeni muusikakõrgkoolis ning mitmel pool mujal Euroopas renessanss- ja barokkorelit ning improvisatsiooni, käsitleb meistrikursusel parasjagu continuo-mängu spetsiifilisi küsimusi. Professionaalsetele muusikutele vajalik elitaarne teema – milleks siin veel Arezzo Guido? Kuid tõepoolest, kõrv ei petnud, professor soovitab võtta improvisatsiooniliste struktuuride loomise (ka heksakordide transponeerimise) aluseks Guido relatiivse solmisatsiooni!

Relatiivse noodilugemise (versus absoluutnimetused) küsimus on ikka erutanud paljusid teoreetikuid ja õpetajaid. Riikliku õppekava seisukohast tuleks aga probleemi käsitleda hoopis laiemalt, s.t vaadelda muusikalise kirjaoskuse omandamist tervikuna.

Ajalugu

1920. aastate lõpus jõudsid Eesti kooli Euroopa kooliuuenduslikud ideed: rahvuslikkus, õpilasekesksus, ainete sidusus, loovus. Koolimuusikas sai nende ideede elluviijaks Riho Päts (1899–1977). Eesti koolimuusika sai tänu Riho Pätsile kontseptuaalse aluse ja teaduspõhise metoodika ning Eesti muusikaõpetus tegi tollal läbi märkimisväärse arengu.

Ka mujal Euroopas võis muusika­õpetuses täheldada olulisi muutusi. Tervikliku ja silmapaistva relatiivse noodi­lugemise kontseptsiooni lõi ungari helilooja ja muusikapedagoog Zoltán Kodály (1882–1967). Heino Kaljuste tutvus Kodály põhimõtetega ja nägi uudse noodi­lugemismeetodi kasutuselevõtus avaraid võimalusi muusikalise kirjaoskuse arendamiseks Eestis.

Milles seisneb siis see tol ajal kardinaalselt uus noodilugemismeetod? Lühidalt võib need printsiibid kokku võtta nelja punktiga.

1. Noodilugemine peab toetuma helilaadilisele, n-ö relatiivsele mõtlemisele. Nootide õppimine ei alga absoluutsetest noodinimedest ega helistikest, vaid helilaadidest ja nende astmetest. Helilaadid ja nende astmeread on helistike õppimisel (nii meloodiliselt kui ka harmooniliselt) nagu valemid, mida noodilugeja saab endale ette kujutada.

2. Muusikalise kirjaoskuse õpetamine peab lähtuma eelkõige oma maa rahvamuusikast kui kõige lähemast, arusaadavamast.

3. Muusikaõpetuse alus ja lähtepunkt peitub laulmises, lapse muusikalise ettekujutuse, fantaasia arendamises. On endastmõistetav, et üldhariduskooli muusikaõpetuse tundide domineeriv lõik on laulmine. Kodály rõhutab vajadust rakendada laulmist ka instrumentaalses muusikaõpetuses.

4. Muusikaline haridus peab olema kohustuslik kõigile. Muusikast peab saama inimese eetilise ja esteetilise arengu nurgakivi. Muusikalise kultuuri põhialus luuakse koolis.

Murranguliseks kujunes aga 1964. aastal toimunud ISME (International Society for Music Education ehk Rahvus­vaheline Muusikahariduse Ühing) kongress, mille mõjul asusid Riho Päts ja Heino Kaljuste välja töötama uusi õppematerjale. Nende koostatud koolilaulikud toetuvad algkoolist keskkooli lõpuni relatiivse noodilugemise põhimõtetele. Uued mõtted olid leitud ja Heino Kaljuste hakkas täitma oma missiooni – töötama lastega. Tema initsiatiivil algas eesti koolimuusika arenguloos muutuste aeg, mille vältel saavutatu on mõjutanud ja mõjutab ka praegu meie muusikaõpetust, samuti koorikultuuri.

Alates 1967/1968. õppeaastast hakatigi koolides samm-sammult rakendama JO-LE-MI noodilugemismeetodit. Ilmusid käsiraamatud ja laulik-õpikud, järjepidevalt ka artiklid metoodiliste juhistega JO-LE-MI meetodi rakendamiseks.

„Kust see laps need laulud õpib?“ – nii on Heino Kaljuste pealkirjastanud oma esimese ajakirjanduses avaldatud artikli koolimuusikast. Selle rahvalaulust pärit värsirea valik on osutunud tähenduslikuks: sisaldab see ju tulevase tööperioodi olulisi võtmesõnu: „laps“, „laulud“, „õppimine“ ja „kust?“ (ehk „kuidas?“). Artiklis võtab ta kokku esimese tööaasta tulemused relatiivse meetodi järgi töötanud Tallinna XXII keskkooli I klassis. Ta tõdeb, et tänu uutele töövõtetele ja eelkõige relatiivse noodilugemismeetodi rakendamisele on lapsed lühikese ajaga saavutanud sellise noodilugemise vilumuse, mille üle võib kadedust tunda ükskõik milline lastemuusikakoolide noorema astme solfedžoõpetaja. Selline töö aitab kaasa ka laste üldisele arengule: kogu õppeaasta jooksul ei olnud selles klassis ühtki mahajäänud õpilast.

Heino Kaljuste on muusikapedagoogikast kirjutanud 35 artiklit, mis sisaldavad metoodilisi juhiseid JO-LE-MI-süsteemi rakendamiseks ja muusikaõpetuse tundide andmiseks, aga ka tema muusikapedagoogilisi tõekspidamisi. Artiklite põhjal on võimalik jälgida relatiivse noodilugemissüsteemi kujunemislugu ja õppematerjalide arendamist ning tutvuda õpetaja professionaalsete oskuste järjekindla täiendamise protsessiga.

Aastatel 1970–1980 oli muusika süvaõppe klasse 16 koolis ja seda võib pidada muusikaõpetuse õitseajaks. Muusikat õpiti viis kuni seitse tundi nädalas ja süvaõppeklassid tegutsesid esimesest klassist keskkooli lõpuni. 1970. aastatel oli näiteks XXII keskkoolis, praeguses Jakob Westholmi gümnaasiumis, keskkooli osas kokku seitse tundi muusikaõpet, mis jagunes solfedžo, harmoonia ja muusikaloo õpetamise vahel. Selline süsteem andis hea muusikalise ettevalmistuse ja sellistest koolidest professionaalse muusika juurde jõudnuid polegi nii vähe.

Relatiivse noodilugemise tulemused ei lasknud end kaua oodata. Ellerhein ja arvukad muusika süvaõppega klassid ning nende koolide koorid saavutasid noodist laulmisel väga hea taseme, ka kooride intonatsioon paranes märgatavalt.

JO-LE-MI tähendus tänapäeval

2019. aastal oli üldhariduskoolis riiklike õppekavade järgi muusikat I–V klassini kaks tundi nädalas, VI–IX klassini üks tund nädalas, gümnaasiumis samuti üks tund nädalas. Süvaõppe võimalus on 2019. aasta lõpu seisuga säilinud vaid seitsmes koolis. Kuna neis koolides on keskmiselt vaid üks klassitund lisaks, mõnel pool ka veel üks kooritund, ei saa enam rääkida süvaõppest selle sõna õiges tähenduses.

Praegu, ligikaudu 50 aastat pärast relatiivse noodilugemise õitseaega, seisame koolis silmitsi hoopis teise olukorraga. Paiguti elementaarse eksistentsi eest võitlev ja kohati suurtes kaubandus­keskustes „tarbimismissasid“ pidav ühiskond kõigutab seniseid väärtushinnanguid. Muusika õppeainena õpetamine keskkonnas, kus tunnistatakse peamiselt muusika olustikulist ja meelelahutuslikku rolli, nõuab üha suuremaid jõupingutusi.

Sageli on vestlustes õpetajatega kuulda repliiki „Jah, ma teen JO-LE-MI-d …“. Ennekõike võib vastusest välja lugeda, et astmete õpetamine pole enam muusikalise kirjaoskuse omandamise vahend, vaid sellest on saanud omaette eesmärk. Teiseks ei ole selles vastuses tunda ka õpetaja sisemist veendumust relatiivse noodilugemise tulemuslikkuses (vajalikkuses). Või on see pelgalt viide õppekava täitmisele?

Kuidas teha oma tööd tulemuslikult? Millele toetuda, kas ajaloole ja traditsioonile? Ehk tuleks muuta suhtumist ning meie mõtlemises on vaja n-ö renessanssi? Milline roll on õpetaja professionaalsetel oskustel? Kuidas anda õpilase silmis tähendus sellele, mida õpetame?

Alles siis, kui teadmistele on antud tähendus, mõjutavad need inimese hinnanguid, kunstis ja muusikas eelkõige väärtushinnanguid. Muusika õppimise edukus sõltub õpetaja oskusest seostada oma aine eluga. Siit algab õpilase-õpetaja ühistee tähenduse loomisel, seega ka tervikliku isiksuse kasvatamine.

Üliõpilased, tulevased muusika­õpetajad, on praktikatunde ette valmis­tades sageli kimbatuses õpetuse ja kasvatuse seoste leidmisega. Tunni sotsiaalse eesmärgi sõnastamisega tullakse enamasti toime, kuid vähestel õnnestub rakendada kogu tunni tegevus selle eesmärgi teenistusse. Iga sõna, iga lause, iga mõtte viimistlemine kasvatava õpetamise seisukohalt ongi raske. See peab mis tahes aine õpetaja puhul toimima nii nagu teine plaan dramaturgias – rohkem tajutava kui silmaga nähtavana ja kõrvaga kuuldavana.

Nii nagu iga noore muusiku esimeses klahvipuudutuses või poogna­tõmbes on kuulda tema n-ö sisemine tooni­vajadus, nõnda peaks igal muusikaõpetajal olema n-ö sisemine tähenduse loomise vajadus. Meil on praegu ka suure­päraseid näiteid õpetajate tulemusliku töö kohta nii relatiivse noodilugemise kui ka üldise muusikalise kirjaoskuse arendamise alal.

2002. aastal alanud üleriigilised muusikaolümpiaadid annavad võimaluse näha Eesti muusikaõpetuse taset ajaga muutumas. Olümpiaadi eesmärgid on luua muusikaliselt andekatele noortele loova muusikalise eneseväljenduse võimalus ja motivatsioon, innustada noori tegelema omaloominguga, pakkuda osalejatele võimalus omaloominguliste teoste esitamiseks laiema kuulajaskonna ees, arendada muusikalist kirjaoskust kui loomingulise tegevuse eeldust, väärtustada muusikaõpetust kui loovainet riiklikus õppekavas, luua muusikaliselt andekatele õpilastele võimalus osaleda nii maakondlikel, üleriigilistel kui ka rahvusvahelistel võistlustel. Aastatel 2002–2018 on toimu­nud üheksa olümpiaadi kokku 1934 osavõtjaga, s.t keskmiselt 215 osalejat igal olümpiaadil.

Eesti algatusel ja koostöös Euroopa Koolimuusika Assotsiatsiooniga (EAS – European Association for Music in Schools) peeti 2012. aastal Tallinnas esimene analoogilise struktuuriga rahvusvaheline muusikaolümpiaad. Praegu võib öelda, et sellega loodi Euroopas muusikaolümpiaadide traditsioon. Aastatel 2012–2018 on neil olümpiaadidel osalenud kümme riiki: Eesti, Horvaatia, Küpros, Leedu, Läti, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Soome ja Tšehhi. 2014. aastal loodi Eesti initsiatiivil ka rahvusvahelise muusikaolümpiaadi komitee.

Rõõmu teeb, et neljal rahvusvahelisel muusikaolümpiaadil on olnud meie õpilaste saavutused märkimisväärsed. Kokku on osalenud Eestist 24 õpilast, saadud on kaks esikohta koos kulddiplomiga, kaks teist kohta, kolm kolmandat kohta, kaheksa eripreemiat ja üksteist hõbediplomit. Kindlasti peab tunnustama seda, et õpilased on saanud ettevalmistuse heas koostöös muusikakoolidega ning et olümpiaadide kaudu on mitmed noored jõudnud professionaalse muusika juurde. Olümpiaadid annavad kahtlemata suurepärase võimaluse vaadelda Eesti muusikaõpetuse hetkeseisu ja arengusuundi.

Tabel 2. Eesti õpilaste muusikatunni eelistused tulevikus, võrreldes Euroopa riikide õpilaste ootustega

Tabel 1. Eesti õpilaste muusikatunni eelistused praegu ja tulevikus

Eesti muusikaõpetus Euroopa kontekstis

Euroopa riikide muusikaõpetust võrreldes näeme, et Eesti muusikaõpetus erineb neist mitmete näitajate poolest: muusikategevus algab lasteaias ja muusikat õpetatakse riikliku õppekava järgi esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpuni, muusikat õpetavad professionaalse muusikaharidusega õpetajad-spetsialistid, muusikaõpetusel on Eestis rahvuskultuuriline vastutusala (üld- ja noortelaulupeod), muusikaõpetusel on atraktiivsed väljundid (koorid, orkestrid ja muusika aineolümpiaadid).

EASi rahvuslike koordinaatorite koostöövõrgustik viis 2019. aastal 12–13aastaste õpilaste seas läbi küsitluse „Mida sulle meeldiks teha muusikatunnis?“. Küsimus oli suunatud tulevikku ning haakus EASi Malmös peetud aasta­konverentsi peateemaga „Kool, mis mulle meeldiks“. Eesti küsitlusel osales neljast koolist kokku 124 õpilast, küsimusi oli erandina kaks: 1) millised on sulle tähtsad tegevused muusikatunnis? ja 2) mida sa tulevikus sooviksid muusika­tunnis teha? (vt tabel 1).

2018. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia korraldatud muusikaõpetajate küsitlus näitas, et õpetajate hinnangul on sageduse järgi võimalik reastada muusikatunni tegevus nõnda: laulmine, muusika kuulamine, muusikalise kirjaoskuse arendamine, muusikalugu, pilli­mäng.* Seda järjestust tabelis õpilaste eelistustega võrreldes näeme mõningaid lahknevusi ning usutavasti pakub see mõtlemisainet. Euroopa võrdlevas tabelis näeme suuri erinevusi nii riigiti kui ka tegevuseelistustes (vt tabel 2).

Õpetaja professionaalsus

Eestis alustati üldhariduskooli muusika­õpetajate ettevalmistamist koolimuusika eriala avamisega 1. septembril 1923 Tallinna konservatooriumis (praegune muusika- ja teatriakadeemia). 1955. aastal avati Tallinna pedagoogilises instituudis (praegune Tallinna ülikool) muusikaõpetajate koolituse liiteriala, 1963. aastal asutati samas spetsiaalne eriala muusikaõpetajate ettevalmistamiseks nelja-aastase õppeajaga. Aja möödudes sai aga üha selgemaks, et see õppekava ei rahulda muusikaõpetuse arenguvajadusi ning 1971. aastal taasasutati Heino Kaljuste initsiatiivil Tallinna riiklikus konservatooriumis muusikapedagoogika eriala viieaastase õppeajaga.

Õppejõuna seadis Heino Kaljuste eesmärgiks valmistada ette koolitööle orienteeritud ja hea ettevalmistusega muusikaõpetajaid. Ta suhtus erakordse põhjalikkusega nii loengutesse kui ka üliõpilaste koolipraktikasse. Loomulikuks pidas ta, et üliõpilased saavad hea erialase ettevalmistuse: pillimängu- ja dirigeerimisoskuse, muusikaajaloo ja -teooriateadmised ning muusikaõpetuses tõhusalt toimiva metoodika.

Pedagoogilise instituudiga võrreldes oli konservatooriumi õppekavas muusikaliste ainete osakaal kasvanud poolteist korda ning see tagas muusikaõpetajate professionaalse ettevalmistuse ja muusikaõpetuse tähelepanuväärse arengu. Eesti oli oma mõtete ja tegevusega Euroopast ette jõudnud.

Muusikaõpetusest, mis toetus Pätsi ja Kaljuste välja töötatud metoodikale ja õppematerjalidele, kujunes eesti muusikahariduse rikkus. Selle keskpunktis on olnud euroopaliku ettevalmistusega professionaalne, Eesti juhtivas muusika­kõrgkoolis hariduse saanud muusikaõpetaja.

Tulevikuvaated

Kuidas teha praegused otsused nii, et need tuleksid kasuks muusikaõpetuse arengule ja eesti kultuuri säilimisele? Miks on ajuti tunne, et Eestis ei osata ära kasutada väheste tarkade, s.t ekspertide arvamust?

Tagasivaates väärib imetlust nii Heino Kaljuste kui ka tollaste konservatooriumi juhtide euroopalik mõttelaad ja ettenägelikkus tulevaste muusikaõpetajate ettevalmistamisel. Nad mõistsid ja uskusid, et muusika õpetamisel on didaktika lahutamatult seotud muusika enesega ning tegid otsused sellest lähtuvalt.

Eesti rahvuskultuuri jätkusuutlikkuse seisukohalt on laulupidu meie identiteet, meie vaim ja hing, meie rituaal. Määrav osa selle traditsiooni hoidmisel on muusikaõpetajal, tema suutlikkusel kanda vastutust laulupeo­traditsiooni jätkumise eest. Vastutust selle eest, et oleksime uusi laule õppides muusikaliselt kirjaoskajad, et klassiruumis tõlgendatud muusikalugu ja muusika kuulamine toetaks kogu oma ilus ja rikkuses tänapäeva ühiskonnas hajuma kippuvaid vaimseid väärtusi. See on vastutus muusikahariduse kvaliteedi eest. Ja, head muusikaõpetajad, hoidkem tsunftiau – tulevikutegijad on teie õpilased. Andekad akadeemiasse õpetajaks õppima!

Ene Kangron pidas ettekande „Muusikaõpetus üldhariduskoolis. Arengujooned ja tulevikuvaated Euroopa ajapeeglis“ 29. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemia 100. aastapäeva hariduskonverentsil „Eesti professionaalse muusikakultuuri tulevikuvaated“.

* Kristi Kiilu, Anu Sepp, Music teachers implementing basic school music syllabus in Estonia. 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht