Steik ja kvartett

Novikov, Lattikas, Metsvahi ja Joamets on igati silmapaistvad interpreedid. Nad saavad(ki) kõigega hakkama: neile võib kirjutada ükskõik mida ning nad teostavad selle tehnilise üleolekuga.

GREGOR KULLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Löökpillikvarteti debüütkontsert „Löögi ilu“ 7. X Estonia kontserdisaalis. Eesti Löökpillikvartett: Karl Johann Lattikas, Tanel-Eiko Novikov, Lauri Metsvahi ja Tiit Joamets. Kavas Pärt Uusbergi teos „Sina …“ (esiettekanne) ning Aurél Holló, David Hildebrandti, Thierry De Mey, Pius Cheungi, Nebojša Jovan Živkovići, Peter Martini, Minoru Miki, Lauri Metsvahi ja Argo Valsi muusika.

Estonias oli Eesti Löökpillikvarteti teine debüütkontsert. Esimene leidis aset päev varem Pärnu kontserdimajas. Estonia pooltühi kontserdisaal ei ajanud suud ammuli, sest kontserdile ei olnud nagu teavitustööd tehtudki. Ega tea ka, milline pilt keskmisele kontserdikülastajale vaimusilmas viirastub, kui ta näeb sõna „löökpillikvartett“ – kas pingiread oleks tihedamalt asustatud, isegi kui oleks rohkem reklaami tehtud? Huvitav oleks teada, mida eeldatakse, sest tõtt-öelda on tegu üsna kauge ja värske nähtusega. Löökpillimuusika pole teab mis laialt levinud. Kontserdil kõneles Novikov, et n-ö avapauk kõlas XX sajandi teise poole alguses. Pooleldi nõustun selle jutuga, pooleldi mitte. Löökpillid olid tollases modernismikeerises küll moeröögatus, kuid muusikat kirjutati neile juba märksa varem.

Löökpillide arengut võib XX sajandil vaadelda kahtepidi. Vähem tuntud suund on Alphonse Leduci Pariisis avaldatud varajaste löökpillide soolod, mille hulka kuulus ka Henri Tomasi (1901–1971) „Concert Asiatique“ ehk „Aasia kontsert“, Eugène Bozza (1905–1991) „Rhythmic“ ehk „Rütmiline“, Yvonne Desportes’ „Theme et Variations“ ehk „Teema ja variatsioonid“ ning Maurice Jarre’i (1924–2009) „Suite Ancienne“ ehk „Vana süit“. Need mitmeosalised teosed on klaverisaatega ja pakuvad ainulaadse sissevaate tollasesse löökpillide kasutusse. Osad eristuvad üksteisest: teostes oli tihtipeale üks-kaks osa marimbale, vibrafonile või ksülofonile, timpaniosa ja viimaks kombineeritud osa mitmesugustele häälestamata löökpillidele (väike trumm, triangel, tamburiin, puuplokk jne). Erandina väärib tähelepanu Darius Milhaud’ kontsert löökpillidele ja väikesele orkestrile op. 109, mille esiettekanne leidis aset 1930. aastal. Selles murrangulises löökpilli sooloteoses on Milhaud ette näinud kasutada 15 löökpilli ja nelja timpanit ning interpreedilt nõuab tummist osavust, et mängida igat pilli tempos ning hoida nende tämbrid ja dünaamika tasakaalus. Peale selle peab interpreet dešifreerima paralleelselt mitut eri noodisüsteemi.

Eesti Löökpillikvarteti (fotol vasakult Tiit Joamets, Karl Johann Lattikas, Tanel-Eiko Novikov ja Lauri Metsvahi) debüütkava siht oli interpreetide sõnul anda aimu löökpillide väljendusvõimalustest.

