Pärnu Linnaorkestri julge avang

Kaspar Männil on unistus tulevikust, kus särisev muusikaline süvakultuur elab ka pealinnast kaugemal – regulaarselt, mitte üksnes ühel teatud ning valitud suvenädalal.

TAAVI HARK

Pärnu Linnaorkestri XXVII hooaja avakontsert „Tüür, Puur ja Beethoven“ 13. IX Pärnu kontserdimajas. Linda-Anette Verte (viiul), Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Erkki-Sven Tüüri „Phantasma“, Rasmus Puuri viiulikontsert (esiettekanne), Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 7.

Pärnu Linnaorkester alustas oma hooaega julge ja modernse eeskavaga. Mahuliselt valitses selles käesoleva sajandi helikunst, mis pani muusika­lembesed pärnakad ja külalisedki pinevalt kuulama. Enesestki mõista ei jäänud austava tähelepanuta ka Ludwig van Beethoveni 250. sünniaastapäev. Hunnitust kavast koorub adumus, et orkestri noor peadirigent Kaspar Mänd on võtnud selge ja söaka sihi pakkuda Pärnus mistahes Euroopa kultuurilinnaga võrdset muusikalist hingetoitu, seda nii sisult kui ka vormilt.

Tüür ja orkestri uued kõrgused

Avamängu rolli täitis „Phantasma“, Erkki-Sven Tüüri üks värskemaid orkestriminiatuure. Abstraktsioone armastav Tüür on sellegi pealkirja valinud nõnda, et täpset tähendust püüdvad hermeneutilised kaevetööd näivad juba eos asjatud. Vihjamisi sisaldub selles nii vaimude, fantaasia kui ka fantoomide kohalolu. Tegelikult peitub partituuris vaid muusikalise materjali meisterliku kasvatamise taotlus ja osav kihtide kuhjamine, millest rütmilise intensiivistumise toel ehitub tore dramaturgiline kaar. Kogu ülejäänud ettekujutustöö jääb kuulaja fantaasia teha. Orientiiri annab kätte üksnes tõik, et peaaegu märkamatuna ilmub kõhedate kõlaväljade vahele motiiv Ludwig van Beethoveni avamängust „Coriolanus“. See ei mõjuta aga kuigi palju muusika kulgu – tegemist on ikkagi üdini tüüriliku teosega, mitte stiilimängulise parafraasiga. Kalduvus parafraseerimisele on pidulikul Beethoveni aastal kõikjal kõlavat beethoveniana’t vaadeldes mõnelegi heliloojale kiusatuseks kujunenud ja see on sageda kõrvalmõjuna toonud kaasa oma stiili lagunemise ohu. Tüüri stiililine sihik on aga siingi vääramatu. Tema kõlaline omailm on selgelt tunda ja kisub kõigiti kaasa. Juba „Phantasmat“ kuulates tekkis mulje, mis õhtu edenedes aina süvenes – Pärnu Linnaorkester on Kaspar Männi kindlakäelisel juhtimisel saavutanud uue taseme. Tuntavalt ja tulemuslikult on kõlalise ühtsuse ja kvaliteetse koosmängu kallal vaeva nähtud.

Kuhu tüürib Puur?

Õhtu suurimaks üllatuseks kujunes Rasmus Puuri viiulikontserdi esiettekanne – kõlanu on helilooja varasema loominguga võrreldes hoopis teisest kategooriast. Puuri seniste heliteoste üldrahvalik poolehoid tugineb siirale ja otsekohesele väljendusele, kus valitseb päikesepoisilik hoog ning elujaatav nooruslik innukus. Pikema pilguga vaadeldes pole aga sellest toredast hulgast lihtne leida midagi tõeliselt omanäolist. Seevastu Rasmus Puuri värske viiulikontsert on murranguline, erutav ja krobeline, rohkete varjunditega ning peenelt orkestreeritud magnum opus. Teose uudsus ega murrangulisus ei seisne selles, et puuduksid lihtsalt järele lauldavad meloodiakaared, ennustatavad harmoonilised trajektoorid või tuttavlikud tantsurütmid. Puur ei ole sihiks seadnud hüljata kõike tuttavlikku, teha põrpivat revolutsiooni. Varasemast omane on endiselt alles, aga peenendatud kujul ja muutunud helilises mikrokliimas.

On tunda, et Kaspar Mänd juhib Pärnu Linnaorkestrit kire ja kohusetundega, millest aimub ka pikka vaadet ning õilsat aadet. Kuulukse, et uusi ja veel valmimata instrumentaalkontserte on meie heliloojatelt Pärnu Linnaorkestrile tellitud mitu.

Carine Isand

Kõik algab madalast burdoonhelist, mille peale asub viiul üle keelte liueldes kuduma oma helikangast, taustal kerkivad keelpillide muutlikud klastripilved, vahelduvad värelused. Põnevate koloristlike pahvakute kohal otsib viiul ärevalt õigeid „sõnu“. Karedad turtsatused trummidelt heiastavad hetkeks marsitakti sõjakat sammu, mis jääb siiski tulemata. Üllatab hõrgu akordikaga vaskpillide koraal, mis asub saatma viiuli intensiivset kaebelaulu, kihtide vargsi lisandudes kasvab välja esimene suur kulminatsioon, millele peagi järgneb teine, lausa ekstaatiline haripunkt. Pole kahtlust: meloodiarikkuse koha on haaranud muusikaliste žestide kõne, mida võimestab meisterlik orkestratsioon.

Teise osa hakul vaikib orkester sootuks, kõlab kapriisitsev viiulisoolo, kus ricochet ja dissoneerivad topeltnoodid vahelduvad tormiliste jooksude ning akrobaatiliste hüpetega, roobi lähedalt mängimisega ja muu laiendatud strihhilis-tehnilise võttestikuga. Viiulisolist Linda-Anette Verte vaimustas imetlusväärse mänguhoo ja pillivaldamisega, ereda kõla ja hiilgava poognatehnikaga, mis pääses avaosas kõigi orkestraalsete sündmuste tõttu lihtsalt vähem esiplaanile. Eri heli- ja rütmikombinatsioonide mäng nagu otsinuks ostinaatot, taustale tekkisid toekad keelpilliklastrid.

Kolmandas osas pääses mõjule metsikusse kulminatsiooni kappav stiihiline galopp, mis viis lõpuks hoopis dramaturgilise energia raugemiseni. Viiuli flööditooniliste kõrgustega liitus kellamängu karge kõlin, millest moodustus kokku tambergilik öine viiv.

Teose lõpetanud epiloog tõi uuesti meelde Eino Tambergi ja tema neljanda sümfoonia („Sümfoonia epiloogiga“). Sealgi jõutakse pärast väga tujukat rännakut epiloogis kõike lepitava lahenduseni, mis justkui hellitab kurnatud kuulajat pehmete akordide padjal. Puuri epiloog polnud siiski analoogne: siin kõlas sooloviiuli eleegiline meloodia, mis näis lausa katkematuna, taustal kostusid tromboonide ohketaolised kujundid ja torukellade leinalöögid. Linda-Anette Verte mäng tõi epiloogis esile eriliselt kauni kantileeni, mida toetas pilli avar ja külluslik kõla.

Rasmus Puuri vastne viiulikontsert on tähelepanuväärne lisandus meie sajandi kontserdižanrile. See teos võib oma fantaasiarikka kõlailmaga julgelt vaadata tõtt parimatega ka laia ilma kontekstis. Õnneks kandis Klassikaraadio kontserdi Pärnu saalist üle raadiolainete ka virtuaalsesse maailma, kus nüüd saab iga huviline Puuri meistritööd ise (taas) kuulata. Uskuda pimesi üht nappi ülevaadet leheveerul – kas poleks see lausa patt?

Suurmeistri seitsmes sümfoonia

Avakontserdi heroiliseks kulminatsiooniks sai Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 7 A-duur (1812), hoogsast liikumisest ja tantsust läbi imbunud suurteos. Mõneti märgiliselt mõjub fakt, et sümfoonia esiettekanne toimus heategevuskontserdil Hanau lahingus haavata saanute heaks. Pärnu Linnaorkestri esitus algas meeldivalt tasakaalustatud puhkpillide ansambliga, kõik jõud ühtlases rivis. Terve avaosa haaras tugeva mängu­distsipliiniga, püüeldi maksimaalse täpsuse, selge artikulatsiooni ja kvaliteetse kõla poole, ning õnnestuti. Haripunktide aegu langesid n-ö esimesed rivist välja just puhkpillide seas: mõned kulminatsioonilised fanfaarid omandasid metsasarvede korduvate karekõlade tõttu oodatust pisut koomilisema varjundi. Leinamarsilik teine osa mängiti kõlaliselt kaunilt ja ümaralt, toredate õnnestumistega dünaamilistes nüanssides. Tuline finaal sädeles väsimatu innuga, tõmmates kaasa ka puhkepäevast kurnatud kuulajad.

On tunda, et Kaspar Mänd juhib Pärnu Linnaorkestrit kire ja kohusetundega, millest aimub ka pikka vaadet ning õilsat aadet. See viimane on unistus tulevikust, kus särisev muusikaline süvakultuur elab ka pealinnast kaugemal – regulaarselt, mitte üksnes ühel teatud ning valitud suvenädalal. Olevik sammus PLO XXVII hooaja avakontserdiga sellele ideaalile mitu head versta lähemale. Kuulukse, et uusi ja veel valmimata instrumentaalkontserte on meie heliloojatelt Pärnu Linnaorkestrile tellitud mitu. Oh seda ootusärevust!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht