Noppeid Viljandi folgimägedelt

Viljandis olid taas tõelised pidupäevad, festivalienergiast laetud kontserdid ja esinejate mängurõõm kiirgasid elujõust.

NATALI PONETAJEV

XXVIII Viljandi pärimusmuusika festival 22. – 25. VII.

Kohe esimesel festivalipäeval sai selgeks, et Viljandi folki oli praegu tõesti väga vaja. Õhus oli elev ärevus ja pidulik ootus. Pärast rohkem kui poolt aastat veebikontserte ja -tantsuõhtuid tundus ühekorraga nii paljude sõprade ja tuttavate keskel viibimine unenäolisena. Festivalienergiast laetud kontserdid ja esinejate puhas mängurõõm kiirgasid elujõust. Need olid tõelised pidupäevad.

Kuigi seekordne festival oli piirangute tõttu varasemast väiksem, oli see ehk seda nauditavam nüüd, kui suuri pidusid pole ammu olnud. Festivaliala oli pisut koomale tõmmatud ja kontserdid toimusid pärimusmuusika aida vahetus läheduses. Kontserdikavas olid loomulikult eesti folkmuusika hiiud nagu Trad.Attack!, Zetod, Curly Strings, Puuluup, Svjata Vatra, Untsakad jt. Kuulamist leidus ka traditsioonilisema muusika austajatele ning üles astus kümmekond välismaist koosseisu. Lisaks põhilavadele oli tihe programm ka rohelisel laval, mis oli välja kuulutatud vaba lavana. Mõistagi leidis siin-seal jämmimas festivali melus tekkinud kooslusi ning tänavanurkadel mängisid noored muusikud – iseäranis visadena jäid kõrva ämbreid taguvad noored trummarid ja väsimatult „Ukuaru valssi“ tõmbav noormees. Omal kohal olid ka kõiksugu söögitelgid – jah, nagu ikka sai aida eest hilisööni nuudleid osta. Kõik nagu festivalil muiste.

Kodumaised muusikaelamused

Sel aastal sattusin pärimusmuusika aidas toimuvatele kontsertidele tihemini kui varem, sest samaaegselt toimuvate kontsertide vahel oli vähem valikuid. Üks südantsoojendavaid elamusi oli „Laste etno“ kontsert, kus lavalolijate mängurõõm nakatas publikugi. Üles astus 12–16aastastest noortest koosnev kollektiiv, kes nädalases muusikalaagris olid üksteisele õpetanud eesti pärimusmuusika palasid, mis juhendajate abiga kontserdil ühiselt kõlama pandi. Lastekollektiivi „suure venna“ ehk rahvusvahelise „Eesti etno“ laagri kooslus esines meeleoluka kontserdiga Kirsimäe laval. Nende nooruslikult lahvatav energia oli aga hoopis teise värvinguga ja folgisõprade seas võib-olla ehk rohkem tuntud.

Kodumaistest muusikutest astusid festivalil üles praegused folgiringkondades teada nimed ja kedagi üllatuslikku nende seas ei kohanud. Nagy Bögö esitles kevadel ilmunud albumit, millelt lemmikud paljudele juba pähe olid kulunud, publik oli täielikult bändi käpa all. Nii sellel kui ka teistel Kaevumäe kontsertidel – juba avakontserdist alates – keerles lavaesine tolm inimeste jalgade alt pilvena üles nagu lavatoss. Niisiis olid tolmuhallid jalatsid kindel märk vilgastest tantsujalgadest. Tuntud headuses esines Duo Ruut, Ruhnu saare kamp (koosseisus Karoliina Kreintaal, Sänni Noormets, Lee Taul ja Kairi Leivo) andis südamliku ja tervikliku kontserdi Ruhnu lugude-lauludega, ning uuema, kuid äärmiselt küpse tulijana astus üles ansambel Pärlin.

Täispikad kontserdid andsid möödunud sügisel vabariigi pillimeheks kroonitud kandlemängija Martin Arak ning noorte pärimusbändide konkursi võitja, duo Mann & Juula. Mann ja Juula ehk viiuldajad Maria Mänd ja Juuli Kõrre täitsid pärimusmuusika aida saali salaliku, kohati ehk isegi veidi saatanliku energiaga. Pingestatud kokkumäng ja viiuldajate omavaheline pinev kontakt, märkamatult detailirohked seaded nii omakirjutatud lugudest kui ka eesti ja teiste rahvaste pärimusmuusikast seiskasid festivali äreva melu. Nende esinemine oli nagu film, mis vaataja tooli külge naelutab ja tema üle võimust võtab – nemad kaks seal laval, kollased festivali käepaelad tumeda riietuse taustal poognatõmmete rütmis välkumas, juhtisid täielikult kogu mängu.

Festivalil peeti kaks mälestuskontserti sel talvel lahkunud suurmeeste auks. Jaak Johansoni mälestuskontserdil kõlanud lood ja laulud puhusid sooja tuulena läbi Pauluse kiriku ning mälestused helgetest hetkedest kulgesid omasoodu. Kõige sügavama jälje jättis mulle Igor Tõnuristi mälestuskontsert, mille kunstiline juht oli Lauri Õunapuu. Kava oli värvikirev, näidati ajaloolisi filmikatkeid, etteasted olid siirad ja südamlikult lõbusad ning kaasa tantsima-mängima haarati ka publik. Nähes oma õpetajaid ja eeskujusid koos laval, tundsin, kuidas Tõnuristi puudutus on lugude ja laulude kaudu jõudnud ka minuni, ring tõmbus justkui kokku. Silmi tõusnud armastuse- ja austusepisarad voolasid ja suul püsis veel mõnda aega vaikiv naeratus. Mälestus­kontsertide kaudu oli veelgi selgemini tajutav see ühine maailm, milles kulgejaid Viljandi kokku toob.

Köitvad külalisesinejad

Välisesinejaid oli sel aastal vähem, kuid ka nende seas kohtas tuttavaid nimesid. Mõne aasta eest folgil üles astunud soome lõõtsamängija Antti Paalanen hullutas taas kord publikut tümiseva biidi, rebenemise äärel näiva lõõtsa ja karuse häälega. Soomest oli festivalile saabunud teinegi kooslus, kaasaegselt kodune soome tantsumuusikat ja omaloomingut siduv ansambel 5/5, kes tegi folgil ka õpitoa, kus osalejatele õpetati paar nende repertuaari kuuluvat lugu. Tuttavaid nägusid kohtas flaami ansamblis Trio Dhoore, kelle esituses kõlas lõõtsa ja kitarriga ühte ka rataslüüra. Omanäolistest pillidest jäi siiski vaieldamatuks lemmikuks rohelisel laval artisti A.m.Poogen kavas helisenud ühe bassikeelega vikat.

Hoogsat traditsioonihõngulist tantsu­muusikat pakkus ungari ansambel PásztorHóra, kelle eeskava tõi sajandi­taguse mängustiili tänasesse päeva. Nende kontserdil valdas mind kahetine tunne. Ühest küljest nautisin muusikat ja kaasa­haaravat esitust väga, teisest küljest mõjusid tumedad teksad ja veidi tänava­poisilik olek nõnda intensiivse ja otse kuulaja vastu pööratud muusika puhul vastuolulisena.

Mäletan festivalilt hetke, kui tundsin, et tümpsuvat bassi ja gruuvivaid puusi oli tolleks puhuks kuidagi palju saanud. Puhastava elamusena mõjus Viljandi folgil varemgi korduvalt üles astunud Tbilisi, kes esitas gruusia traditsioonilist mitmehäälset koorilaulu. Aegadeülene kindlus meeste kaugele vaatavates pilkudes kinnitas usku ühisesse maailma ja sisendas samal ajal aukartust – kõik oli selge ühegi seletava sõnata.

Veidi samalaadne elamus, mis südame hõiskama pani, tekkis Iirimaalt pärit koosluse Get up the Wooden Hill kontserdil, kui ühes loos mängisid suurel Kirsimäe laval vaid kaks flööti. Ja sellest publikule piisas: inimesed nautisid esitust ja tantsisid niisama hoogsalt nagu mõne suure tantsubändi järgi. Siinkohal tuleb vahemärkusena lisada, et paar ansambli liiget olid Poolas lennuväljale pidama jäänud ja saabusid Viljandisse alles mõni tund pärast kontserti, mistõttu kutsuti kaasa lööma The Isle of Mani muusikud Elisabeth Davidson-Blythe ja Daniel Quayle, kes esinesid muidu rohelise lava programmis.

Itaalia lauljanna Maria Mazzotta ja akordionisti Vince Abbracciante kontsert oli omaette värvikas elamus. Laul, mis oma kirglikkusega sikutas sisikonda, vaheldus meeleolukate vahetekstidega. Mazzotta järeleandmatu soov oma pisut puudulikus inglise keeles iga järgmise loo tausta avada oli austust väärt. Akordionistilt pea iga sõna üleküsimine ja seejärel tugeva aktsendiga üksikute sõnade püüdlik mikrofoni lausumine tekitas publiku seas lõbusat elevust, eriti veel, kui lauljanna paljastas seelikuäärt üles käärides oma sääre, et selle peal Itaalia kaarti näidata. Duo ümberlülitumine lõbusalt naerult sügavatele lauludele oli imetlusväärne ning võitjaks jäi ikkagi muusika.

Igaühe folk on isemoodi. Kõike ei õnnestu kuulata ja kogu kirevust ei jõua kirjeldada. Festivali lõpetuseks täiesti teisest maailmast pärit NOËPi esinemine polnud varasemat ehtsat folgi­meeleolu arvestades vahest kõige sobivam ning oleks passinud mõnele teistsuguse õhustikuga üritusele. Ülejäänud festivali­programm kandis põhijoontes hästi. Ääretult ilus oli näha nii paljusid muusikuid esitamas oma tõelist südame­muusikat ning kokkumäng, mis oli sel aastal ka festivali teema, õnnestus igakülgselt. Mis muud, kui hoiame meile antud „sõprust ja laulu ja melu“ ning rühime kokku mängides järgmiste meeldejäävate kohtumisteni.