Piia Ruber

Löökpille kohtab ka Stravinski, Milhaud’ ja Bartóki varastes kammerteostes. 1918. aastal komponeeris Stravinski teose „L’histoire du soldat“ ehk „Sõduri lugu“, mille löökpillipartii hõlmab seitset pilli, mida peab mängima üks inimene. Viis aastat hiljem komponeeris Milhaud suurele kammeransamblile (16 keel- ja puhkpillimängijat, sh soolosaksofon) teose „La creation du monde“ ehk „Maailma loomine“, mis on inspireeritud tema kokkupuutest Ameerika džässiga. Ses töös on ka kaks löökpillimängijat, kes mängivad peale üheksa löökpilli (trummikomplekt) nelja timpanit. 1937. aastal kanti ette Bartóki sonaat kahele klaverile ja löökpillile, kus kaks esinejat mängivad kokku seitset löökpilli. Bartóki teose juures on eriti tähelepanuväärne heli üksikasjalikkus, mida helilooja interpreetidelt nõuab, osutades trummidel spetsiifilistele positsioonidele. Ajaloolisest vaatenurgast tähistab see löökpillimängu tämbraalses ja tehnilises arengus edasiminekut. 1959. aastal kirjutas Stockhausen 21 löökpillile teose „Zyklus“ ehk „Ring“, mis muutis põhjapanevalt suhtumist löökpillimuusikasse.

Kavas oli koos lisapala(de)ga 11 teost, millest puudutan lähemalt neid, mis mulle enam huvi pakkusid. Neist esimesena kõlas David Hildebrandti teos „Bøffer“ (albumilt „Pace – at the Royal Danish Theater“, 2020), mille pealkiri võiks tõlkes olla „Steigid“. See karakteerne, teatraalne ning kirjeldav teos on justkui löökpillisoolo mõnest džässi­baari live’ist, millele järgneb palavikuline aplausi ja karjete voor ühes kisava sopransaksofoniga, mis puhub baari sigaretisuitsu sisse õhukeeriseid. Sestap on loodud õhkkond intiimne: märgata on vaid vaskseid tammepuust lambriisid ning kusekollast oreooli, mis viitab suitsu sees laes olevale lambile. Laual on viskiklaas ning konid. Ümberringi on veider hais. Steik?

Pärt Uusbergi „Sina …“ (2021, esiettekanne), kontserdi tellimustöö, eristub teistest kavas olnud teostest ning on kahtlemata originaalne. Kohati ununes, et kõlavad löökpillid. Tremolo-marimba ja -vibrafon kõlasid justkui puhkpillid (klarnet?), mille toon jõudis kõrvu märkamatult. Sedasi kõlama hakanud harmooniad tipnesid kellamänguga, mis tuletas meelde teose proloogis kõlanud trianglitriot. Teose atmosfäär on nõnda hõrk, õhuline ja sädelev, et selle üleloomulikkus ehmatab mõneti oma otsekohesuses. Kavalehel kirjas viide sinendusele, sinule kui kellelegi kallile ning Sinule kui Loojale on pealiskaudne, ent sügav. Tagasihoidlik faktuur on selle teose eelis, sest vastasel juhul poleks suurtel mõtetel teoses „Sina …“ ruumi. Tagasi mõeldes on haiglane tõdeda, kui tabavalt mahuvad ära sinine värv, sina kui ka kõigekõrgem ühte lühikesse teosesse. Eurotsentristlikus ristiusuvaakumis muud kui jumala habemes nägu silme ette ei tule ning on keerulinegi millelegi kõrgemale viidates inim­kesksest kristluse kultusest hoiduda. Mind jäi kummitama, keda või mida on Uusberg silmas pidanud. Ja kellele mõtlesid kuulajad? Teose sisuline koostoimimine on kihvt, sest mõtteid kõrgeimale viies võiks mõelda kõigele ja kõigile ning seda Uusbergi teos mõneti soosibki. Laval toimuvat vaadates oli kohe selge, et „Sina …“ oli selle kava teostest interpreetidele kõige hingelähedasem. Kõik mõjus nii loomulikult.

Kavalehte sirvides teadsin ette, et Nebojša Jovan Živkovići „Trio per uno“ ehk „Trio ühele“ (1995) on õhtu nael: isegi kui teose esitus mind ei intrigeeri, on selle esmakuulamise kustumatul mälestusel samaväärne kui mitte suurem mõju. Kuue-seitsmeminutiline teos on iga hetkega aina aktiivsem ning nõuab mängijatelt tähelepanu, et pinget erksast (usutavasti ka väsitavast) partiist hoolimata üleval hoida. Eesti Löökpillikvartett sai sellega hästi hakkama. Efektsust pisendas veidi suur kontserdisaal, sest teose suursugusus läks selle akustikasse kaotsi, kuid sellegi­poolest tõi järsk rütmika ning selle narkouimaga sarnane mõju kananaha ihule. Kõigele vaatamata ei saa ma üle ega ümber sellest, et üks teos võib olla niivõrd meisterlik, sisukas ja pealekauba efektne.

Minoru Miki „Marimba Spiritual“ (1984) on instrumentaalkontserti meenutav pühendusteos marimbavirtuoos Keiko Abele. Teos on varem eksinud minu Spotify soovitusnimekirja „Dis­cover Weekly“ ning miskipärast on seda kuulates jäänud tunne, et tegu ongi kontserdiga, et seal on ka keelpillid ja puhkpillid, aga võta näpust: laval oli ainult neli löökpillimängijat. Helilooja sõnul on teos komponeeritud orgaaniliselt: teose esimene pool on staatiline reekviem ja järgnev elav ülestõusmine. Esimene osa algab marimbasoologa, seejärel on lisatud eeterlikud metalse, siis puidu kõlaga löökpillid. Teose teises pooles võtavad kolm löökpillimängijat appi veel trummi ja tempo tõuseb. Nõnda väljendub mingisugune mahenemine, mis kulmineerub analüüsiga (töötlusega). Tekkis küsimus, kas metalli ja puidu kõlade summa on trumminaha kõla.

Novikov, Lattikas, Metsvahi ja Joamets on igati silmapaistvad interpreedid. Kontserdi lõppedes tükkis peale mõte, et nad saavad(ki) kõigega hakkama: neile võib kirjutada ükskõik mida ning nad teostavad selle tehnilise üleolekuga. Kui õngitseda mingit kriitikat, siis saagi leidsid vaid kaks kummilanti, millest esimese otsa hakkas lavaline kohalolek. Ekstaatiline valgus-show ja muusika rääkisid üht, kuid interpreetide kehakeel midagi muud. Mulle jäi mulje, et tehakse tööd, mitte muusikat (v.a Novikov) – seda eelkõige aktiivse muusika puhul, sest sise­kaemuslik ja malbe helikeel sobitus nendega kaunisti. Teine lant oli kinni kavas, mille siht oli interpreetide sõnul anda aimu löök­pillide väljendusvõimalustest. Kontserdi pealkiri „Löögi ilu“ kirjeldab selle sisu õige täpselt, sest muusika oligi klassikalises mõttes ilus, kuid kahe tunni sisse oleks mahtunud palju enamat. Kus olid Steve Reichi „Drumming“ (I osa), John Cage’i „Third Construction“ ehk „Kolmas konstruktsioon“, Iannis Xenakise kuulus sooloteos „Psappha“ või „Okho“? Olen õnnejoovastuses, et programmi polnud võetud ühtegi nn kaanonisse kuuluvat heliloojat ning pealegi olid kõik heliloojad eri paigast pärit, kuid stiililist mitmekesisust oleksin oodanud ehk märksa rohkem. Löökpillide sarm peitub häälestamatuses, kuid neid instrumente kostus marimba ja vibrafoni kõrval kõrva vähe. Neist nüridest nooltest hoolimata usun, et löökpillikvarteti ellukutsumine on vajalik ettevõtmine ning heliloojatele igati teretulnud võimalus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht