Niidukuu kudruste hela

Kavas oli ohtralt barokki, nüüdismuusikast südamesse hakkavaid helimaale, mitte ammuilma looja karja läinud avangardi pimesi kopeerivaid katsetusi, ja pireke (liig)rammusat romantismi.

KATRIN ALLER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Festival „Klaaspärlimäng“ 7. – 12. VII Tartus, kunstiline juht Peeter Vähi.

Suvi sõlmib pikki sõprusi: Haapsalu ja vanamuusikafestival, Viljandi ja folk, Tartu ja „Klaaspärlimäng“ … Püsivust uperpallidest räsit maailmas üleliia ei leia, aga nimetet pidunädal toimus taas ja julgen hinnata, et varasemast edukamaltki. Publiku tung muusika manu oli suisa mõõdutundetu – pool tundi enne algust leidus vabu kohti vaid kiriku tagaosas. Hea ports rahulolu korraldajatele!

Oleme sõpradega oma külastus­kogemuste najal juurelnud, mis või kes võiks olla ürituse kese. Kavade kirevus vastamist ei hõlbusta, kuid aina selgemini näib, et tegu on Eesti muusika­sündmuste galeriis ühe stilistiliselt, žanriliselt, koosseisuliselt jne avatuma nähtusega. Kuna Emajõe Ateena suvitus­kohana just ei hiilga, siis esmajoones puhkajate, sh välisturistide kultuurne meelelahutus see olla ei saa. Nii jääb üle oletada, et festival ongi põhiolemuselt suunat siinse regiooni huvilistele, mis lisab minu silmis kamaluga väärtust. Oma truu kuulajaskond on aastaid kohal, õhtust õhtusse, luues armsat kodusust.

Tänavune sari koosnes tosinast kontserdist Jaani kirikus – sellest heldemeelsemat asupaika annaks soovida! – ning mõningaist külalisesinemistest väljaspool Tartut. Nopin oma linnulennulisse ülevaatesse vaid kübekese kokkuvõtteid ja kirkamaid leide.

Koosseisulisest küljest alustades hakkas silma balansseerimine (laiendet) ansambli ja (kammerliku) orkestri vahel, samuti Austria kollektiivide rohkus: Wiener Kammersymphonie, Concilium musicum Wien ja saksofonikvartett Aureum. Loomulikult olid esindet festivali nimiorkester ja Kremerata Baltica, Iisraeli Barrocade, kooridest Eesti Rahvusmeeskoor ja Voces Tallinn ning viis väga isenäolist ansamblit.

Eks piir intiimsema ja orkestraalse vahel ole pelgalt vormiline, sisuliselt sõltub kõik ikka konkreetsest repertuaarist ja esitusmaneerist. Nii söandan Klaaspärlimäng Sinfonietta avakontserti pidada olemuslikult kammerlikuks. Õhtut raaminud barokkteosed, lapseohtu Mendelssohni keelpillisümfoonia, Bruchi „Kol nidrei“ ja Vähi birbynė-kontsert, millest pisut tagapool, ei eeldanudki massiivsemat kõla.

Tämbriliselt ühendab Peeter Vähi kontserdis soleerinud birbynė kõigi puupillide jooni ja saavutab just seeläbi oma eripära. Fotol birbynė-solist Vytautas Kiminius.

Klaaspärlimäng

Silmatorkavalt pitoreskne oli Wiener Kammersymphonie kava. Väga eredalt mõjusid siinmail vähetuntud Korngoldi fantaasia- ja muinasjutupildid. Läbilõige Mozarti „Figaro pulmast“ tiris aga kujutluse otse teatrisse, taassünnitades mälus mõne varem nähtud lavaversiooni.

Mängukirest köet ansamblis Barrocade särasid kõik, vahest enim continuo-mängija, kes jõudis Bachi viienda Brandenburgi kontserdi kuulsas kadentsis džässilikult tulise improvisatsioonini. Vaguramate esitustega võrreldes sütitas ta oma siirast lusti täis vungiga.

Tihti togis mu mõtteid küsimus dirigendi rolli kohta orkestri-ansambli piirimail kõikuvais kooslusis. Kui mängijad vajasid üksikuil sünkroonsust kaotada ähvardavail hetkil väga selget meetrilist tuge, leidsid nad seda ennemini üksteist kõrgendet tähelepanuga jälgides kui dirigendilt. Emotsionaalne laetus lisaenergia süstimist ei eeldanud, sest kihk endast kõik anda oli nagunii sedavõrd valdav. Seega veider järeldus, mida ei tihka sõnastadagi, kas pole? Üheainsa teose minu meelest visuaalselt tugevasti häirivas ettekandes oli probleem mõneti muus: tehniliselt laitmatu töö, kuid hingeliselt solist justkui ei kavatsenudki muusikaga kaasa minna, ühilduda orkestri helgusega ega nautida (miimiliselt) päikselist teost. Saavad siis sõrmed üksi mängida?

Värvipillerkaar

Pärliilma lugematuis toones küütlemist jagus helidesse igaks õhtuks, alates Vähi birbynė-kontserdist. Ilmselt vaid üksikuile valituile tiheli täis saalist oli särava ja uskumatult nõtke kõlaga leedu rahvapill varasemast tuttav. Sedakorda oli instrument akadeemilise orkestrirüüga täiendatud. Tämbriliselt ühendab birbynė kõigi puupillide jooni ja saavutab just seeläbi oma eripära. Muidugi ei anna üllatuslikust tulemusest lahutada orgaaniliselt terviklikku kompositsiooni ega Vytautas Kiminiuse võrratut soleerimist.1

Pastelsema koloriidi lõi Šveitsi päritolu flöödiansambel Post Tenebras Flûtes. Maarika Järvi rajat kooslus on veel üsna nooruke, kuid spetsiaalselt neile on kirjutet juba mitu teost, ka Laurent Mettraux’ „In Fine“. Mõnevõrra sulasid lood hilisõhtuses rahus küll omavahel kokku, kuid ei saa eitada suure hulga kõikvõimalikus tessituuris flöötide tüüne fluidumi võlu.

Omanäoliselt kõlaergas leid oli türgi helilooja Fazιl Say klaverikontsert „Siiditee“. Pean seda pigem orkestriteoseks klaveriga, sest ootuspärast ja solistilt tihti ülimat nõudlikkust eeldavat vastandumist selles ei teki. Värve on aga seda enam (sh ettevalmistet klaveri arsenalist) ning nendega maalit teekond läbi oriendimaade on vägagi fantaasiat lennutav.

Poeetiliselt kütkestavalt mõjus Kristjan Randalu „Noa tera“ esikesitus Trio 95 kontserdil. Tahtmata raasugi pisendada teose puhtmuusikalist ilu, nendin siiski, et ainulaadsele elamusele aitasid kaasa hilisõhtuselt õrnunine miljöö, hämarus, viimse detailini lihvit mäng ja helilooja jagat saatesõna.

Sootuks iselaadi kahm jooksis üle selja mõlemal meestelaulu kontserdil. Eesti Rahvusmeeskoori soliidselt stiilne põiming Gesualdo ja Uusbergi muusikast, kus võlvidealune vaimsest elektrist sama pakil kui äikeseilm õues, ning grusiinide Iberi ürgjõud kandsid mõtteid millegi igipüsiva, ammendamatu väeni.

Tuhmimad kuulid ja kuldpärlid

Pakkumaks imetlusele ausat tasakaalu, luban endale ka mõne märkuse. Üks üldisemaid puudutab kavaraamatut. Kuna nädala vältel kõlas rööbiti pähe kulunuga omajagu võõramat ja päris uut muusikat, soovinuks vägagi lugeda just säänsete teoste kohta. Paraku on trükises endiselt2 põhitähelepanu koondunud artistide õpingu- ja esinemispaikade loendile. Aktsepteerin, et kõik kavva ei mahu ja koostaja teadliku otsusena ei saa valikut niisama laita, ent ise eelistanuks teisiti. Paar erandit siiski oli.

Puhuti üllatas repertuaari valik. Täpsemalt pean silmas imeilusat ja vaieldamatult kõrgetasemelist Concilium musicum Wieni kontserti koos väga sümpaatse ja tuliselt laulnud Armin Grameriga. Kontratenorite kullavaramus on ju lugematu hulk virtuoosset tulevärki ja ahhetama panevat kantileeni, kuid esimese kavapoole kolm valit numbrit tegid oma leierdatuses natuke nõutuks.

Tibake kiuslikku äraarvamismängu ka. Pakkuge, mille poolest eristus Tatjana Kozlova-Johannese „Nurgad“ ansambli U: kontserdil? Nimelt oli see ainus erand jäägitult maskuliinse heliloojaskonna seas. Ka omamoodi tava?3 Tänapäeva kultuuripoliitikas nihkub võrdsusküsimus tahes-tahtmata järjest möödapääsmatumalt esile, kuid uskuge, mina olen (veel) väga kaugel tarvidusest tuunida festivalide vms programme sääraste kriteeriumide alusel. Nii ei uidanud ma, näpp püsti, mööda bukletit, vaid silma hakkas see asjaolu hoopiski ajastulist vahekorda vaagides. Selles, möönan, oli palju meelepärast: ohtralt barokki, nüüdismuusikast südamesse hakkavaid helimaale, mitte ammuilma looja karja läinud avangardi pimesi kopeerivaid katsetusi, ja pireke mõõdukamalt (liig)rammusat romantismi.

Lõpuks festivali kolm kõrghetke. Kremerata Baltica. Küllaltki arvukas orkester häälestus dirigendi ohjava abita nii imetabaselt ühtsele lainele, et ei teagi, kas seda oli enam näha või kuulda. Pidev silmside mängijate vahel kiirgas külluslikku sünergiat, hingetuks võtvat keskendumist kaalukail hetkil ja sillerdavat rõõmu joviaalses Mozartis. Šostakovitši, Silvestrovi ja kahe läti autori teosed olid nagu täiuse mõõdupuud. Kui puhas, kirglik ja pühendunud mäng!

Võrreldavas, ehkki kammerlikumas vooluvees kulges Trio 95 ülesastumine. Arvestades mängijate võimeid, pole muidugi üllatav leida end muusikasse läbinisti lahustununa ja võpatada aplausi kuuldes reaalsusest. Jumalikult kaunis kava, akadeemilise väljapeetuse ja noorusliku elujaatuse ideaalne sümbioos.

Viimaseks võtan voli nimetada üht vaimustavamat ja elurõõmsamat elamust mitte ainult sel festivalil, vaid paljude aastate peale. Selle eest kandis hoolt saksofonikvartett Aureum. Pikemalt nende interpretatsioonilisel tasemel ja kontrastideküllasel kaval peatumata tahan rõhutada, et neliku lavaline olek, terviku läbimõeldus, liikumisvabadus, täiendamaks kõlavat, ning suhtlemine omavahel ja publikuga lõid mulje, et just sina, kuulaja, oled siia oodatud, me jagame koos ilu, rõõmu, kõike. Kas pole see mitte kaunis, anda nii palju ja saada veel enam? Järgmiste pärlimängudeni!

1 Rohkesti lisa kultuuriportaalist, vt nt Festivalil Klaaspärlimäng kõlab lehmasarvest valmistatud leedu rahvapill. – ERRi kultuuriportaal 22. VI 2022.

2 Meenub mulluse festivali resümee: Gregor Kulla, Südasuvine õhuloss. – Sirp 23. VII 2021.

3 Tunamullusel festivalil sama seis: Marta-Liisa Talvet, Pärlite turvaline mänguruum. – Sirp 24. VII 2020.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht