Naised elektroonilises muusikas

Elektroonilise muusika käekäiku on märkimisväärselt suunanud naised, kelle nimed jäävad üldjuhul meeste varju.

DORIS HALLMÄGI

Elektroonilise muusika arengu murrangulisteks algusaastateks peetakse 1940ndaid, mil Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse tekkisid esimesed teadlastest ja muusikutest koosnevad rühmitused. Pierre Schaeffer pani aluse prantsuse koolkonnale ning defineeris mõistega musique concrète hulga heli käsitlemise ja töötlemise teooriaid, mis jõudsid teiste muusikuteni nii Euroopas, Jaapanis kui ka Ameerikas. Karlheinz Stockhausen viis Schaefferi stuudios tegutsemise järel teadmised edasi Kölni, Toshiro Mayuzumi tutvustas aga samu põhimõtteid samal ajal Jaapanis. Kölni stuudio eeskujul õnnestus Jaapanis arendada 1950ndate keskpaiga üks võimsamaid elektroonilise muusika keskusi – Jaapani ringhäälingu ehk NHK stuudio, mille varustusse kuulusid heligeneraatorid, salvestustehnika, varajased elektroonilised instrumendid (ondes Martenot ehk Martenot’ lained, Melo­chord), siinusostsillaator, lindimasinad, ringmodulaatorid, filtrid ning nelja kuni kaheksa kanaliga mikserid. 1930ndate lõpus avaldas John Cage elektroonikale loodud teose „Imaginary Landscape, No. 1“ ehk „Kujuteldav maastik nr 1“ ning 1950ndatel lõid Vladimir Ussatševski ja Otto Luening Columbia-Princetoni ülikooli elektroonilise muusika keskuse, mille lipulaevaks sai 1957. aastal leiutatud süntesaator RCA Mark II.

Kes sügavuti uurib, leiab üles elektroonilise muusika käekäiku märkimisväärselt suunanud naised, kelle nimed jäävad üldjuhul meeste varju. Ka elektroonilise muusika ajalooga seotud ajakirjas on pioneeridest nais­elektronmuusikutele pühendatud eraldi peatükk, kuigi põhirõhk langeb pigem teema kajastusele kui nende saavutustele.1 1972. aastal on Briti helilooja ja leiutaja Daphne Oram ühes väljaandes kirjutanud nii: „Ärgem arvakem, nagu saaks elektroonilise muusika leiutajaks pidada ühtainsat inimest. Nagu paljude leiutiste puhul, näeme, et tegu on paljude uudishimulike inimeste ideede ja mõtete kaugeleulatuvate võimaluste visualiseerimisega. Uued leiutised on harva ühe inimese saavutus ja ma imestan, miks tahame näha saavutuste taga üht kangelast.“ Tutvustan siin mõnd tähtsamat elektroonilise muusika naissoost teerajajat.

Kui otsida esimest naishelilooja kirjutatud elektroonilist teost, siis jõuame Johanna Magdalena Beyerini (1888–1944). Beyer emigreerus 1920. aastate algul Saksamaalt USAsse ja omandas seal muusikalise kõrghariduse. USAs puutus ta kokku helilooja Henry Cowelliga ning John Cage esitas 1930ndate lõpus oma kontserdireisil Beyeri teose „Three Movements for Percussion“ ehk „Kolm pala löökpillidele“. Johanna Beyeri looming oli tema eluajal ja kümnendeid pärast tema surma tundmatu, kuid nüüd arvatakse, et tema teosed olid omas ajas eksperimentaalsed ja tulevikku vaatavad. Neist kõige tuntum on 1938. aastal vähe säilinud ooperile kirjutatud teos „Music of the Spheres“ ehk „Sfääride muusika“, mida peetakse ka esimeseks teadaolevaks elektroonilistele instrumentidele kirjutatud teoseks. Seda võib kokkuleppeliselt nimetada naiselektronmuusikute ajaloo alguseks.

Daphne Orami loodud helitehnika, mille nimeks sai Oramics, keskmes on masin, mis joonistab filmilindile helilaineid ning oskab neid pärast lugeda ja heliks muundada. Fotol on lained, mille Daphne Oram on joonistanud klaasplaadile. Ümarad kurvid tekitavad pehmemaid helisid, sakilisemad tipud aga tugevamaid helisid, millel on ka harmoonia elemendid.

Goldsmiths, Londoni Ülikool (CC)

Elektrooniline muusika on valdkondadeülene ja seega saab elektroonilises muusikas tegutsejaid eritleda mitmel moel. Elektronmuusik võib olla teostesse elektroonilisi instrumente kaasav helilooja, elektronmuusika helilooja võib lisada teostele ka lihtsalt elektrooniliselt loodud elemente, aga elektronmuusik võib luua teoseid ka ainult elektrooniliselt või esitada teiste loodut elektroonilistel instrumentidel. Elektroonilise muusiku definitsioone on kindlasti veel, sest valdkond on kirju, arenev ja kihistuv. Elektroonilise instrumendi virtuoosina on end ajalukku kirjutanud Clara Rockmore (1911–1998). Noorima Peterburi konservatooriumi vastu võetud õpilasena (Clara oli siis neljane) tõestas ta oma silmatorkavat andekust viiuldajana ning asus õppima kuulsa Leopold Aueri juures. Auer asus 1928. aastal õpetama Curtise instituuti Philadelphias, Rockmore läks temaga kaasa. Instituudi lõputseremooniale valis Auer kõigist õpilastest mängima just Clara, kuid ettevalmistusperioodil suri viiuldaja ema. Kurbuses suunas Clara kogu oma valu harjutamisse ning liigne koormus randmele põhjustas kõõlusepõletiku. Rockmore oli sunnitud esinemise ära jätma, see tekitas Aueris viha ja nende koostöö lõppes. Clara oli valmis tegema kõike – nõus laskma käe amputeerida ja tagasi õmmelda –, et taas viiulit mängida, kuid pingutused olid tulutud. Clara kohtus vahetult pärast madalseisu Leon Thereminiga (sünnipärase nimega Lev Termen), kes tutvustas Rockmore’ile esimest elektroonilist laiatarbeinstrumenti teremini, mille ta oli hiljuti leiutanud. Selle abil sai Clara taas oma virtuoossust väljendada. Nad tegutsesid suurepärase tandemina ning Theremin oli nõus pilli muutma, et see Clarale paremini istuks. Näiteks, kuna viiuli puhul vibreerib vasak käsi, oli Leon valmis teremini poolused ära vahetama, et sellel vibreeriv käsi oleks sama, mis viiulil. Clara Rockmore’ile ei tundunud see muudatus tähtis ja ta palus parandada vaid pilli rütmitundlikkust. Clara on tänapäevani jäänud üheks läbi aegade paremaks tereminimängijaks. Tema järgi hoitakse stabiilsema tooni saavutamiseks ja vibraato kontrollimiseks parema käe nimetissõrm ja pöial koos. Rockmore oli menukas juba oma eluajal ning videosalvestiste vahendusel on seda senimaani. Võib kas või Youtube’ist vaadata videot, kus Clara Rockmore mängib Raveli „Habanerat“: see kirjeldab suurepäraselt tema tehnilist võimekust ja virtuoossust.2

Else Marie Pade (1924–2016) on ristitud taani elektroonilise muusika vanaemaks. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud see, et gestaapo vahistas ta Teise maailmasõja ajal vastupanuliikumises osalemise tõttu ja saatis poliitvangina koonduslaagrisse. Pade oli nooruses tihti voodihaige ning õppis sel ajal õuest kostvaid helisid kuulama. Vangistuses hakkas ta enda sees muusikat kuulma ja kraapis meloodiaid kongi seinale. Pärast sõda õppis Else mõnda aega Taani kuninglikus muusikaakadeemias klaverit, kuid endise poliitvangina oli ta sunnitud eriala kompositsiooni vastu vahetama. 1952. aastal külastas Pade Schaefferi, kelle esteetika meenutas talle tugevalt tema enda oma. Peale selle tegi ta koostööd Karlheinz Stockhauseni ja Pierre Bouleziga. 1950ndate lõpul oli Pade üks Taani Raadio elektroonilise helistuudio loojatest. 1954. aastal sai temast Taani esimene elektroonilise kompositsiooni helilooja ja musique concrète’i viljeleja. 2012. esitas Pade koos taani helilooja Jacob Kirkegaardiga laval esimest korda ühiselt loodud teose „Svævninger“ – Pade tööd märgati tema elu lõpus. Kindlasti tasub kuulata tema „Fausti süidi“ osa „Faust og Margrethes kærlighed“ (1962).

Charlotte Barron (1925–2008, hüüdnimega Bebe) sündis Minneapolises. Ta õppis klaverit ja politoloogiat ning täiendas end kompositsiooni erialal teiste hulgas ka Henry Cowelli juures. Bebe kolis 1947. aastal New Yorki ja abiellus samal aastal Louis Barroniga, kes oli asunud pärast muusikaõpinguid iseseisvalt elektroonika valdkonda uurima. Barronid said pulmakingiks ühe varasema lintmagnetofoni, millel asuti katsetama salvestatud helidega manipuleerimist (salvestisi mängiti aeglasemalt või tagurpidi, lisati kaja). 1949. aastal panid Barronid aluse esimesele elektro­akustilisele erastuudiole. Louis tegeles elektriskeemide loomise ja ehitamisega ning Bebe manipuleeris helisid ja n-ö puhastas musta materjali – tema sõnul oli see kohutav töö. Stuudiot kasutas ka John Cage, kes salvestas seal kuulsa esimese linditeose „Williams Mix“ (1952). 1955. aastal kohtusid Barronid meediakontserni MGM produtsendiga ning 1956. aastal lõid nad maailma esimese elektroonilise muusika filmile „Forbidden Planet“ ehk „Keelatud planeet“. Bebe panus oli selles helide kogumine, läbi kuulamine ja kokku lõikamine. Nende tööd ei esitatud filmiauhindadele, sest puudus arusaam, kas tegemist on muusika või heliefektidega. Barronid ei kirjutanud pärast seda muusikat enam ühelegi filmile, aga nende pärand on läinud ajalukku.

Inglismaal sündinud Daphne Oram (1925–2003) asus 1942. aastal nooremheliinsenerina tööle BBCs, kuigi ta sai ka kuninglikku muusikaakadeemiasse sisse. BBCs tihti hiliste öötundideni tööl olles õppis Oram lintmasinatega heli sünteesima. 1948. aastal lõi ta maailma esimese elektroakustilise loo, kuhu on põimitud ka live-elektroonika. BBC ei võtnud Daphne loomingut kuigi hästi vastu ning esimest korda tuli teos ettekandele alles 2018. aastal BBC Promsil. 1950ndatel edutati Daphne stuudio juhiks. Kümnendi jooksul tegi ta paljudele saadetele elektroonilisi heliefekte ja signatuure. Nõudluse kasvades eraldati Oramile eelarvest raha 1958. aasta alguses BBC raadiofoonika töötoa algatamiseks, tema oli ka selle esimene juht. Sama aasta oktoobris käis Oram rahvusvahelistel eksperimentaalmuusika päevadel Brüsselis. Seal kuuldu ja kogetu tegi Daphne kurvaks, sest BBCs lükati igasugused elektroonilise heliloomingu arendamise ettepanekud tagasi ning kasutati raadiofoonikat vaid efektideks. Daphne lahkus BBCst, et keskenduda oma loomingule. „BBC oli korporatsioon, mida juhtisid mehed. Mitte et ta (Oram) oleks olnud veatu või kõik tema ümber kurjad, aga ta tahtis arendada midagi, mis oli alahinnatud. Ja ta sai vastuseks: see naine on keeruline, kangekaelne ja sihikindel, kõik, mida naine ei peaks olema.“3 1960ndatel ehitas Oram oma stuudio, mida on kuulduste kohaselt külastanud ka The Who, Mick Jagger ja The Beatles. Samal ajal hakkas ta looma uut instrumenti, õieti helitehnikat, mille nimeks sai Oramics. Oramicsi keskmes on masin, mis joonistab filmilindile helilaineid ning oskab neid pärast lugeda ja heliks muundada. See oli olemuselt varajane sekventser, palju kaugemale arendatud kui 1980ndatel loodu. Tema elu jooksul ei saatnud Daphne Orami leiutist ega loomingut edu, kuid nüüd on hakatud neid hindama. Senini on kõik selles artiklis välja toodud elektronmuusikud olnud virtuoosid ja heliloojad ning stuudio asutajad. Oram oli peale helilooja ja stuudio asutaja ka leiutaja.

Éliane Radigue (1932) sündis Prantsusmaal ning 1950ndatel õppis Pierre Schaefferi ja Pierre Henry juures, ta töötas mõnda aega ka mõlema stuudios. Ta rakendas tol ajal music concréte’i põhimõtteid – talle oli silmi avardav kogemus, et igast helist võib luua muusikat. 1960ndatest keskendus ta lintmasinat meediumina kasutades omaenda loomingule. 1970ndatel oli tema tegevuse põhirõhk süntesaatoriga loodud helidel. Radigue jagas Morton Subotnicki installeeritud Buchlaga varustatud New Yorgi stuudiot Laura Spiegeliga. Seal avastas Éliane minimalistliku stiili: ta hakkas oma muusikas looma pikki aeglaselt hargnevaid liine. Ta katsetas nii Moogi kui ka Buchla süntesaatoriga, aga tema põhimeediumiks sai modulaarsüntesaator ARP 2500. Soovitan kuulata music concréte’i ja süntesaatori sümbioosis sündinud teost „Biogenesis“, mille baasmaterjali moodustavad tema lapseootel tütre kõhult võetud helid. Kui eespool mainitud pioneeride põhiline meedium oli lintmagnetofon, siis Éliane Radigue astus elektronmuusika ajaloos olulise sammu edasi analoogsüntesaatorite maailma.

Delia Derbyshire (1937–2001) sündis Inglismaal ja paistis juba nooruses silma tugeva intellekti poolest. Nelja-aastasena õpetas ta eakaaslasi lugema, kaheksaselt alustas klaveriõpinguid. 1948. aastal võeti ta vastu nii Oxfordi kui ka Cambridge’i ülikooli, mis oli sel ajal töölisklassist pärit naisterahva kohta eriline näitaja. Enda sõnul matemaatikas kehv Derbyshire võttis lisaerialaks muusika. Pärast ülikooli soovis ta leida ameti, kus saaks tegeleda heli, akustika ja muusikaga. Kui ta kandideeris tööle Decca Recordsi helistuudios, siis anti talle mõista, et naise koht ei ole stuudios. Delia jätkas juhutöödega – andis klaveri ja matemaatika eratunde. 1960. aastal sai ta BBC radiofoonika töötoa juhiks (sama ametit pidas varem ka Daph­ne Oram). Delia töö oli luua saadete helitaustu. Teda paelus heli manipuleerimine väga ning aastatega muutusid tema katsetused keerulisemaks ja fantaasiarikkamaks. Derbyshire oli esimene inimene, kes kirjutas elektroonilise tausta moe-show’le – üldiselt võidutseb selles valdkonnas tehno- ja tantsumuusika. 1963. aastal lõi Delia Derbyshire oma märgilisima teose – teleseriaali „Doctor Who“ peateema elektroonilise teostuse (sarja helilooja oli Ron Grainer). See on esimene telesaate muusikaline kujundus, mis on tehtud ainult elektroonikaga. Peateemas on kuulda palju kihistusi ja rohket helidega manipuleerimist, mis kirjeldab hästi helilooja stiili, detailsust ja oskusi. 1970ndate keskel süntesaatorite pealetungi ajal lahkus Delia BBCst, sest tema meelest kaotasid süntesaatorid helidega inimliku kontakti. Derbyshire jättis endast maha meeletus koguses heliribasid ning tohutu pärandi, mida tasub otsida ja kuulata.

Laurie Spiegel (1945) sündis Chicagos, lapsena õppis ta kõrva järgi kitarri, bandžot ja mandoliini. Pärast ühis­konna­teaduste õpinguid Oxfordis tudee­ris Laurie aastatel 1969–1972 Juilliardis kompositsiooni. Pärast seda hakkas ta tööle uurimis- ja teadusettevõttes Bell Laboratories ning lõi kuulsa tarkvararakenduse Music Mouse. Tema Kepleri raamatust „Harmonices Mundi“ ehk „Maailmade harmoonia“ inspireeritud helitöö valiti maa helide osasse kuldplaadile, mis saadeti 1977. aastal Voyager 1 ja Voyager 2 pardal kosmosesse. Spiegel on öelnud, et on tundnud rohkem vastuseisu arvutite kasutamise pärast kui selle pärast, et on naisterahvas.4 1980. aastal andis ta välja albumi „The Expanding Universe“ ehk „Avarduv universum“, kus kasutab Bell Labsi süsteemi GROOVE.5 Album anti 2012. aastal uuesti välja ning plaadikaane vahel on Spiegeli mõtisklus teemal „mis on muusika ilma ajaloota“. Sama küsis ka Bebe Barron, kui oli loonud USA esimese erastuudio – valdkonnas, mida veel ei tunnistatud. Laurie Spiegeli looming on viimasel kümnendil taasavastatud ja uuesti välja antud. 2012. aastal kasutati menufilmis „The Hunger Games“ ehk „Näljamängud“ lugu „Sediment“ ehk „Sete“, mis tõi talle avaliku tähelepanu. Laurie Spiegel astus olulise sammu analoogsüntesaatorite valdkonnas, aga ka arvutiga loodud muusikas, mis on tänapäeva elektronmuusikas tavapärane.

Suzanne Ciani (1946) sündis USAs. Ta õppis kunsti ja võttis paralleelselt õhtuti tunde Massachusettsi tehnoloogia­instituudis, kus ta puutus esimest korda kokku elektroonilise muusikaga. 1968. aastal asus Suzanne California ülikoolis heliloomingut õppima ning kohtus esimesel aastal süntesaatorite pioneeri Don Buchlaga. Ciani õppis Buchla süntesaatori omadusi ning täiendas end akustika, psühhoakustika ja arvutimuusika alal, samal ajal asus ta tööle Stanfordi ülikooli tehisintellekti laboris. Pärast ülikooli otsustas Ciani töötada Buchla juures, et teenida raha päris enda Buchla 200 instrumendi jaoks: ta kruvis ja jootis süntesaatori osi kokku kolme dollari eest tunnis. 1960ndate lõpust peale kirjutas ta palju heliteoseid reklaamidele, samuti oli ta esimene inimene, kes esitas analoogsüntesaatoriga tehtud helimaastikke riiklikus telesaates, andis oma hääle esimesele naishäält mängivale löökkuulpallimängule. Ciani pidi inimestele tihti selgitama, mis muusikat ta teeb. Vastates, et ta mängib Buchlat, ei osatud sellest midagi arvata. Praegu on Suzanne Ciani üks tähtsamaid Buchla süntesaatorite asjatundjaid. Teda kutsutakse siiani elektronmuusika konverentsidele ja -festivalidele ning tema kontserte ja ettekandeid oodatakse pikisilmi. Muusikanäitena tasub kuulata tema tervikalbumit „Buchla Concerts 1975“.

Need on elektronmuusika valdkonnas vaid mõned paljudest naispioneeridest, kes vaatamata kõigele liikusid vastuvoolu ning murdsid ennast alale, kus domineerisid (vahest domineerivad siianigi) mehed. Lühikese aja jooksul on elektrooniline muusika arenenud vapustava kiirusega. Vähem kui sajand tagasi käsitleti lindile salvestamist innovatsioonina. Sajandi jooksul on loodud analoogsüntesaatorid ja arvutimuusika ning elektroonilised instrumendid on saanud laiatarbekaubaks. Hea on näha, et kõikides nendes arenguetappides on naised virtuooside, leiutajate, stuudiote asutajate, heliloojate, programmeerijate ja inseneridena sõna sekka öelnud. Vähemalt postuumselt on hakatud nende pärandit märkama ja taaselustama ning pioneere kaasatakse järjest enam tänapäeva muusikaellu.

1 Frances Morgan. Pioneer Spirits: New Media representations of women in electronic music history. – Organised Sound, 2017, Volume 22, lk 238–249.

2 Vt videot: https://www.youtube.com/watch?v=uuKBPEDU-W0

3 Holly Williams, The woman who could ‘draw’ music. – BBC Culture 30. V 2017. https://www.bbc.com/culture/article/20170522-daphne-oram-pioneered-electronic-music

4 Leah Mandel, Laurie Spiegel’s expanding universe. – Crack Magazine 2019. https://crackmagazine.net/article/long-reads/laurie-spiegels-expanding-universe/

5 GROOVE ehk Generating Real-time Operations On Voltage-controlled Equipment – reaalajas genereeritud käsud tüürpingel juhitavale instrumendile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht