Rock’n’roll muinasjutumaal

Tuhatkond muusika, käsitööõlle ja maaliliste maastikuvaadete nautijat moodustasid Käbliku talus justkui positiivsusest pakatava tervikorganismi.

PRIIT LIIVISTE

Festival „Käbliku Beer Camp & Rock’n’Roll“ 17. – 18. VII Käbliku turismitalus Põlvamaal.

Millise valemi järgi korraldada üht tõeliselt edukat festivali? Kas hinnata edu vaid publikuarvu põhjal või tuleks silmas pidada keerulisemaid parameetreid? Täiesti ebasuupärase nimega festival „Käbliku Beer Camp & Rock’n’Roll“ toimus sel aastal juba kolmandat korda ja tõi ebareaalselt maalilises kohas asuvasse ning muinasjuturaamatute illustratsioonidesse sobivasse Käbliku tallu kokku tuhat muusikasõpra. Võrreldes eelmiste aastatega oli publikuhuvi tõus märgatav, mullusega võrreldes pea kahekordne. Üks põhjus on kindlasti asjaolu, et rahva seas on sõna sellest suurepärasest festivalist levinud ja head asjad kipuvad paratamatult populaarseks muutuma. Ilmselt mängib mingil määral rolli ka viirusepandeemiast tingitud konkureerivate festivalide (näiline) vähesus ja publiku igasuvine kustumatu janu festivalide järele. Käbliku festival on ilmselt saavutanud tuhandepealise publikuga piiri. Selle ületamisel võib senine positiivne kuvand hakata murenema, sest puhtlogistiliselt oleks keeruline – ilma festivalipinda robustselt suuremaks ehitamata – ära mahutada veel suuremat inimhulka (ja nende sõidukeid).

Suureks saamine on festivalikorraldaja jaoks hea mingi piirini. Ka Käbliku festivali korraldajad kinnitasid, et neil ei ole soovi üritust lõpmatuseni kasvatada, sest siis hakkaks kannatama üldine atmosfäär. Mulle kui festivali avabändi lõpunootide ajaks kohale jõudnule mõjus kogu rahvamass esiti pisut liiana. Peatselt aga asendus võõristus äratundmisega, et mõni paik ongi selline, mis muudab külastajad inimesena paremaks ja ilusamaks.

On festivale, kuhu inimesed on alati nõus minema, ka siis, kui esinejate nimekirjast kõnetab neid vaid mõni üksik artist. Käbliku festival on minu arvates üks selliseid, millesse on raske mitte armuda isegi siis, kui ühtki bändi näha ei soovi. Põlvamaal Leevi jõekäärus paisjärve kaldal asuv muinasjutuline talukompleks on oma looduslähedase iluga festivali korraldamiseks suurepärane koht. Muusika, käsitööõlle ja maaliliste maastikuvaadete nautijad moodustavad igal aastal ühel nädalavahetusel justkui positiivsusest pakatava tervikorganismi, mis aeg-ajalt rahutuna lavaesise, telklaagri ja õllelettide vahel ringi liugleb. See aasta ei olnud erand. Tegu on festivaliga, mis lõppeb alati liiga vara ja kus on alati liiga lõbus. Aga mis teha …

Metal jäi kõlama

Eesti pagan-metal’i legend Tharaphita alustas minu jaoks festivali ja tuleb nentida, et sellist ansamblit oleks loogilisem vaadata hilisõhtul pimeduse saabudes, et paganlikud sõnumid tunduksid tõsiseltvõetavamad ja pimedusega harjunud paganistid ei peaks päikse käes silmi kissitama. Kodumaise raskemuusika eesliinisõdurid oma etteastega siiski allahindlust ei teinud, ja seda vaiksema ning tagasihoidlikumana tundus järgmisena alustanud Super Hot Cosmos Blues Band, mis tundus Tharaphita ja Loitsu vahel kohati justkui liftimuusika. Võimalik, et see oli vaid näiline, aga jäi mulje, et mõne aasta eest hoogsalt tegevust alustanud ansambel hakkab näitama väsimuse tundemärke. Loodetavasti ma eksin ja Super Hot Cosmos Blues Band tõestab peatselt vastupidist.

Rahvusliku black-metal’i ansambel Loits andis Käbliku festivali raames aasta ainsa kodumaise kontserdi ja raputas publiku enne reedeõhtust peaesinejat korralikult läbi. Südaööks oli publik Winny Puhhi võimsaks massi­riituse-sarnaseks etteasteks valmis ning muusikaline teekond poolsõgedate värvitud nägudega Lõuna-Eesti rokkaritega võis alata. Publik oli sel korral veelgi vastuvõtlikum kui nädal varem Tartus, kus bänd sama kavaga üles astus. Õhtu peaesineja staatuse auga välja teeninud Winny Puhh peegeldas kogu lisaenergia publikusse tagasi. Võimalik, et üks eduka etteaste põhjusi oli ka „koduväljaku eelis“, aga Eesti show-rock’i päästjad suutsid igal juhul tõestada oma ülimat meelelahutuslikku taset. Õigupoolest ei saagi ju Winny Puhhi nimetada sedasorti teatraalse roki päästjateks, vaid pigem selle ainuesindajateks. Valitud žanri ainsa esindajana on neil alati lihtne püsida kujuteldava ansamblite edetabeli tipus. Nali naljaks, sedasorti professionaalset hullust järjepidevalt kõrgel tehnilisel ja kunstilisel (pigem maitse asi) tasemel ükski teine kodumaine ansambel vähegi veenvalt välja ei vea. Kestvale publikuhuvile aitab kindlasti kaasa ka Winny Puhhi kontsertide vähene arv, aga esimese festivalipäeva lõpetuseks oli ansambel igati õiges kohas ja viis publiku adrenaliinitaseme nii kõrgele, et pärast etteaste lõppu oli publikul mitu tundi tublisti tegemist, et end enne uinumist käepäraste vahendiga maha rahustada. Mõnel võttis see aega suisa varajaste hommikutundideni, mil esimesena langenud juba taas teadvusele tõusid.

Põlvamaal Leevi jõekäärus paisjärve kaldal asuv muinasjutuline talukompleks on oma looduslähedase iluga festivali korraldamiseks suurepärane koht.

Lauri Nagel

Ootamatud üleminekud

Ansambli Revals pereheitmise tulemusena mullu kevadel tekkinud Wiiralt sarnaneb oma eelkäijaga loogilistel põhjustel üsna äratuntavalt, üritades rahvalikku kantrirokki surematuks mängida. Paraku jääb bändil puudu sisust. Kuigi mängutehniliselt on kõik justkui korras, on laulusõnade keskmine tase pisut nõrk (sarnaselt paljude teiste enne ja pärast lavale astunud esitajate omadega) ning bändiliikmete lavaolek pisut liiga pingutatud, et tõusta kodumaise muusikataeva kustumatuks täheks. Viimase etteheite osas oleksin siiski pisut ettevaatlik, sest kes see laupäeval kell 13.30 ilma suurema pingutuseta ikka väga veenvalt rokkida suudaks: tavapäraselt hakkaksid bändimehed sel kellaajal ärkama ja esimesi päevaplaane tegema. Ja esimese nõrgasõnalise etteaste põhjuseks võis olla asjaolu, et laulja suutis sõnad välja hääldada, ja seega oli ka aru saada, mida lauldakse. Pole halba ilma heata.

Üleminek Wiiraltilt järgmisele bändile oli samuti üsna ootamatu. Kaks punti olid teineteisest niivõrd erinevad, et tekkis tunne, justkui oleks vahepeal jäänud mingid lüngad täitmata ja kahe bändi vaheline lüli unustatud paika sättida: Tartu progressiivse metal’i ansambel Inter Omega oma süngevõitu nutulaulule kalduva tonaalsusega mõjus pärast eestikeelset leebet kantrirokki eriti rusuvalt. „Uuekooli nooruslikku metal’it“ viljeles ka järgmine esineja Sold, kes omakorda sulas ühte järgmisena esinenud järjekordse metal-bändiga, Tartu groove’i- ja hardcore-metal’i ansambliga Deformation. Horror Dance Squad jätkas metal’i laupäevast paraadi ja ausalt öelda hakkas igasugusest metal’ist selleks hetkeks juba isu täis saama. Seega ilmus Svjata Vatra lavale väga õigel hetkel ning päästis muusikasõbrad juba üheülbaliseks muutunud muusikalisest assortiist, tuues oma tavapäraselt energilise lavasõu ja kaasakiskuva esitusega ka mõned üksikud metal’ist ära hirmutatud festivalikülalised tagasi lava ette.

Tallinna ansambel Juur oli minu jaoks üks festivali suuremaid üllatajaid. Kuigi taas kaldus repertuaar žanriliselt pisut liiga jõuliselt ühte suunda, oli üldmulje oluliselt huvitavam kui laupäevaseid esinejaid vaadates-kuulates. Festivali kontsertkava lõpetasid Kosmikud, kes suutsid anda hämmastavalt veenva ja ägeda kontserdi, esitades peaasjalikult oma kullafondi materjali. On selge, et uus koosseis on end „käima jooksnud“ ja ansambel saab kontserte jätkata sama võimsa ja sünge väärikusega, mis neid alati saatnud on.

Järgmistele festivaliaastatele mõeldes tekib tahtmatult küsimus, kas Eestis on piisavalt väärt ansambleid, et igal aastal uute esinejatega festivalikülastajaid ligi meelitada. Ehk on ring tegelikult juba täis ja tuleb ennast kordama hakata? Seda võib nimetada ka traditsiooni juurutamiseks. Igal juhul on ilmselge, et Käbliku talus korraldatakse ka järgmisel aastal suurepärast festivali toredatele inimestele ja mõni diletandist muusikaajakirjanik võtab taas sel teemal sõna. On, mida oodata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht