„Tulgem nagu palverändurid muiste!“

XXX Haapsalu vanamuusikafestival pakkus kaheksa eriilmelist kontserti, säravaimateks esinejateks Jupiter koos kontratenor Iestyn Daviesega ja Graindelavoix.

LIISI LAANEMETS

27. – 30. VII XXX Haapsalu vanamuusikafestival, kunstiline juht Toomas Siitan.

Pealkirjas tsiteerituga juhatas möödunud nädalavahetusel sellesuvise Haapsalu vanamuusikafestivali sisse piiskop Tiit Salumäe. Palveränduri kombel on kodu- ja välismaised vanamuusikahuvilised juba kolmkümmend suve tee Haapsallu leidnud. Festival on kujunenud suursündmuseks, mida soovitab ka BBC Music Magazine’i festivaligiid. Ja seda mitte asjata. Kompaktse, kvaliteetse ja stiilipuhtana alustanud festival on selliseks ka jäänud. Tänavu toimus kaheksa eriilmelist kontserti vaheldumisi toom- ja Jaani kirikus, mõlemad publikut puupüsti täis, esinejateks muusikud ja kollektiivid, kellele on valla kõik maailma parimad lavad.

Juubelifestivali kavas ja korralduses ei pidanud publik pettuma. Kuna mind lummab enim inimhääle väljenduslikkus, on ülevaade selles suunas kaldu.

Kõige ebamaisema elamuse pakkus prantsuse ansambel Jupiter koos Suurbritannia kontratenori Iestyn Daviesega. Haapsalus esines Jupiter esimest korda kaks aastat tagasi Bachi ja Vivaldi instrumentaalkontsertidega. Kuigi ansambel alustas lautomängija Thomas Dunfoldi initsiatiivil tegevust alles viis aastat tagasi, on napi tegutsemisajaga saavutatud niivõrd ühtne muusikaline hingamine ja tehniline tase, et publiku poolehoid on võidetud üle maailma. Üleolek ükskõik missugusest materjalist ning tohutu energia, andsid kontserdil tulemuseks täiusliku esituse. Kui mõnel hetkel oligi tunne, et enam paremini, kiiremini, virtuoossemalt, detailsemalt, sisulisemalt jne ei saa, siis sai ikka – jupiterlased lülitasid sisse järgmise käigu ning publikul jäi üle vaid hinge kinni pidada. Jupiteriga koos astus lavale rikkaliku ja sametise hääle, tundliku muusikalise väljenduslaadi ning näiliselt lihtsa esitusmaneeriga Iestyn Davies, kelle tehniline pagas on nii suur, et võimaldas ka kõige krõbedamad kohad esitada imekergelt. Jupiteri ja Daviese esitusest puudus igasugune tehtus või poos, lavalt oli kuulda puhast kirge ning väljendusvabadust. Ka kava oli valitud vastav – esitati aariad Georg Friedrich Händeli inglise oratooriumidest, mis oma meloodilisuses, teatraalsuses ja tundekülluses meenutavad ooperiaariaid. Kogu kontsert lummas sedavõrd, et piltlikult lahustusin oma istekohal suurest õnnetundest.

Võrdväärse elamuse pakkus festivali lõppkontserdil Belgia ansambel Graindelavoix. Nii mõnigi kuulaja meenutas ansambli eelmist esinemist Gesualdo kavaga 2019. aasta festivalil. Sel korral tulid ettekandele kompositsioonid Josquin des Prez’ surma järel välja antud Tielman Susato kogumikust, samuti kaks Josquini mälestuseks loodud leina­oodi Nicolas Gomberti ja Hieronymus Vindersi sulest. Kontserdi muutis eriliseks füüsiline kogemus. Graindelavoix seisis altari ees poolkaare kujuliselt ja kuna istusin esimeses reas, olin justkui mõtteline jätk esinejate ringile. Oma istekohalt kuulsin ansambliliikmete hääli väga lähedalt, tunnetasin lauljate resonantsi nii eraldi kui ka terviklikuna. Sel kombel hägustus piir esinejate ja minu kui kuulaja vahel, olin esitatava sees, kuuldes seda nii, nagu ansambliliige seda kuulis. Ümberringi särisev resonants ja häälte väljendusrikkus – see oli lummav!

Festivali üheks traditsiooniks on mõne suurvormi esitus Toomas Siitani juhatusel. Sel korral kõlas avakontserdil suvisele ajale tavatult, aga maailma poliitilist olukorda arvestades väga paslikult Johann Sebastian Bachi Johannese passioon. Haapsalu festivali barokk­orkestri koosseisus mängisid meie parimad vanamuusikud, lisaks sõbrad piiri tagant (kontsertmeister oli Poolast pärit Małgorzata Malke). Koori aset täitis 12liikmeline vokaalansambel, enamik lauljaid filharmoonia kammerkoorist. Evangelisti rolli ja tenoriaariaid laulis Haapsalu publikule juba varasemast tuttav Benjamin Glaubitz, kelle esitus oli väga väljendusrikas. Jeesuse osas oli Alvar Tiisler ning soprani-, aldi- ja bassiaariad laulsid koorist Maria Valdmaa, Danila Frantou ja Janari Jorro. Väikesekoosseisulise esituse suurimaks probleemiks oli balansi puudumine orkestri ja koori vahel, nii et orkester kippus koori matma. Kui koraalid kandusid veel üle orkestri publikuni, siis koorifuugad läksid oma detailidega kaduma. Sama mure kimbutas ka koorisoliste, kes esitasid oma aariad koori ja orkestri vahelt. Probleemideta voogasid publikusse Maria Valdmaa imelised soolod. Kuna avakontserti salvestas Klassikaraadio, siis saab balansseerituma helipildi rahvusringhäälingu vahendusel.

Haapsalu vanamuusikafestival on soodustanud rahvusvahelisi koostööprojekte. Sel korral oli uudseid esituskoosseise kolm.

Kõige üllatavamaid kõlamaailmu pakkus Floridante kontsert. Floridante on viimastel aastatel kujunenud Haapsalu festivali ansambliks, kel on igal suvel varuks uus kava uute solistidega. Sel korral musitseerisid Floridante tuumikliikmed Saale Fischer (klavessiin) ja Villu Vihermäe (viola da gamba) koos Anna-Liisa Elleriga kromaatilisel kandlel, Taavi Kerikmäega klavikordil ja harmooniumil ning Marco Ambrosiniga nyckelharpa’l. Kõik külalised on Eesti publikule tuttavad, ent selline kooslus oli esmakordne. Kava pealkirjaga „Musica Borealis. Eesti radadel“ pakkus nii Eesti aladel tegutsenud heliloojate Johann Valentin Mederi ja David Kellneri kui ka nende Euroopa kaasaegsete teoseid, lisaks rahvakoraalid Marco Ambrosini seades. Ühest küljest oli huvitav kuulata, kuidas suhteliselt vaikne, ent pika ja särava järelkõlaga kannel kehtestab end suurema kõlajõuga barokkpillide gamba ja klavessiini hulgas ning kuidas sulandub ansamblisse nyckelharpa. Harmoonium ja klavikord on ajastu pillidena barokkansamblis ootuspärased. Muusikud ei mänginud kõikides teostes koos, vaid moodustasid mitmesuguseid väiksemaid esituskoosseise. See aitas kaasa erinevate tämbrite tekkele. Näiteks kandle pikk järelkaja andis ülemises registris kogu ansamblile särava värvingu; gamba ja nyckelharpa pizzicato koos kandle kaetud helidega aga teistmoodi ülemhelid. Teisest küljest avardas kontsert dünaamikaskaala piano diapasooni. Klavikord on väga vaikne pill ja tema kõrval tundub kannel üsna jõuline instrument, rääkimata klavessiinist. Kokkuvõttes oli ebatavalise (barokk)koosseisuga esitus siiski fantastiline ja fantaasialikult barokipärane.

Saale Fischer ja Villu Vihermäe moodustavad mitte ainult ansambli Floridante tuumiku, vaid ka festivali korraldusmeeskonna oma. See, et nad kõigi teiste kontsertide korraldamise ja muusikute heaolu kindlustamise kõrval leiavad alati energiat ka ise lavale astuda, on imetlusväärne!

Bulgaaria viiuldaja Sophia Prodanova ja Eesti päritolu kitarroonimängija Kristiina Watti XVII sajandi alguse viiuli- ja teorbimuusikale keskendunud kava pakatas nooruslikust energiast. Tol ajal instrumentaalmuusikas valitsenud stylus fantasticus’t iseloomustab spontaansus, improvisatsioonilisus ja virtuooslik väljenduslaad ning samasugune oli ka Prodanova ja Watti esitus.

Kolmanda uudse kooslusena astus lavale Les Basses Réunies koos Imbi Tarumiga. Ansambli lõi madalate keelpillide arengu ja repertuaari uurimiseks prantsuse tšellist ja pillimeister Bruno Cocset, Haapsallu oli Cocset kaasa võtnud vaid ansambli kontrabassimängija Richard Myroni. Kontsert illustreeris tšello ajalugu alates XVI sajandist kuni XVIII sajandini. Kuuldavaks sai repertuaari areng – kuidas erinevatest väikevormidest kujunes XVIII sajandiks instrumentaalsüit ja sonaat –, samuti nägi ja kuulis publik tšello ehituse ja kõla muutumist. Cocset’l oli laval neli pilli: harvanähtavad viiuliperekonna alt- ja tenorpill (mitte segi ajada altviiuliga!) ning kaks tšellot. Kava oli haarav, ometi oleksin soovinud ka selgitusi. Imbi Tarum sai lisaks basso continuo rollile soleerida Alessandro Scarlatti klavessiini-toccata’s ja Domenico Scarlatti klavessiinisonaadis d-moll. Need olid minu jaoks kontserdi täiuslikemad momendid.

Klavessiinimuusikat sai kuulda ka Haapo Häkkineni soolokontserdil, paraku oli Bachi „Fuugakunsti“ ettekanne takerduv ning ka klavessiin osutas vastupanu.

Esmakordselt toimus festivaliga ühel ajal varajase muusika noortelaager, mis on jätk aastakümneid toimunud ajalooliste klahvpillide ning ansambli- ja orkestrimuusika suvelaagrile. Festivali programmi kuulunud laagri lõppkontserdil toomkirikus kõlasid soolo- ja ansamblinumbrid umbes 20 noore muusiku esituses. Ehk näeb ja kuuleb mõnda neist 10–20 aasta pärast juba vanamuusikafestivali laval.