Töö muusikaajakirjanduse eesliinil

Tiia Teder: „Klassikaraadio üks väärtus on eri vaatepunktide ja inspiratsiooni väljapakkumine. Need tekitavad omakorda kuulajates dimensioone, mida nad kasutavad eluks ja loominguks.“

MARIA MÖLDER

Klassikaraadio saab 1. aprillil 25aastaseks. Plaanis oli suur pidulik kontsert, aga raadio leidlik toimetus mõtleb välja teistsuguse võimaluse, kuidas viirusohtlikul ajal distantsi hoides väärikat pidupäeva tähistada. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, tegevtoimetaja Marge-Ly Rookäär ning vastutavad toimetajad Kersti Inno, Ivo Heinloo, Johanna Mängel, Liina Vainumetsa, Miina Pärn ja Lisete Velt avavad lugejale uksed Klassikaraadio minevikku, olevikku ja tulevikku.

Kuidas näete tänapäeval raadio rolli inimese elus?

Liina Vainumetsa: Kuuldeline informatsioon on hästi tähtis suure kirjususe taustal. Tihtipeale teeme igasugu asju korraga, aga keskendume sellele, mida kuulame.

Tiia Teder: Praegu on raadio äkitselt palju tähtsam kui headel aegadel. Teavitus ei ole enam ainult meelelahutus, vaid midagi palju tõsisemat. Aga ka enne eriolukorda ei olnud raadio veel kuhugi kadumas. Teoreetikud väidavad, et raadio hakkab välja surema siis, kui isesõitvad autod saavad valdavaks ja keegi enam autot ei juhi.

Kersti Inno: Mulle tundub, et raadio on inimeste elus väga olulisel kohal ja järjest rohkem kuulen, et Klassikaraadiotki on hakanud kuulama üha rohkem noori inimesi – kes oma metsatalus, kes tööd tehes, autosõidust rääkimata. See ei ole ainult infoallikas, vaid oodatakse tasakaalustatud programmi ja head muusikat, mis hinge toidab – Klassikaraadiost, aga ka muidu raadiotest. Ma küll ei näe, et raadio osatähtsus väheneks, pigem suureneb.

Lisete Velt: Panin kodus üleeile üksinda „Da capo“ mängima ja siis oli ikkagi sõbra tunne. Raadio täidab väga vajaliku tühimiku ja annab vist infot ka kiiremini kui televisioon.

Ivo Heinloo: Teame ju, et raadiosaateid saab kuulata ükskõik kus inimene viibib. See, et raadio on nii paindlik, aitab ka kuulatavusele kaasa.

Marge-Ly Rookäär: Minu meelest on kõige suurem pluss see, et raadio on alati olnud ja raadio jääb. Kõrvade kaudu informatsiooni saamist ja jagamist on olnud nii kaua aega – kõige tähtsam on see, kuidas inimene kuuldut mõtestab, mis ta on lugenud, näinud, kogenud – see on igaühe puhul täiesti isemoodi ja teebki asja huvitavaks. Praegusel ajal, mil tahetakse iga minut teada, et maailm siiski veel turvaliselt liigub, raadio roll kasvab. Raadio kohaneb oludega paindlikult ja kiiresti, raadiotöötajad saavad aru, mis tähendab täpsus, usaldusväärsus, empaatia. Minu meelest ei ole raadiot mitte kunagi saanud televisiooniga võrrelda, sest need on niivõrd erinevad. Klassikaraadios säilivad uudiste ja rabeda elukorralduse kõrval traditsioonid ja väärtused, mida on aastasadu kantud – kuulajatel on võimalus sellest osa saada.

Mis on kitsamalt Klassikaraadio ülesanne?

Rookäär: Muusikaliteratuuri edasikandmine. Muusika, mis on kunagi kirjutatud kirikukalendri tähtpäevadeks või isegi võib-olla koduseks tarbimiseks, kõnetab ka tänapäeval. Interpreteerimine on aja jooksul palju muutunud, aga ikka leitakse sellest midagi. Muusikasse on nii palju inimlikkust kokku pandud. See lihtsalt kandub edasi põlvest põlve. On väärtused, mis on alati tähtsad: armastus, usaldus, sõprus, truudus, ja kõik need teemad on muusikas olemas. Ka nende inimeste lood, kes on muusikat kirjutanud, on põnevad. Ma arvan, et Klassikaraadio roll ongi näiteks teha kolmsada aastat tagasi kirjutatud muusika tänapäeval arusaadavaks.

Klassikaraadiot kuulas keskmiselt 88 000 inimest nädalas ja kuu kuulatavuse poolest oli Klassikaraadio Eesti esimese kümne raadiojaama hulgas. Klassikaraadio keskmine kuulaja on alla 50aastane – see on väga uhke saavutus, kuna enamasti on lääne klassikalise muusika jaamade kuulajad kõvasti vanemad.

Kantar Emor / ERR

Teder: Võib-olla isegi mitte teha seda arusaadavaks, vaid see ongi arusaadav. Klassikaline muusika, mis võib kõlada keeruline või väga lihtne, sisaldab endas mingit kõiksuse mudeli alget, maailma harmooniat. Korrastatus ongi see, mis meile mõjub. Muusika kannab sõnumeid, mida me käimegi kontsertidel vastu võtmas – seal on veel juures isiklik dimensioon. See on tegelikult müstika ja seal ei olegi ratsionaalset seletust, aga ometi on see omamoodi väga ratsionaalne.

Inno: Meie programm on väärtmuusika edastamine ja eri stiilid, žanrid, aga püüame alati anda parimat ja hoida kuulajaid kursis ka uute suundadega – vana ja uus muusika.

Velt: Kõigil on vaja iseendasse süüvida ja iseendalt vastuseid leida. Klassikaraadio programm pakub seda võimalust ilmselt rohkem kui paljud teised raadiojaamad.

Johanna Mängel: Klassikaraadio on just see paik, kus stiili- või žanripiire saab laiendada palju rohkem kui üheski teises raadiokanalis. Me räägime siin sajanditepikkusest traditsioonist, hetke­olukorrast või ka võimest ennustada, mis saab kultuuris pärast meid. Ja raadio roll on ka väga personaalne. Me ei nõua oma kuulajatelt, et neile peaks meeldima üks kitsas žanr. Me kõik hindame vaikust, aga vaikus võib saada ka hirmuäratavaks. Raadio võib olla sinu kaaslane just sulle sobival hetkel. Minu meelest see on väga ilus.

Teder: Paljud on sõnastanud, et raadio annab kaaslase. Võib-olla ei olegi nii tähtis, millest räägitakse. Võib-olla kuuled kedagi innustunult rääkimas täiesti võõral teemal, aga kontakt on ikkagi väga tugev. Paljud meist on nõus kuulama huvitavat juttu, kui inimene oskab haaravalt rääkida ja on ise täiesti selle sees. Ka meie kanali üks väärtus on eri vaatepunktide, fookuste ja inspiratsiooni välja­pakkumine. Need tekitavad omakorda kuulajates mingisuguseid dimensioone, mida nad kasutavad elus ja loomingus.

Klassikaraadio on väga hea koht, kus muusikaelu kohta arutelusid pidada. Kuidas te nende arutelude mõju hindate?

Teder: Sisetunde alusel. Eesti muusikaelu kahjuks eriti ei hinnata ega analüüsita. Võib-olla 30 aasta pärast uuritakse, mis oli 2000ndatel muusika­elus määrav ja siis võetakse aluseks mingisugused allikad – üks neist on Klassikaraadio, teine Sirp jne –, tehakse mingi kokkuvõte. Aga me üritame väga olla eesliinil: analüüsida, kajastada, jäädvustada muusikasündmusi. Näeme oma rolli muusikaajakirjanduses väga suurena. Muusikaajakirjandus on Eestis üsna kidur taimeke – ega seda palju ei ole. Pakume omalt poolt üht osa, kus oleks diskussiooni, oleks jooksvat infot. Arvan, et saame sellega hästi hakkama.

Miina Pärn: Mulle tuleb meelde see, mis sa, Maria, ise ütlesid kultuuriajakirjanike aasta kokkuvõttes: sellised arvamused ja diskussioonid võivad midagi algatada, aga kas neist midagi edasi läheb, sõltub juba kellestki teisest.1 Ja ma arvan, et meie oleme küll üritanud hoida kätt pulsil. Kas või rahvaluule arhiivi teemat püüdsime käsitleda nii tõsiselt kui saime ja raske öelda, kas asi on edasi arenenud tänu meile või mitte.2 See ei olegi oluline – peaasi, et läks edasi.

Rookäär: Koorijuhtide palk on olnud ka meil ju vähemalt kaks aastat kõne all. Vestlusringi tulemus ei olegi otseselt tegu, aga kõige suurem kasu on sellest, et otsustajad teavad, et kogukonna huvi püsib, nad on ise situatsiooni analüüsinud või pidanud samateemalistele küsimustele vastama. On eri arvamusel osalejad ja on ajakirjanik, kes püüab teemat võimalikult ratsionaalselt selgitada – et kõik saaksid aru. Et kui keegi peab näiteks kultuuripoliitilise otsuse vastu võtma, on ta pidanud selle peale mõtlema ega tee otsust partei ettekirjutuse või emotsiooni järgi. Vestlusringi kõige suurem eesmärk on see, et teema on olnud esil, mõeldakse kaasa ja probleemile püütakse ühiselt lahendust leida.

Pärn: Nii idealistlik ma ei ole, et arvaksin, et keegi muudab vestlusringi tõttu oma arvamust või teeb teistsuguse otsuse, aga tähtis on see, et toome ühe laua taha inimesi, kes võib-olla muidu silmast silma ei kohtuks. Näiteks kui tegime rahvaluule arhiivi vestlusringi, siis olid ühe laua taga rahvaluule arhiivi töötajad ja teadusagentuuri esindaja. Hoolimata keerulisest olukorrast tekkis neil vestlusringi jooksul normaalne inimlik suhe juba tänu sellele, et nad olid pidanud üksteisega silmast silma kohtuma.

Velt: Jah, see rahvaluule arhiivi näide on nii värske. Ja kui me läksime ühel esmaspäeval teadlastega Henn Põlluaasa kabinetti kaasa, siis oli tunne, et nüüd on astutud samm edasi ja küsimus, mille ka meie olime tõstatanud, on jõudnud otsustajateni.

Teder: Ega kuskil ei saa niimoodi, et praegu räägid ja kohe muudetakse midagi. See ei õnnestu ka uuriva ajakirjanduse lipulaevadel. Meie tegeleme oma kultuuri- ja muusikavaldkonnaga nii hästi kui oskame ja oleme väga ambitsioonikad, meil on tugevad ajakirjanikud. Meil on saade „Helikaja“, meil on igapäevane kultuurisaade. Oma väikese killukese suurde mosaiiki lisame igal juhul.

Vainumetsa: Kui kellegi raadiosse kutsume, siis anname talle hääle. Raadios on inimese mõtted ja seisukoht võimendatud. Muudame sellega jõudude tasakaalu.

Millised teemad vajavad teie meelest Eesti muusikaelus praegu kiiret tähelepanu ja lahendamist?

Teder: Praegu on väga ebatavaline olukord ja me ei tea, kuidas meie muusika­elu edasi areneb. Kajastame hetkeseisu. Üks tõstatatud teema on raha, aga raha ei ole veel kõik. Püüame omalt poolt meeleolu üleval hoida, meil on eetris ilus muusika, pöörame erilist tähelepanu Eesti esinejatele ja autoritele. Kuna meil on parajasti juubeliprogramm, siis kraamime arhiivist välja kõik suured hitid, et saadaks neid uuesti kuulata.

Vainumetsa: Tähtis on praegu see, kuidas muusikud ja teised kultuuriinimesed olukorraga kohanevad – nii nagu õpilased peavad kohanema distantsõppega. Rahvas ju vajab muusikat ja teatrit. Ärme lihtsalt pane kinni, võib-olla saab midagi interneti kaudu pakkuda. Kas ka rahastaja tuleb kaasa sellega, et asju aetakse internetis?

Heinloo: On näha, et kultuuri- ja kunsti­huvi ei kao kuhugi. Ollakse äärmiselt leidlikud, näiteks ooperistaarid kannavad oma elutoas ette terveid oopereid, kuna parasjagu ei saa seda teha Metropolitani laval. Küllap ka raadios aitab see olukord leida teistsuguseid lahendusi, kuidas midagi teha või kuidas programmi üles ehitada. Võib-olla tekib sellest midagi uut.

Vainumetsa: Me ei ole raadios üldse pahas olukorras, sest meil on niikuinii vahendatud kuuldeline info – saame suhelda ja intervjuusid teha ka interneti kaudu. On ka selline võimalus, et igaüks salvestab oma osa ja salvestised pannakse kokku.

Teder: Mul tuli Liinat kuulates meelde Eric Whitacre’i virtuaalne koor. Huvitav, mis see praegu teeb?

Rookäär: Elab hästi ja on kogunud rekordarvu lauljaid, aga ka tal jäävad kontserdid ära. Muide, väga paljud koorid teevad praegu proove veebiplatvormil, kasutavad näiteks Zoomi.

Mängel: Üle-eelmisel nädalal püüdsime kiiresti välja selgitada, missugune on olukord ning kuidas meie suuremad muusikaorganisatsioonid ja kontserdikorraldajad sellele reageerivad. Iga tunni järel oli olukord muutunud. „Helikajas“ andsime ülevaate reedese (13. III) pärastlõuna seisuga. Väga palju head tagasi­sidet tuli just selle kohta, et raadio on üks neid väljundeid, kus seda infot saab kiiresti jagada.

Klassikaraadio toimetus (sugugi mitte kõik) 2018. aasta ERRi aasta muusikuks valitud Risto Joosti ja tema emaga: Johanna Mängel, Miina Pärn, Lisete Velt, Risto Joost, Piret Joost, Tiia Teder, Kersti Inno, Karin Suur, Marge-Ly Rookäär.

Kairit Leibold / ERR

Teder: Me pidime ka oma laeva ümber pöörama. Märtsis oli ette nähtud suur hulk kontserdiülekandeid. Meil on juubelikontsert edasi lükatud! Jüri Reinvere on komponeerinud meie juubelikontserdiks teose, mille pealkiri on „Klara kaks käevõru“. See ootab ettekandmist sügisel Tallinna Kammerorkestrilt, kui me üritame ikkagi sünnipäevapeo ja -kontserdi püsti panna. Aga praegu muudame kava: kontserdiülekanded jäävad ära, asemele tulevad varem tehtud salvestised.

Rookäär: Sellise suure ümberkorraldusega tekib üldse igasuguseid asju, mida ei osatud ette näha. Arvan, et raadio osatähtsus kasvab, sest raadio on hästi kättes­aadav ja mobiilne ning kuulajate vajadus info, stabiilsuse ja turvatunde järele on suurenenud. Oleme oma pro­grammi hoidmisel jälginud, et mängime veelgi rohkem kodumaist muusikat ja eesti interpreetide esitusi, oleme tõesti südames­oojusega valinud muusikat ja salvestisi ja väga-väga jälgime, mis eetris on.

Heinloo: Tegin reedel saadet ja mõtlesin just, et mul ei ole saates midagi väga erilist, mängin muusikat. Mul on alati selline tunne, et võiks midagi olla, et miks see muusika. Vaatasin, et kuulajaid oli umbes kaks korda rohkem kui teistel päevadel sama saate puhul.

Inno: Ja raadiost muusika otsa ei lõpe. Meil on nii palju mängida: meil on EBU kontserdid, eelmised salvestised, plaadid. Tihti ongi nii palju kontserdiülekandeid, et neid teisi variante saab vähem kasutada, aga meil on tohutu varasalv, ja mitte üksnes muusika, vaid ka saated. Meie arhiiv on omamoodi varalaegas ja nüüd Klassikaraadio sünnipäeva puhul otsime parimaid saateid ja saatesarju, mida meil oli plaanis nagunii sel aastal eetris mängida, sest siin on olnud palju huvitavaid autoreid, kes on Klassikaraadiosse panustanud ja teinud väga põnevaid saateid.

Teder: Meie jutt püsiväärtusega saadetest on tõsi. Eile õhtul lõikasin arhiivisaatest välja selliseid kohti nagu „täna 30 aastat tagasi“, kuna vahepeal on sellest saanud juba 40 aastat. Muutunud ei ole miski muu kui need eile-täna-homme-laused. Arhiiv on meil väga tugev. Meil on eesti kultuuri tohutult jäädvustatud.

Mängel: Meie valduses on ju aasta­kümnete tagused arhiivimaterjalid. Arhiiv näitab, et raadiotöö on ka ajas muutunud. Näiteks kui 1950ndatest kuuleme saateid, kus saatejuht ja helilooja räägivad ka kõigest muust kui ettekandele tulevast teosest – pigem on see meeleolukas argipäevajutt –, siis tänapäeval on meie raadiointervjuude sisu teisiti kokku pandud. Sellepärast on neid vanu materjale teinekord keeruline kasutada. Seda enam on meil suur vastu­tus otsustada, millel on edaspidi arhiiviväärtus, ja valida välja just need saated või intervjuud, mida tahame ka kümne või kahekümne aasta pärast kuula­miseks pakkuda.

Teder: Oleme nagu kullakaevajad, kes sordivad liivast kullatükke välja. Kersti on sel alal väga tugev.

Rookäär: Juba palju aastaid on tehtud Klassikaraadios intervjuusid niimoodi, et me ei keskendu ainult üritusele, vaid püüame joonistada laiema pildi. Meie panus ongi see, et püüame võtta aega, et rääkida helilooja või interpreediga natuke lopsakamalt, mitte ainult seda, et homme mängib ta Respighi teose, tulge kuulama. Oleme muutnud intervjuu tegemise vormi ja ka seda, kellega räägitakse. Kui aastaid tagasi rääkis meile sageli kontserdikorraldaja, et tulekul on unikaalne kontsert, siis nüüd räägib interpreet, mida ta muusikast ja elust mõtleb, kuidas teoseni jõudis, mis teda seal köidab ja kuidas ta teost mõtestab, aga ka, kus ta on käinud, kellega suhelnud, mida kuulnud. Ta loob kontserdile täiesti omaette tausta ja nende taustade kogumine ongi üks väga suur töö. Need taustad ei aegu, sest sel hetkel või loome­perioodil on inimene nõnda mõelnud ja rääkinud.

Inno: Oleme ka teadlikult otsinud inimesi, kellega ei ole veel räägitud. See on sihiteadlik meie kultuuriinimeste mõtete jäädvustamine.

Vainumetsa: Mõnikord mõni imestab, miks teda ükskord kutsuti ja teinekord mitte. Aga kui korra oled kutsunud, siis püüad olla arhiivi vääriline – pingutad, et arhiivi jääks nii palju, kui saateaeg võimaldab.

Pärn: Mõtete jäädvustamist on inimlikust küljest väga vaja, aga raadiotöö on mind pannud mõtlema, et kuigi kontserdieelne hea intervjuu on super, igatsen alati, et asi ise oleks veel parem kui intervjuu. Muidu on kahju, sest inter­vjuu ise ei toida.

Rookäär: Intervjuu võib tekitada õigustatud või ka kõrgendatud ootuse: minnakse otsima seda imet, mida jutuga tekitatud. Aga õhulossid võivad kokku kukkuda, kui muusikutel on kiire ja väga tihedad kontserdiplaanid.

Teder: Eesti kontserdielu ongi kannatanud ülekuumenemise all. Olin mõned aastad Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalis. Nimekiri üritustest, mida korraldatakse üle Eesti, on üüratu ja publikut ei jätku. Selle järgi võib küll öelda, et võib-olla see pidur on praegu isegi natuke hea – see on nagu restart. Isegi suuri kontserte, mida alati üle kanname – kus on koorid, orkestrid, riiklikud kollektiivid –, on praegu olnud väga palju. Arvatavasti kontserdielu asetub teistmoodi ümber.

Inno: Hämmastav on ka see, et sageli toimuvad väikeses Eestis festivalid samal ajal. Suve planeerimisel pidi raadio 23. juulil vaatama nelja kohta – kus salvestada ja kust teha ülekanne.

Milline on teie meelest Klassikaraadios praegu jutusaadete ja muusika tasakaal?

Teder: Ei saa öelda, et jutusaadete maht oleks väga suur, sõna ja muusika vahekord Klassikaraadios on 30 ja 70 protsenti. Praegu on uudised igal täistunnil – isegi see, et midagi uudist ei ole, on uudis, et kõik on hästi või on sama halb kui enne. See on ikkagi raadio. Aga meie jutud käivad ju asja ümber – me räägime kultuurist ja muusikast. Kes sellest siis ikka räägib.

Mängel: Siin tuleb mängu toimetaja vastutus: toimetaja koordineerib, millist infot edasi anda ja milline on selle info väärtus. Võrreldes lähinaabritest kolleegidega on meie olukord palju parem: meil näiteks ei ole sellist piirangut, et ühest teosest rääkimiseks on ainult kolm minutit. Kui leian, et väärtust on rohkem, saan aega kasutada selgitamiseks, millegi mõtestamiseks ja kuulaja informeerimiseks.

Teder: Enne kui olukord läks keeruliseks, oli meil Põhja- ja Baltimaade muusikaajakirjanduse seminar, koos olid kaheksa riigi muusikatoimetajad. Seal oli üks näide, et kui Leedu raadios oli Abrahamseni ooperist tunniajane saade, siis Taani raadios eraldati sellele kommentaariks aega viis minutit, sest eetriaega nii palju ei olnud. Meil ja kogu Ida-Euroopas on raadioprogrammi hoopis vabamalt võetud, ilmselt on selle taga ka majanduslik kalkulatsioon: meil on selles mõttes hästi, et oleme saanud oma vabadust nautida.

Heinloo: Raadios võib viis minutit olla informatiivsem kui tund aega juttu. Üks suuremaid probleeme on see, kuidas teha nii, et 55minutine saade ei läheks lõhki. Tihtipeale peab õgvendama, lühendama ja essentsiks kokku võtma, et esmatähtis tuleks välja ja oleks kontsentreeritum.

Teder: Mõnd kommertsjaama kuulates saan aru, et seal ei monteerita midagi. Kõik, mis räägitakse, läheb otse-eetrisse. Sellega võrreldes on meie saateid, kust on soojendusepisoodid ja niisama nihelemine maha võetud, palju kergem kuulata.

Mis on Klassikaraadios algusaastatega võrreldes praegu kõige suuremad erinevused?

Teder: Ainult meie Kerstiga vist saame midagi öelda, Liina ka – meil on nimelt väga noor toimetus. Ma hakkasin ajalugu uurima ja tõin endale esimese viie aasta Raadiolehed, et vaadata, mis saatekavas on. Saatekava oli esimestel aastatel täiesti formaatimata. Seda raadiokava formaati, et iga päev kindlal kellaajal on saade läbi nädala, alguses ei olnud. Võimalused olid teistsugused. Saatekava kujunes nii, et igaüks pakkus midagi, tõi mingi plaadi, andis kommentaari juurde, keegi käis festivalil, tegi mitmeosalise ülevaate … Selline suur juhuslikkus ja vabadus vaatas saatekavast vastu.

Inno: Jah, praegune mitmekülgne ja läbimõeldud programm on kujunenud aastatega, aga see annab palju võimalusi eri teemasid kajastada. Meil on toimetuses väga erinevad pühendunud inimesed ja ülesanded on jaotatud – see teebki programmi rikkaks ja võimalusrohkeks.

Vainumetsa: Minu mälu järgi algas suur muutus sellest, kui tuli saade „Album“ ja kõik muu sinna ümber. Praegu öeldakse, et silma torkab see, et tuli „Fantaasia“, aga samal ajal tulid „Album“, ühele teemale keskendumine ja muu struktureerimine. Mõtlesime õhinaga läbi, kuidas kava struktureerida. Sellest on kõik edasi arenenud.

Teder: 1998. aasta detsembrist saime võimaluse olla eetris ööpäev läbi ja alguse sai saade „Fantaasia“. Sellest ajast on meil programmis peale klassikalise muusika ka džäss, folk ja maailmamuusika.

Vainumetsa: Siis tuli veel näiteks „Da capo“, mis on siiamaani muutmatult samas kohas. See kõik toimus ühe või kahe hooajaga.

Teder: Jah, „Da capo“ on kõva hittsaade. Käisin eelmisel aastal Kölnis – Kölni raadio WDR on Saksamaa suurim raadio – ja sealses klassikaprogrammis oli välja toodud uus saade, mis on äravahetamiseni sarnane „Da capoga“, klassikalise muusika hitid kõlavad teadustamata üksteise järel nagu DJ-set. Me alustasime sellise nurjatu programmiga väga ammu ja seda vähem on olnud ümberkasvamise vintsutusi. Vale pole olnud ka see valik, et võtta programmi klassikale lisaks džäss ja folk. Eesti auditoorium on nii väike, et ainult klassikalise muusika programm ei leiaks piisavalt kuulajaid.

Meenutan üht Vardo Rumesseni ammust kõnet Klassikaraadio toimetusse. Ta kurtis ärritunult, et eetrisse lastakse igasugust folki ja solki. Kas nüüd on kuulaja harjunud, et Klassikaraadiost kuuleb ka muud peale kitsas mõttes klassika?

Teder: Kitsalt klassikalise muusika publikut ei sünni ega kasva enam juurde – keskkond on teistsugune. Praegu on üldse väga raske öelda, mis on džäss ja mis klassikaline muusika. Ma arvan, et see pahameel on ajast maas, kuigi aeg-ajalt ilmub ikka välja keegi ja väidab, et klassikalist muusikat ei lasta piisavalt. Alati on keegi, keda häirib see, mis parajasti eetris on, või kellele mõni saade ei meeldi – me ei saa kunagi kõigile meeldida ühekorraga. Pean lugu Vardo Rumesseni aktiivsusest, aga tal oli selline omadus – mis ei ole ainult tal –, et ta tahtis formaalsusi, tahtis, et tema asja tehtaks. Tal ei olnud realistlikku ettekujutust publikust, kuidas inimesed elavad ja mida kuulavad. See on teatav kitsarinnalisus, mida esineb igas valdkonnas.

Mängel: Klassika mõiste on meie ajas nii palju muutunud, et võib-olla me peamegi selle ümber mõtestama ning kogu aeg ka ise selle mõistega koos arenema. Meil lasub kohustus hõlmata sajandeid muusikat ja kuigi neid harusid on nii palju, tundub mulle, et me kuidagi oma kuulajaid selle juures ei survesta ega kohusta neid trendidega kaasas käima. Pigem oleme leidnud saateformaadid, kus neid eri suundumusi pakkuda. Olen kindel, et igal stiilil ja žanril on oma kuulajaskond.

Pärn: Eriti nüüdismuusika puhul ei õigusta end see kitsalt mingis žanris hoidmine, sest kui nüüdisheliloojad on tihti mõjutatud mingist muust muusikast, siis meie peame ka lähtuma muust ajastust. Kui näiteks Tõnu Kõrvits on rääkinud, et tema „Lageda lauludes“ on konkreetsed tsitaadid progerokist või bluusist, siis me võiksime seda tutvustada nii, et mängime seda muusikat. Pigem irduksime reaalsusest, kui hoiame neid žanreid eraldi. Tänapäeval peamegi kajastama seda, kui läbipõimunud kõik omavahel on.

Vainumetsa: Mina olen seda kogenud sestsaadik, kui Klassikaraadiosse tulin: mõtisklesin sageli, mis on klassika praegu ja siin Eestis. Vastusevariante on mitmesuguseid ja eks me sellele küsimusele kogu aeg vastamegi oma otsingutes, mis ju jätkuvad. Kogu aeg püüame pihta saada, mis oleks parem vastus. Mina jõudsin folgiteemani samade küsimuste kaudu.

Kas muusikalise mitmekesisuse kallal peab pidevat tööd tegema, et keegi ei tunneks ennast kõrvale­jäetuna? Või peab teatud saadete autoreid hoopis ohjes hoidma, et muusika­valik ei oleks liiga julge?

Teder: Kindlasti peab kvaliteeti jälgima. Muide, kõige raskem on leida autoreid tõelisele klassikalisele muusikale. Palju kergem on saada kontakti inimestega, kes tegelevad folgi, maailmamuusika, džässiga – neil on palju öelda –, aga klassikalise muusika eksperte, kes räägiksid raadiosaates huvitavalt Beethovenist või Bachist, on keeruline leida.

Heinloo: Tihtipeale sõltub kontekstist, millesse muusika on asetatud, kuidas räägitakse ja kuidas esitletakse, mitte ainult muusikast endast või selle stiilist. „Fantaasia“ on nii populaarne just sellepärast, et saatejuhid on oma valikutes vabad ja esitavad seda, mis neile meeldib. Ja kuulajad tahavad avastada midagi uut.

Inno: Mis veel programmi tasakaalustatust puudutab, siis meil on ju tehtud kuulajauuringuid: kui palju on päevas kuulajaid ja mida arvatakse, mida võiks olla rohkem ja mida vähem. Aga kuulajate arvamused on seinast seina: ühed ütlevad, et džässmuusikat on liiga palju, ooperit ei taha üldse, teised ütlevad, et ooperit võiks olla palju rohkem. Mina olen teinud järelduse, et meie olemegi need eksperdid, kes peavad võtma endale kogu vastutuse ja pakkuma kuulajatele erinevat muusikat, peaasi, et see ongi väärt muusika.

Teder: Praegu analüüsitakse raadiokuulajaid meetodil day-after recall, mis tähendab, et moodustatakse valim, helistatakse inimesele ja küsitakse, mida ta eile kuulas. See meetod on uuringufirmal Kantar Emor kasutusel 2018. aastast. Telefoniuuringu järgi on meie kuulajate arv väga kõrgele tõusnud. Eelmisel aastal oli meil keskmiselt 88 000 inimest nädalas ja kuu kuulatavuse poolest olime Eesti esimese kümne raadiojaama hulgas. Eestis on üle 20 raadiojaama, mida uuritakse. Nii et kuulajate arv on praegu suur ja meie keskmine kuulaja on alla 50aastane – see on ka väga uhke saavutus, et nii noor, kuna enamasti on lääne klassikalise muusika jaamade kuulajad kõvasti vanemad. Meeste ja naiste osakaal oli enam-vähem võrdne ja vanusegrupid olid ka kõik esindatud. Lapsi oli muidugi vähem kui küpseid inimesi. Auditooriumi uuritakse praegu kuni 74. eluaastani. Meie kuulajad on väga erinevad inimesed. Kui nad kõik saaksid kokku – või kui tuhat näidiskuulajat kohtuksid ühes ruumis –, siis nad väga imestasid, et nad on nii erinevad.

Tiia, nii palju kui ma tean, on sul ikka olnud tihe side teiste riikide klassikalist muusikat mängivate raadiojaamadega. Ilmselt oled neist mingil määral eeskuju võtnud ja nende tegemistele kaasa elanud nii heas kui halvas. Kuidas on nende raadiojaamade käsi käinud selle 25 aasta jooksul, mil meil siin on olnud Klassikaraadio?

Teder: See on küll tõsi, et kuna valdkond on unikaalne, ei ole Eestist mingit nõu saada. Nõu saabki kõige lähemalt Soomest ja teistest Põhjamaadest, nende kolleegidega on meil väga hea koostöö olnud kogu aeg, ja siis üle terve EBU – Saksamaalt, Iirimaalt jm. Muutused on igal pool, igal pool on raske, eelarveid kärbitakse, avalik-õigusliku meedia olukord muutub, aga muusika jääb. On küll suletud orkestreid ja aeg-ajalt jälle ähvardab mingi kirves pea kohal. Sügisel taheti Iirimaa Lyric FMi kinni panna, seda ei ole siiamaani tehtud. Vanade, väga klassikaliste raadiojaamade programmid on mitmekesistunud nagu meie jaamgi – mitte meie eeskuju järgi, vaid mitmekesistamise tendents on kõikjal sama.

Mängel: Ma ei ole olnud Klassikaraadio sünni juures, aga väliskolleegide silmis on meie programmis imetlusväärne just see, et meie nüüdismuusika ja oma heliloojate looming on alati olnud tähtsal kohal. Mul on viimase paari aasta kogemus rahvusvaheliselt heliloojate rostrumilt, kus on nende teemade üle arutletud. Nagu Tiia ütles, on tehtud palju eelarvekärpeid ja mulle on jäänud mulje, et sageli kaob nüüdismuusika raadiojaamadest esimesena. Väga paljudes ringhäälingutes ongi juba aastaid tagasi uuele muusikale pühendatud saated lõpetatud või mängitakse uut muusikat kummalises seoses, näiteks väike jupike kõrvuti Mozarti või Bachiga – justkui kartes, et publik ehmub.

Teder: Mina olen tähele pannud, et palju sõltub inimestest: seal, kus tegutsevad pöörased fanaatikud kas või nüüdismuusika vallas, seal ei lõpetata. Selliseid on kõikjal ja tänu nendele aktiivne muusikaelu püsib, ka raadiotes.

Kuidas läheb praegu Klassika­raadiol kui ühel ERRi kanalil?

Teder: Kunagi pole ju palju võimalusi – kui mõtleme rahas, siis eelarve on väga piiratud. Aga praegu on meile väga soodne juhtkond, kes toetab Klassikaraadiot, isegi imestab selle üle, et meil on nii head auditooriumi näitajad ja et me ei ole nii kõrvalised, nagu mõnele võib tunduda. Selles mõttes on hästi ja ka koostöö teiste programmidega on täitsa hea. Meie muidugi näeme vaeva: avaldame oma huvitavatest vestlusringidest artikleid ja saame ERRi portaalis rohkem kontakte. „Klassikatähed“, mis jäi praegu seisma, oli väga tore koostöö ETVga ja loodame, et saade läheb sügisel edasi.

Velt: Mina valutan südant selle pärast, et Klassikaraadio on ainuke meedia­kanal, kus on võimalik osa saada klassikalisest muusikast. „Klassikatähtede“ konkurss, mis kahe aasta tagant eetrisse jõuab, on loomulikult väga tänuväärne, aga selleks et näiteks minu vanaema ja vanaisa Lääne-Eestis näeksid sümfooniaorkestri kontserti, peaks neil olema tellitud Mezzo. Minu meelest võiks seda näha ka teistes kanalites.

Vainumetsa: „Klassikatähed“ on tõesti väga tähtis saade. Minu arust see muudab seal esinevate noorte muusikute elu. Ka tavaline inimene ütleb, et, ohoo, see ja see tuleb esinema. Ja ta teab, kes see on. See on hästi suur asi.

Velt: Oleme ju saates „Klassikatähted“ osalenutega käinud ka kontserdituuril „Klassikaraadio tuleb külla“ ja kui ikka Tanel-Eiko Novikov tuleb väiksesse Vodja kooli esinema, on lapsed peaaegu pöörased.

Teder: Meil on oma kontserdisari „Klassikaraadio tuleb külla“, mis tuleb pärast „Klassikatähti“ ja mille me nüüd ka edasi lükkasime. Mina mäletan, kui Katariina Maria Kits oli klassikatäht. Olin seal kontserdil, enne oli koolist küsitud, kas õpilased tohivad ka vanemad kaasa tuua Katariina Mariat oma silmaga nägema. See armastus nende noorte artistide vastu … Nad said oma publiku sellest telesaatest kaasa. See on fenomenaalne edulugu. Eesti praegused kõige lootustandvamad anded on ikkagi sealt saatest läbi käinud.

Mängel: „Klassikatähed“ on sellepärast nii edukas ja populaarne saade, et see on selline klassikalise muusika formaat, mis ei nõua kuulajalt mingisugust eriteadmist või elitaarsust. Ei ole sellist hoiakute kujundamist – see on lihtne, meelelahutuslik ja hästi soe ning sellel soojusel ja ehedusel on oluline väärtus ka raadioeetris. Meil on viimastel aastatel üldse rohkem noortele suunatud ja noori kaasavat programmi: Klassikaraadio kontserdituur „Klassikaraadio tuleb külla“ ja stuudiokontsertide sari „Noorte stuudio“. Noored on elevil, sest nad saavad raadios olla, mängida ja rääkida.

Inno: „Klassikatähed“ on ju tohutu klassikalise muusika propaganda ja näitab, et klassikalises muusikas on noori pühendunud inimesi, et see on midagi väga kaunist ja luksuslikku, millesse tasub süveneda ja mille järele ihaleda.

Teder: Sarja „Klassikaraadio tuleb külla“ võtsime BBC eeskujul. Idee on see, et noor hea interpreet läheb koolidesse, publikuga samaealine muusik mängib nakatavalt, ta kasvatab oma publikut. „Klassikatähtede“ konkurss on mõjutanud ka noorte interpreetide suhtumist – võib-olla oleks see paranenud ka selleta, ma ei tea. Aga see aeg, mil lavale tuleb härra interpreet ja ei viska pilkugi saali, vaid teeb noodi lahti ja hakkab sealt ette kandma, on möödas.

Velt: „Klassikatähed“ on selline formaat, mida meie välismaa kolleegid kadestavad.

Teder: „Klassikatähed“ on konkursi „Con brio“ edasiarendus, mis tekkis Eesti Kontserdi ja ETV koostöös. „Con brio“ oli täpselt selline vähe huvipakkuv konkurss, kus žürii istus tühjas saalis. Interpreet piilus ukse vahelt, kas võib juba tulla, tuli, mängis ära, saalis olid tema õpetaja ja sõbranna. Sellega võrreldes on praegu särav konkurss, mida teavad tuhanded inimesed. Vahva.

Vainumetsa: Noortesaadetest peab kindlasti mainima „Klassikasäutsu“. See tuli koba peale, kui hakkasime õpetaja Kaie Mägimetsaga rääkima, et tema teeb kujuteldavaid raadiosaateid, et õpetada muusikat. Siis jõudsime mõttele, miks ei või siis päris raadiosaadet teha. See on ka nagu noortele hääle andmine: räägivad tavalised noored, kellele meeldib klassikaline muusika.

Teder: Seal on täiesti hingeminevat, täitsa uskumatu, kuidas noored seda teevad. See rabab mind alati, kui kuulan.

Inno: Kunagi tahtsime ise teha teoste lühitutvustusi ja nüüd teevad noored selle meie eest ära. Nad teevad õhina ja värske suhtumisega.

Vainumetsa: Noor inimene on hästi vahetu ja kõik, millesse ta usub, sellesse usub ta päriselt, temas ei ole veel mingit skepsist. Nii huvitav on näha, et noortele läheb muusika tohutult korda.

Mängel: Olen sama märganud „Noorte stuudio“ kontsertidel, viimati näiteks VHK keelpilliorkestri kontserdil – ma ei olnud professionaalsete muusikute keskel olles ammu näinud sellesarnast võimet muusikasse nii sisse minna. Millalgi see kirg või unistus kaob ja mul on hea meel, et oleme nende vähesele ettevalmistusele või kogemusele vaatamata andnud noortele võimaluse ka meie eetris sõna saada ja mängida.

Klassikaraadio ümber on aastatega kogunenud suur hulk kaasautoreid. Kes nad on, kust nad tulevad, kuidas saavad neist raadioinimesed?

Teder: Eks me otsime neid kogu aeg. Ühed lähevad ära, tuleb jälle järgmine seltskond. Meil oli ühel suvel suvetoimetajate konkurss, vähemalt 80 inimest pakkus ennast suveks saateid tegema. Nendest umbes kümme teeb meil siiamaani saateid ja mõni väga tähtsaid saateid.

Heinloo: Olime vapustatud, kui kõrgel tasemel on need teoste lühitutvustused või lühisaated, mis nad olid saatnud. Mõtlesime, et need võiks peaaegu kõik eetrisse panna.

Vainumetsa: Kõik, kes tahtsid saateid teha, tundsid nii hästi programmi. Oli huvitav tundma õppida inimesi, kes tunnevad Klassikaraadiot.

Teder: Ja muidugi käivad ka meie praktikandid siin edasi, sel sügisel oli meil neli praktikanti. Kui õigesti mäletan, siis esimene lend oli 2002. aastal. Me kasvatame ikkagi endale järelkasvu ja kontakte.

Mängel: Kõige rohkem kaasautoreid käib läbi hilisõhtusest „Fantaasia“ saatest. Mulle tundub, et kõige suurem väärtus on see, et iga saatejuht on seal väga isikupärase lähenemisega, nad ei ole veel iga päev saadet tehes töötanud välja kindlat kõnepruuki või formaati. Igal õhtul ongi inimene isiklik, lähtub iseenda maitsest, avab oma hinge ja paljastab teinekord ka oma nõrgemad küljed. Tore on jälgida, kui eetris on ka mitte nii kogenud inimene, sest meil kõigil tekivad saadet tehes paratamatult maneerid ja harjumused. Teinekord inspireerib uute autorite tulek ka meid.

Teder: Meil on ka nii-öelda vanu autoreid, näiteks meie paljude hea pedagoog Tiia Järg on siiani asendamatu klassikalise muusika saadete alal – temast jääks lünk.

Inno: Väga palju sisukaid saateid on teinud Maia Lilje. Arhiivis on tohutu hulk tema saateid ja sarju.

Teder: Tiit Kusnets ka peaaegu nagu töötab meil, ta on alati olemas. Ja Robert Staak teeb „Vanamuusikatundi“.

Millist kuulajate tagasisidet te kõige tõsisemalt võtate?

Teder: Praegu on keeruline, veebisait kogu aeg areneb ja seal on kommenteerimist jäänud vähemaks. Üksikud helistavad. Meil on üks kuulaja, kes helistab iga päev – tahab öelda, kes kõik väga head on. Mõned kirjutavad. Hommikuses mälumängus on suur kontakt, seal on selliseid inimesi, et ma imestan, kuidas nad kõike teavad. Neid ei ole palju, aga nad on väga agarad. Tagasisidet tahaksime rohkemgi: kui kellelgi on midagi head või paha öelda, siis … Praegu saab vist kõige rohkem tagasisidet saade „Lihtsalt nostalgia“.

Velt: Väga armas kuulajatega vestlus toimub pühapäeva hommikuti, kui eetris on suhteliselt kindla kuulajaskonnaga „Sooviklassika“. Need inimesed on aegade jooksul tuttavaks saanud: nad helistavad, et esitada oma muusikasoov, aga sageli jagavad ka muljeid, mis on neile viimastest saadetest meeldinud või mida tahaksid rohkem kuulata.

Pärn: Kuulajate tagasisidet ei ole kunagi liiga palju, samal ajal on minu arust hästi suur tunnustus see, kui näiteks Mari Tarand ütleb, et kuulab Klassika­raadiot ja mis talle meeldib, mis ei meeldi. Tähtis on nende arvamus, kes on arvamusliidrid, ja ma ei tea, kui palju tuleb võtta tõsiselt seda, et meile helistatakse. Meile helistatakse ju ka otsesaate ajal, kui ei ole palutud helistada, eks ju. Meie ülesanne on ära kuulata, aga saame ka sellist tagasisidet, mida ei ole vaja.

Mängel: Kuulaja tagasiside on suuremas mahus personaalne konkreetsele toimetajale, olgu see siis kiri, telefonikõne või väike Facebooki teavitus. Kuna tegijate ring on väike ja need, kellega muusikavaldkonnas kokku puutume, on meile tuttavad, siis tagasiside tulebki isiklikku liini pidi, mitte raadio veebisaidile kirjutatult ega stuudiosse helistajatelt. Võib-olla võiksime mõelda, kuidas anda veelgi suurem võimalus kuulajale reageerida, et saada tegelikku tagasisidet, mis aitaks meil otsuseid ümber seada või edasi liikuda.

1 Miina Pärn, Lisete Velt, Helikaja. Kultuurimaastik kultuuriajakirjanike pilgu läbi. – Klassikaraadio 21. XII 2019. / Kultuuritoimetajad Klassikaraadiole: head kriisi ei saa raisku lasta. – ERRi kultuuriportaal 23. XII 2019; https://kultuur.err.ee/1017042/kultuuritoimetajad-klassikaraadiole-head-kriisi-ei-saa-raisku-lasta

2 Lisete Velt, Miina Pärn, Helikaja. Mis saab Eesti Rahvaluule Arhiivist? – Klassikaraadio 8 II 2020. / „Helikaja“ vestlusring: mis saab Eesti rahvaluule arhiivist? – ERRi kultuuriportaal 9. II 2020; https://kultuur.err.ee/1033311/helikaja-vestlusring-mis-saab-eesti-rahvaluule-arhiivist

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht