Pühakiri kaanest kaaneni

Festivali „Beethoven“ tegijad jätsid otsustavalt kõik muusikavälise kõrvale. Fookusesse asetati muusika, absoluutselt ja kompromissideta.

TAAVI HARK

Festival „Beethoven“ 7. – 13. XII Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis.

Lõppenud aasta viimasel kuul, mil arutleti tõsimeeli, kas peaks pandeemia pidurdamiseks piirama kirikutes jumalateenistuste toimumist, sai teoks pühalik rituaalide rida. Detsembri teisel nädalal leidis aset ulatuslik festival „Beethoven“, mis pakkus kuulamiseks suurmeistri sonaatide korpuse kaanest kaaneni: 32 klaverisonaati, 10 viiulisonaati ja 5 tšellosonaati. Sten Lassmanni sisukas essee kavalehel viitas Hans von Bülow tuntud üldistusele, et Bach on muusikas vana testament ja Beethoven uus testament. Tõepoolest, teatav tõstetuse tunne saatiski paljusid kuulajaid, kes said võimaluse olla osa iselaadsest kogudusest, mis läbis otsekui palverännakuna Beethoveni sonaatide arengutee. Nii teoste kui ka pühendunud esitajate arv küündis poolesaja piirile. Et see kõik nädala raamidesse mahuks, said muusikaõhtutest sisult rammusad ja kahe vaheajaga maratonkontserdid.

Noppeid pikalt teelt

Esmalt meenub teist õhtut alustanud Tanel Joametsa kirglik, maskuliinne ja beethovenliku kaalutletud tahumatusega klaverisonaadi op. 10 nr 1 esitus. Sonaadi retooriline jõud ja magus lüürika tulid esile veendunud ja küllusliku mänguga, eelkõige ulatuslikus teises osas (adagio molto), millele järgnes kärsitu tormakusega üürike finaal (prestissimo). Kaunilt kujundatud terviku lõi sonaadist op. 10 nr 2 noorema põlve pianist Mariin Gill, kelle mängus oli nii intellektuaalset salapära kui ka humoorikat mängulusti, mis tuleb harjumuspärase aeglase osata sonaadis vägagi kasuks.

Õhtu jooksul kõlanud kolmest viiulisonaadist tõusis läbimõeldud väljendusega esile Linda-Anette Verte (viiul) ja Maksim Štšura (klaver) ansambel, mis äratas tähelepanu põneva temperamentide mänguga.

Beethoveni ülituntud „Pateetilise“ sonaadi soojendusena sai kuulda sonaatide paari op. 14, mis ei kõla kontsertidel just sageli. Noore, ent juba küpse mängumaneeriga pianismiga tõestas end Sofia Khvichia, esitades klaverisonaadi nr 9 E-duur. Selle sonaadi küllalt pilvitu olemus vajab ereda elamuse loomiseks head kõlameelt, mida Khvichia mängus ei napi. Lea Valiulina mängitud op. 14 nr 2 võlus eelkõige peene kujundusega aeglase osaga (andante). Klaverisonaadi nr 8 c-moll op. 13 („Pateetiline“) avaosa kõlas Marko Martini esituses nii tugeva sisendusjõuga, et hoolimata kuulamisharjumuse karidest ja väsimusohust kandus saali hoopis värskus ja erksus, mis ei raugenud ka kauni viisikaarega teises osas (adagio cantabile). Finaal kulges kaasakiskuvas hoos nii ruttu, et soovinuks Marko Martini tervet sonaati kordama aplodeerida.

Rõõmustava üllatuse pakkus kolmandal õhtul Jaan Ots sonaadiga nr 11 B-duur. On ju viimastel aastatel Otsa tegemised aina enam seotud dirigeerimisega. Selles esituses oli toredat tujukust ja mõnusat mänguhoogu. Üheks köitvamaks esituseks kujunes Mati Mikalai kujutlus sonaadist nr 12 (As-duur). Sonaadi avaosa mahukas variatsioonide põimik mõjus eredate ja peente vaheldustega. See muusikalise arutlusvõime ning fantaasia jõuproov sobitus Mikalai mängumaneeriga otsekui valatult. Dramaatilistest liialdustest hoidumine jättis mõttele paraja ruumi, mida kasutasid tänulikult teose morbiidsete vihjetega kolmas osa (marcia funebre sulla morte d’un eroe) ja hoogne finaal. See oli suurepärase tervikutunnetusega ettekanne, mis mõjus huviäratavalt ka detailides.

Erksa ettekandega jäi meelde duo Kristina Kriit (viiul) ja Marko Martin (klaver), kelle esitatud viiulisonaat nr 4 a-moll op. 23 veenis eriti habras-humoorika teise osaga (andante scherzoso) ja peaaegu hõljuvalt kergejalgse finaaliga.

Juba väsida ähvardava tähelepanu äratas Maksim Štšura esitatud klaverisonaat nr 15 D-duur op. 28 („Pastoraalne“). Elektrikarjuste ja automatiseeritud farmide ajastul mõjuvad pastoraalsed konnotatsioonid ju lausa eksootiliselt. Aga mitte see ei olnud kuulamisel otsustav, ikkagi absoluutne muusika! Maksim Štšura väga selge kujundite esitlus ja targalt mänglev pianistlik loojutustus hoidis kuulajad lõpuni kütkeis. Pole kahtlust, et muusikalise pastorina on Maksim Štšura üks Beethoveni koguduse anderikkamaid jutlustajaid.

Õe-venna duo Mari ja Mihkel Poll mängis viiulisonaadi nr 7 c-moll op. 30 sonaatide rännaku neljanda õhtu üheks eredamaks sündmuseks. Salapäraselt võbelev algus andis peagi maad otsustavalt hoogsale muusikaliste argumentide vastastikusele selgitamisele, milles oli nooruslikku nõtkust ja meisterliku pilli­valdamise lusti.

Klaverisonaat nr 17 d-moll op. 31 („Torm“) sai Kai Ratassepa jäägitult huvitavas tõlgenduses üheks kogu festivali tipphetkeks. Kontrastirohke avaosa pakkus eeterlikku salapära ja stiihilisi puhanguid, vastandades väga haaravaid hetki. Täiesti erilise hinguse tõi saali aga aeglane osa (adagio), mille Ratassepp esitas lausa transtsendentaalse süvenemise ja sisendusjõuga. Selle osa sügavus aimab ette Beethoveni viimaste sonaatide aeglaste osade õhulist nukrust, mille vangistav võlu ei jäta vist kedagi külmaks. Finaali elegantne hoog ja meetrumitunnet hetkiti ähmastavad puhangud veerlesid üllatavalt kaalutusse lõppu, justkui lõpetaks kogu muusikalise argumentatsiooni üks kergelt muigav küsimärk.

Kontrastse ilmega viies õhtu pakkus klaverisonaatide kõrvale kaks väga tugevat keelpillisonaatide esitust: viiuli­sonaat nr 9 A-duur op. 47 („Kreutzer“) ja tšellosonaat nr 3 A-duur op. 69. Suure­pärase koosmängutunnetusega duo Robert Traksmann (viiul) ja Sten Heinoja (klaver) pääses kiire reaktsiooni abiga üle mõnestki ohtlikust muusikalisest käänakust. See võimaldas luua tervikuna haarava ja kaasakiskuva esituse, kust õhkus nii spontaansust kui ka ideede küpsust. Sonaadi ebatüüpiline algus kehtestab viiuldaja solistiambitsiooni, millele sekundeerib klaveri vastulause. Seejärel rullub lahti vastastikku pingeline ja põnev keskustelu, mis näitab teise osa variatsioonides pisut leplikku vaimu, et siis hoogsas finaalis üksmeelse tuhinaga sõprust kinnitada. Intensiivne viiulipartii andis hiilgava võimaluse särada ka erksa kõlaga pillil – Traksmanni käsutuses on itaalia meistrite Gaglianode viiul XVIII sajandist (Eesti pillifond).

Theodor Sink tšellol ja Kristi Kapten klaveril kinkisid tšellosonaadi nr 3 A-duur op. 69 maitseka ja mitmekesise tõlgenduse, mis õigustas ettekande eel välja antud autasu: Theodor Sink pälvis Eesti interpreetide liidu välja antud aasta interpreedi preemia.

Klaverisonaatide mitmekesisest hulgast pääses mõjule Sten Heinoja esitatud sonaat nr 21 C-duur op. 53 („Waldstein“), millele andis tiivad tormakalt tarmukas mänguhoog. Poeetilis-filosoofilise sügavusega kõnetas Sten Lassmanni mängitud sonaat nr 23 f-moll („Appassionata“), milles ristus karuldane jõud elegantse peenusega.

Festivali finaal oli eelnevate õhtutega võrreldes eriliselt publikurohke. Oli selle taga janu Beethoveni hilisloomingu järele, eriliselt mainekate interpreetide rivi või mugav nädalapäev, ei teagi öelda. Ent oht tugevate elamuste lopsakuse all looka vajuda sai kava silmitsedes kahtlusteta ilmseks küll. Elegantse ja lihvitud avangu pakkusid Olga Voronova (viiul) ja Mati Mikalai (klaver) viiuli­sonaadiga nr 10 G-duur.

Tõelise maiustükina sai kuulda op. 102 tšellosonaatide paari kahe väljapaistva tšellisti esituses. Sonaadi nr 4 mängisid Marcel Johannes Kits tšellol ja Sten Heinoja klaveril. Suurepärase tooni, intonatsiooni ja maitseka artikulatsiooni koosmõjul võlus Kits tummisest materjalist välja kõnetava ja tuumaka tulemuse.

Beethoveni viimase tšellosonaadi nr 5 D-duur op. 102 nr 2 esitasid sädeleva sisukusega Valle-Rasmus Roots ja pianist Sten Lassmann. Kareda ja tujuka loomuga repliigid vaheldusid sulni laulvusega, seejuures olid ka mõlema pooluse äärmised kontrastid lõpuni kujundatud. Rootsi ja Lassmanni duo tugevaim trump on psühholoogilise täpsuse ja tehnilise meisterlikkuse sulam, mis võimaldab selgeks ning jälgitavaks mängida ka ülimalt komplitseeritud ideed. Intellekti ja osavuse proovikiviks on Beethoven asetanud teose finaali krõbeda fugaato, mis õnnestus veenva voogavusega.

Beethoveni sonaadiloomingu tõeliseks krooniks on kolm viimast klaverisonaati, mille esitasid Irina Zahharenkova, Ivari Ilja ja Peep Lassmann. Selle teosekolmiku transtsendentaalne mõõde on nii tugev, et omal moel sulavad need mälus üheks hiiglaslikuks tervikuks. Ka kõik kolm esitust olid nii kõrgel kunstilisel tasemel, et neid ei tihkagi post factum tükkideks võtta.

Sonaat – objektiivne kirg

Festivale püütakse sageli kavalate võtetega mitmekesistada: kontserdid eri saalides, mängud žanripiiridel ja teiste kunstiliikidega, loengud ning vestlusringid. Festivali „Beethoven“ tegijad jätsid otsustavalt kõik muusikavälise kõrvale. Fookusesse asetati muusika, absoluutselt ja kompromissideta. Vahelduse lõi ühe helilooja fantaasia ühe žanri piirides ja teoseid esitavate interpreetide mitmepalgelisus. Kõik – ei vähem, ei enam. Ja see mõjus hästi! Põhilisele keskenduda ei olegi lihtne, sest heliloojate-klassikute teoseid ümbritseb sageli tihke poolmütoloogiline kihistus, mis tingib sellegi, millist muusikavälist võrku tuuma ümber punutakse.

Sensatsioonide ja tüütult korduva uudisvoo taustal mõjub sonaatide huvitav sisemaailm tõeliselt värskena. Siin võivad dramaatilised vastuolud kuulaja läbi raputada moel, mis ei päädi närvirakkude kao või resigneerunud mossitamisega. Vahelduseks oleks vist paslik peatada lõputu arvamine, jääda vakka ja kuulata instrumentaalmuusikat, seda absoluutset. Milline luksus on siseneda reaalsusesse, kus leiame grammatika ja laused, aga ei ainsatki verbi, nimisõna, kiitust ega solvangut.

Kui nädalase festivali algupoolel valitses aimdus, et seda kõike saab ehk liiga palju, siis raja lõppedes isu kasvas. Sonaatide tohutu korpuse järel tahtnuks elavas ettekandes ära kuulata ka kõik Beethoveni keelpillikvartetid – on ju needki olemuselt sonaadid, ainult pisut paisunud koosseisule. Jääb vaid loota, et kultuurkapitali uus ansambliresidentuuri programm, mille esimene taotlusvoor on suunatud just keelpilli­kvartettidele, pakub stiimuli luua selline koosseis, kes võiks suurmeistri järgmise tähtpäeva puhul Eestiski niisuguse vägitööga hakkama saada. Ei ole ju patt loota!