Noor, kuid südi kratt

Festival „Kratt“ on motiveeriv, sest just väiksemates kohtades puudub õpilaste vähesuse tõttu sageli võimalus moodustada orkestreid või isegi suuremaid ansambleid.

ANITA MAASALU

Noorte klassikalise muusika festival „Kratt“ 27. – 30. VIII Tallinnas.

Kui 28. augusti hommikul Vanalinna muusikamajja astusin, siis oli hoone rahvast tulvil ja saalist kõlasid parasjagu Jean Sibeliuse „Andante festivo“ lõputaktid. „Krati“ festivaliorkester oli selleks ajaks juba pool nädalat proove teinud ning teostele anti dirigent Jaan Otsa käe all viimast lihvi. Festivali noorematest osalejatest mängisid mõned esimest korda orkestris, seepärast kirjeldati vanemate ja kogenumate interpreetidega koos musitseerimist kui põnevat ja õpetlikku kogemust. Noored kiitsid muidugi eelkõige toredat seltskonda ning kauneid proovipaiku keset ajaloolist vanalinna. Ühtlasi mööndi, et festivali toimumine vahetult enne kooliaasta algust võimaldab end pärast suvepuhkust uuesti mänguvormi saada.

Noortele suunatud klassikalise muusika festival „Kratt“ toimus tänavu esimest korda. Peale keelpilliorkestris mängimise oli 10–20aastastel noortel võimalik nelja päeva jooksul osa võtta mitmesugustest õpitubadest ja ansamblitest. Reede pärastlõunal tegi samas muusikamaja saalis proovi laste keelpilliansambel, kes harjutas väikestele muusikutele parajat proovikivi pakkuvat Gustav Holsti „St Pauli süidi“ esimest osa „Jig“. Mõne päeva jooksul oli oma partii omandamisele lisaks vaja õppida kuulama ka ansamblikaaslasi. Nagu juhendaja Elo Tepp hiljem lõppkontserdil tõdes, on noored lastemuusikakoolides enamasti harjunud mängima klaverisaatjaga, kuid palju harvem koos sarnaste instrumentide ja omavanuste kaaslastega, kellega on häälestumine ja kooskõla otsimine juba palju keerulisem.

Festivali „Kratt“ noorematest osalejatest mängisid mõned esimest korda orkestris, seepärast kirjeldati vanemate ja kogenumate interpreetidega koos musitseerimist kui põnevat ja õpetlikku kogemust.

Tuule-Helin Krigul

Reedese päeva lõpetanud avakontserdil Õpetajate majas esinesid kammer­ansamblid, kes olid festivalile saabunud juba varem ettevalmistatud koosseisude ja teostega. Esitused kõlasid viimistletult ning nii mõnigi ansambel näitas juba professionaalset taset. Eriliselt jäid meelde Kaisa Paduri ja Susanna Liisa Onoperi esituses kõlanud Beet­hoveni sonaat viiulile ja klaverile op. 12 nr 1 ning Tähe-Lee Liiva, Lilian Lemberi, Miia Olivia Onni, Grettel Eeriku ja Anton Hannes Karini esitatud George Gershwini „Rhapsody in Blue“ seade klaverile ja keelpillikvartetile.

Laupäevahommikused õpitoad leidsid aset vanalinnas Okasroosikese lossi nime all tuntud hoones. Improvisatsiooniklassis ärgitas klarnetist Meelis Vind noori mugavustsoonist välja astuma ja endale teadvustama, et improvisatsioonilises muusikas pole valesid noote ning helistikust ei pea tingimata pingsalt kinni hoidma. Kui varasel hommikutunnil oli noortel veel raskusi ühise muusikalise keele leidmisega, siis lõppkontserdil Nigulistes mõjus ansambli esitus suure kõlaga ruumi ning hea lavalise suhtluse toel vägagi veenvalt.

Teatri õpitoas valmistusid osalejad Maria Petersoni ja Kristjan Üksküla juhendamisel ühendama jõud vanamuusikutega, kelle paladega vaheldumisi esitati lõppkontserdil Shakespeare’i sonette. Õpitoas osalenud Viljandi neiu sõnul tuli ta festivalile seepärast, et tema oma koolis kadus teatriõppe võimalus, kuid suur huvi lavakunsti vastu pani teda otsima võimalusi end mujal arendada. Mõned harjutused olid neiule juba varasemast tuttavad, kuid väga palju oli ka uut ning eriti nautis ta soneti esitamist. Pühapäevaseks kontserdiks valmistati üheskoos ette ka väike kaanon ning etüüd, milles iga osaleja pidi kohapeal välja mõtlema ühe heli ning see­järel moodustas „dirigent“ neist kokku ansambli. Kui proovis valisid noored oma helideks pigem sahinaid ja mürasid, siis Niguliste akustika inspireeris tekitama meloodilisemaid kõlasid, mis lõid sealsete võlvide all kaunilt helisema.

Nagu suur osa tänavusuviseid üritusi, toimus ka „Kratt“ esialgu plaanitust väiksemas mahus, kuid festivali põhiidee – pakkuda alles muusikuteed alustavatele noortele koosmusitseerimise kogemust – oli kõigele vaatamata teostatav. Eriti meeldiv oli näha laupäevasel orkestrikontserdil täissaali, nii et osa huvilisi pidi jääma lausa pingiridade kõrvale seisma. Oma roll oli selles ilmselt ka samal ajal toimuval muuseumiööl, mistõttu kippus kahjuks kontserdi vältel Niguliste muuseumis jalutavate külastajate jutusumin muusikaelamust kergelt häirima. Orkestri kava ise oli kokku pandud orkestrantide taset ja esinemispaika arvestades. Näiteks Ralph Vaughan Williamsi „Fantaasia Thomas Tallise teemale“, mille esitamisel on orkester jagatud kolme sektsiooni üle kogu ruumi, sobis Niguliste võlvide vahele nagu valatult.

Loodetavasti näeb järgnevatel aastatel festivalil rahvusvahelise haarde suurenemist, aga veelgi enam osalejaid väljastpoolt Tallinna, sest just väiksemates kohtades puudub õpilaste vähesuse tõttu sageli võimalus moodustada orkestreid või isegi suuremaid ansambleid. Omaenda õpingutest lastemuusikakoolis mäletan, kuivõrd motiveeriv oli suvekoolides või kontsertidel kohata teisi omavanuseid õppureid, kes olid tasemelt juba edasijõudnumad ning innustasid mindki rohkem tööd tegema. Üks on kindel: festival „Kratt“ on küll vanuselt alles lapsekingades, kuid vägagi suure potentsiaaliga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht