Poolikult väljavoolitud Buratino

Kostüümides on küll isikupära, pea kogu värvipalett on esindatud, aga tegelased nende sees jäävad tagaplaanile, mõjudes pahatihti skemaatilisena.

MEETA MOROZOV

Rahvusooperi Estonia muusikal „Buratino“. Helilooja Olav Ehala, laulutekstide autor Juhan Viiding, libreto autor ja lavastaja Andres Dvinjaninov, dirigendid Kaspar Mänd, Lauri Sirp ja Andres Kaljuste, kunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Rasmus Rembel, koreograafid Kristin Murula ja Villiko Kruuse. Esietendus 26. V Estonias.

Üle kõige unistab Buratino teatrist ja sealt võib teda ka leida – lavalaudadelt see krutskeid täis tegelane niipea ei kao. Olav Ehala ajaproovile vastu pidanud muusikasse rüütatud lugu on taas ühe põlvkonna ees ja seekord Estonia värvikas lavastuses, millel on kõik eeldused tõsta Buratino noore publiku lemmikkangelaste seas auväärsele kohale. Elevil nägude ja agaralt plaksutava kätemere järgi otsustades olid esimesed väiksed etenduse külastajad igati rahul. Suurema vaataja südant Buratino esimese hooga ei võitnud, eks arvustama õppinud täiskasvanuga olegi lugu keerulisem.

Puuhalust nukk, olgu tema nimi itaalia Pinocchio või Tolstoi sulest sündinud Buratino, on oma seiklustega muusikalile tänuväärt ainestik: igivana võitlus hea ja kurja vahel, kirju tegelaskond, kellest igaühel oma asi ajada, ning lõpuks iseäralik tembutajast peategelane, kellele on lihtne kaasa elada. Lavastaja Andres Dvinjaninov on Buratino lugu käsitlenud traditsioonilises lapsesõbralikus võtmes, kuhjamata tarbetuid efekte või tehnoloogilisi lahendusi. Lihtne loogiline süžee ja sidusad stseenid lasevad ajatul lool ehedalt esile tulla.

Sisu toetab ka inimlikkust rõhutav lavakujundus (inimnäoline kuu, käekujulised puud ja hiiglaslikuks näoks kujundatud pöördlava) ning külluslikud kostüümid, milles võlub maagilise teatri hõng ja muinasjutumaailm tuuakse otse kätte. Värskelt mõjub varjuteatri kasutamine, mille abil on leidlikult lahendatud vägivallastseenid, näiteks Buratino puu otsa riputamine ja tiiki viskamine. Nii ei jää sündmus näitamata, ent mõjub distantsilt ja pigem kunstilise võtte kui karmi reaalsusena. Varjuteater tuleb mängu ka Pierrot’ retrospektiivse jutustuse juures Carabas Barabase ja Duremari pealt kuulatud vestlusest, andes loole uue mõõtme. Avastasin, et mängu kujutise proportsioonidega on ääretult põnev jälgida.

Lugu loo sees läbib lavastust ja loob matrjoškaefekti. Muusikali alguses hakkab papa Carlo vestma lugu Buratinost, vahepeal muutub lava Carabas Barabase nukuteatri etenduseks, kuhu publik publikuna kaasatakse ning lõpuks jõuavad tegelased kuldvõtmega avatud ukse kaudu ooperiteatri signatuuri saatel teatri lavale ja Buratino lugu võib otsast alata.

Märten Männiste on oma tegelase olemuse väga hästi ära tabanud. Buratinole omane särtsakus ja ülemeelikus, heatahtlik üleannetus ja siiras maailma avastamise rõõm pulbitseb mitmeski kohas välja.

Harri Rospu

Ka oma võsukesed teatrisse toonud vanemate peale on mõeldud. Nii ei puudu tänapäeva naljad püramiidskeemidest ja aktsiatesse investeerimisest. Otse loomulikult kõlab kaanikaupmees Duremari suust peaaegu et kohustuslik repliik tšakrate avamisest. Mõõdukas kogus etenduse peale laiali laotatud vihjeid hoiab täiskasvanu erksana, varjutamata samal ajal lastelugu. Rõõmu ja silmailu pakuvad energilised ansambli­stseenid, näiteks teise vaatuse alguses konnade tants, kus paindliku ja graatsiliselt mõjuva liikumise saavutamiseks on kasutatud väikseid batuute. Samuti köidab pilku dünaamiline tantsustseen heade ja halbade võitlusest, mille lõpus Buratino koos papa Carlo ja heade nukkudega saab Carabas Barabase jõugust jagu.

Kiidusõnadest hoolimata on lavastuses siiski tunda rabedust ja teatud toorust. Mõni sündmus rullub lahti liiga kiiresti või libisetakse olukordadest pinnapealselt üle. Lõpustseeni moraalijutlus papa Carlo suust ja pahade näitlik meeleparandus ei mõju veenvalt. Ka lavastuses peituv keskne mõte inimeseks olemisest ei tõuse esile. Kõige rohkem jääb aga puudu selgelt välja joonistatud tegelastest ja säravatest rollisooritustest. Kostüümides on küll isikupära, pea kogu värvipalett on esindatud, aga tegelased nende sees jäävad tagaplaanile, mõjudes pahatihti skemaatilisena.

Kes on näinud Elmo Nüganeni lavastust „Burattino“ lavakunstikooli XX lennu tudengitega, mäletab ilmselt mällusööbivalt eredaid karaktereid nagu ülihumoorikas Artemon (Karol Kuntsel) või hüpnotiseeriv rebane Alice (Hele Kõre). Rahvusooperi variandis jätavad paljud tegelased ebamäärase mulje – nagu üks rahvamassis kohatud inimene, kelle näojooni ei suuda hiljem meenutada, kuidas ka ei pinguta. Muusikali on kaasatud palju noori artiste, kes ei ole muusikaližanriga veel sina peal. Näiteks mõjus rebane Alice (Aule Urb) liigselt eksalteeritud ja teatraalsena, tema kõrval ei olnud kass Basiliol (Mart Madiste) võimalustki tähelepanu saada. Malvinal (Kadri Kõrvek) jäi erilisusest puudu, kuigi laulupartii kõlas kenasti, ka Artemoni (Raiko Raalik) tegelaskuju oleks võinud karismaatilisemaks kujundada. Meeldiva mulje jättis nii vokaalse võimekuse kui ka halenaljaka karakteri veenva esituse poolest Pierrot’d kehastanud Mehis Tiits. On tunda, et tööd rollidega jätkatakse. Kas jäetakse mängimata või mängitakse üle, aga oma tegelasega samastumise poole on tarvis veel püüelda.

Omaette lugu on peategelase Buratinoga, kelle rollis teeb Estonia laval oma debüüdi Märten Männiste. Kindlasti ei suuda noor näitleja täita kõiki ülesandeid võrdselt hästi ja mitmelgi korral kannatab laul hoogsa lavalise liikumise tõttu, diktsioon ei ole selge, sõnalõpud või -algused kaovad ära. Kohati on tunda rohmakust ja ebakindlust oma rollis, ent kokkuvõttes ei jää see mulje domineerima. Tegu on ikkagi sümpaatse esitusega, ja mis peamine, Männiste on oma tegelase olemuse väga hästi ära tabanud. Buratinole omane särtsakus ja ülemeelikus, heatahtlik üleannetus ja siiras maailma avastamise rõõm pulbitseb Männistest mitmeski kohas välja, näiteks stseenis Malvina juures, kus Buratino oma agara võõrustaja kasvatusvõtetele sama agaralt vastu puikleb.

Muusikaliselt jättis lavastus kirju mulje. Orkestrile kirjutatud versiooni esmaesitanud orkester väärib kiidusõnu. Kaspar Männi nõtkel juhatamisel paelus Ehala värvika harmooniaga helikeel, eriti paitas kõrva puupuhkpillide mahlakas tämber. Sama ei saa öelda koori kohta, mis kohati kõlas tuhmilt ja ebaloomulikult. Solistide puhul oli selgelt tunda eristumist nii taseme kui ka laulustiili poolest. Kõrvu jäi nii tugevat ooperikooli kui ka poplaulu mõjutusi. Kirevus ja kõikuv tase takistasid terviku tekkimist ega lasknud Ehala muusikal täiel määral särada.

„Buratino“ esietendus meenutas üht paljulubavat peaproovi, millest tõotab tulla tõesti väga hea lavateos, kui veel rohkem sisse elada ja läbi tunnetada. Remargina olgu öeldud, et juba teine nähtud etendus koos staažikama koosseisuga haaras kaasa ja see tõestab lavastuses peituvat hitipotentsiaali. Veel pisut nokitsemist loometöökojas ning võib uskuda, et „Buratinost“ kujuneb elujaatav lavastus, mis igas vanuses publiku südamed jäägitult vallutab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht