Parandamatu kihk kõrgepingeliinil kõndida

Aprill algas efektse ekspositsiooniga, mis otsis rännakutes oma paiguti killustunud olemusele kinnitust, kuni jõudis pingest särisevaid elektriliine oma haardesse suruva kulminatsioonini.

LIIS RULL

Kuigi nii mõnedki kirkad aprillikuised kontserdielamused avanesid senitundmatul näol, olgu tegu täiesti värskelt valminud või kevade tuules uue palge saanud muusikaga, pakkusid samavõrra hargnevat mõtteainest ka juba varasemates tõlgendustes pikemat aega teisenenud teosed.

Mis juhtub, kui kokku saavad kaks XX sajandi tõelist stiilisegude sõlmpunkti ehk punk ja džäss? Võimaluse vastuseid otsida pakkus Ühendkuningriigi bändi WorldService Project kontsert aprillikuu esimesel päeval klubis Philly Joe’s.

Punk on oma plahvatuslikust sünni­hetkest saadik olnud minu arvates kahtlemata üks kõrgema energiatasemega muusikažanre. Kui ansambli uut albumit tutvustavates palades võis leida praeguseks välja kujunenud postpungile iseloomulikke retki meloodilisematele radadele ning pungile mõneti paradoksaalselt omast hümnilikkust, siis nii-öelda ürgse pungi vaimu hoidis ülal hoopis bändiliikmete füüsiline kohalolu laval: liigutustes kajastus alaline rigiidsus, mis ei lasknud publikul unustada kahe žanri vastuolulisust. Postpunki on lähiaastail läbimõeldud ja paljukihiliste džässimõjutustega edukalt vürtsitanud ka näiteks sellised maailmanimed nagu Black Country, New Road ja Black Midi. WorldService Projecti puhtinstrumentaalsete vahenditega edastatud ühiskondlikud kommentaarid kandsid aga maailma praeguses olukorras õnnestunult mitmetahulist piiride ületamise soovi – sama kõlas vahemärkustes ka bändi liikmete huulilt.

Ülestõusmispühade ajal publikuni jõudnud ERSO ja Eesti Kontserdi suurprojekt koondas lavale muljetavaldava hulga muusikuid, et esitada Giuseppe Verdi seitsmeosaline kontrastiküllane rahupalve lahkunud hingedele. „Reekviemi“ on autori loomingus ülekaaluka ooperižanri foonil saatnud aegade­ülene arutelu, kas tegu on ooperliku teosega või tuleks seesugust seost iga hinna eest vältida. Surnumissa sisulise jõulisuse tõttu tekib paralleel kergesti. Ent kuivõrd tegu on siiski üldinimliku, mitte tegelastepõhise dramatismiga, jäi Vanemuise kontserdisaalis pärast teose kuulamist minu kõrvus enam kajama terviku sümfooniline mõõde. Religiooni ambivalentselt suhtuva helilooja puhul kerkib teatraalsus küll rohkem esile, ent kuna see on ühe hinge konfliktidest räsitud teekonna kajastamise teenistuses, mõjub teos veenvalt ka rangelt teoloogilise rõhuasetuseta.

Mitme koori lauljatest kokku pandud koor (Eesti Rahvusmeeskoor, Vanemuise ooperikoori ja Voces Tallinna naishääled ning vabakutselised naislauljad) toimis tasakaalustatud ja ühtse organismina: veel viimases osas „Libera me“ sai publik rõõmu tunda polüfoonilise arenduse kooriliinide selguse üle. ERSO Risto Joosti käe all mängis välja nii faktuuri laiaulatuslikkuse kui ka Verdile iseloomulikud orkestratsiooninüansid. Kuigi niivõrd tohutu teose puhul oli iga vokaalsoolo oodatud sündmus, väärib eraldi esiletõstmist metsosopran Monika-Evelin Liiv, kelle esitust kroonis nauditav tekstitunne(ta)tus, nüansseeritus ning veenvus tunderegistrites ja värvipaletis, samuti oli ta alati vääriline ansamblipartner teistele solistidele.

Kas klišeesid tuleks kunstis õigupoolest karta ja kahetseda või tohib neisse ehk ka kiinduda? Vaiko Epliku kaheteistkümnenda albumi „Klišeed“ kohta saab öelda, et see mitte üksnes ei flirdi tuttavlikult magusate leierdustega, vaid hoiab neid juba alguses südame ligi, puistates klišeesid oma 40minutilisel teekonnal teadja muigega kõikjale. Albumi materjal on autorile iseloomulik, Eplik ja ansambel Eliit esitasid neid publikule esimest korda. See tekitas huvitava olukorra, kus uusi (ent juba nii tuttavaid!) lugusid mängides oli alguses tajutav teatav rabedus – kontsert algaski samas võtmes instrumentaalpalaga „Algajad“. Tundus, et Tartu Uues teatris uute lugude saatel tagasihoidlikult kaasa õõtsunud publik oli värske albumi roosamannakarva suhkruvatilaadses pilves hõljumisega küllaltki päri, seega jäi esitluskontserti saatma tasase kulgemise meeleolu. Kui laulu „Kamoon Uno“ avasõnades laulab Eplik, et tema ainus täitumatu soov on, et „kõigil meist võiks olla hea igal pool“, ei saa ju kedagi vabalt valitud pastelses eskapismis süüdistada –kes teab, mil armastus lõpuks maailma päästabki.

Kui Vaiko Epliku plaat on juba ilmavalgust näinud, siis sel aastal tasub põnevusega oodata 2020. aastal alguse saanud Theodor Singi ja Momir Novakovići duo esikalbumit. Akordion ja tšello ei kohtu Eesti muusikas sugugi esimest korda: Tartu kontserdil „Rhythms of Doubt“ kõlanud paladest on 2020. aastal valiku helikandjale talletanud ka Andreas Lend ja Allar Jakobi. Singi ja Novakovići duo puhul väärib aga mainimist tõsiasi, et peaaegu kõigi kõlanud lugude seaded pärinevad akordionist Momir Novakovićilt. Repertuaari valitud haruldus, esimene osa Schuberti a-moll sonaadist, mis on kirjutatud klaverile ja nüüdseks unustuse hõlma vajunud arpeggione’le, oli kahe pilli tämbrite köitev kokkusulamispunkt. Kuna klassikaline akordion on laiema publiku silmis siiani pill, mis peab end justkui tõestama, et üldse n-ö jalg kontserdisaali ukse vahele saada, oli kõiki otsekui muigvel mässumeelsuse ja mängulisuse hetki (sealhulgas ka Piazzolla „Unustuse“ laia kaarega rubato’s mängitud meloodialiini) rõõm kuulata. See ei tähenda aga, et duo suhtuks esitatavasse materjali kuidagi üleolevalt, vaid vastupidi – lavalt peegeldus kuulajateni hingestatud teadlikkus esitatavast.

Kuivõrd Grigorjeva „Palve“ („Molitva“) on Singile tuttav juba esitusest koos Eesti Rahvusmeeskooriga, kerkis üles küsimus, mida erilist pakub esituspartnerina akordion. Akordion näitas end tšello sügavhapra ning imeliselt tabatud paluva tooni kõrval kammerliku ja paindliku kaaslasena. Seesugune suhe ilmestas kogu kontserti: duos jäi mõlemale poolele alati ruumi, samal ajal avaldus ka see, kuidas pillid registrite poolest teineteist täiendasid.

Juba rohkem kui veerand sajandit Šveitsis elanud lauljatar ja helilooja Ingrid Lukas tõi koos bändiga kevadisele „Jazzkaarele“ Tartusse kaasa kosmopoliitse maiguga džässi, ent kõige mõjuvamana tõusis kontserdil esitatu seast esile siiski oma juurte juurde pöördumine –eesti regilaulu imelised folktronica-töötlused. Lukas segas regilaulu kordusmotiivides peituva loitsuliku sügavuse esmalt kergelt björkiliku vokaaliga, ent jõudis palade arenduses teatavast naiivsusest intensiivse mantralikkuseni. Omaette imetlusväärne oli kuulda, kuidas bändi ülejäänud naisvokalistid suutsid regilaulule omast maneeri suurepäraselt tabada ja esitada. Kolme lauljatari vokaal võimaldas avarduda ka paljukihilisel harmoonial.

Kui pärast aasta alguses murdlainena publikut raputanud „Macbethi“ nägemist tundsin kipitavat kahjutunnet, et Lepo Sumera sümfooniline muusika kõlab kontserdisaalides pigem harva, siis Eesti muusika päevade ERSO kontsert täitis kahtlemata ühe mu südame­soovi. Sumera kuuenda sümfoonia tõlgendusega käib kaasas paratamatu postuumsuse pitser, kuid endalegi üllatuseks leidsin ka peaaegu kõigis teistes kõlanud teostes (Maria Rostovtseva „Calcium Cooke 1959“, Santa Ratniece „Oreool“, Evelin Seppari „Kraft“ klarnetile ja orkestrile ning Tatjana Kozlova-Johannese „Tumedad tiivad“ löökpillidele ja orkestrile) mõningaid (meele)olustikulisi sarnasusi ning ärevuse ja pingestatuse allhoovustega sarnast mõtteliini. Kõige selgemini väljendus see siiski kuuendas sümfoonias: kui teisi teoseid ilmestab ajutine fragmentaarsus, siis Sumera punutud pinevus­kangas võivad üksikud niidid suurest pingest järele anda, ent tervikuna on see katkematu. Sumera viimaseks jäänud sümfooniasse on kirjutatud samalaadne äreveksistentsiaalse rahutuse tunnetus nagu vaid mõnda aega varem valminud tšellokontserti.

Esiettekannetest tulvil kontserdi tipphetk oli festivalitellimusena valminud Evelin Seppari klarnetikontsert „Kraft“ (’võimsus’ või ’jõud’). Teose suurimat sisendusjõudu kätkeb solisti­partii – see on tajuda juba kõlapildi algustumeduse varjudest esile kerkides. Lõpu lähenedes asus solist aga pingete haripunkti jõudmisele järgnenud lööklainest toibununa taas kõigepealt tasakaalu otsima. Faktuuri muutlikkusest hoolimata kehastas solist Soo-Young Lee otsekui alati kindlas suunas liikuvat teejuhti, kuigi neljaosalise kontserdi kõikehõlmaval teekonnal sai temagi muu hulgas läbi elada piinatud huiletena mällu sööbinud afekti­seisundeid. Kõikehõlmavus pole siinkohal sugugi superlatiivne määratlus, sest esimene ettekanne oli nii jäägitult endassehaarav ja detailiküllane, et mõtted keerlesid veel pikalt teose ümber. ERSO klarnetirühma kontsertmeister Soo-Young Lee, keda silmas pidades klarnetikontsert on kirjutatud, lummas üdini dünaamilise esitusega – sellisest mängustiilist oleks keeruline mitte inspireeruda. Iseäranis sümpaatsed olid hetked, mil orkestri –eriti selle klarneti­rühma – ja solisti vahel leidis aset tundlik vastastikune peegeldamine.

Tagasivaates tundub aprillikuu võtvat justkui klassikalise arendusega vormi: see algas efektse ekspositsiooniga, mis otsis vahepealsetes rännakutes oma paiguti killustunud olemusele kinnitust, kuni jõudis lõpuks justkui pingest särisevaid elektriliine oma haardesse suruva kulminatsioonini. Kuigi otsisin seekord just piiriseisunditeni viivat ja istmeservale sundivat elamust, saab sellelt teekonnalt kaasa võtta tõdemuse, et ka (meisterlikke!) klišeesid ei tasu mõtlematult maha kanda.