Muusika- ja muusikuelu à la koroona

Kas klassikalise muusika interpreedid on haavatavamad kui teised? Tõenäoliselt küll. Pole teist elukutset, mille omandamine algab hiljemalt kuueaastaselt ning kestab kogu elu.

KAI TAAL

Veel paar nädalat tagasi oleks praegune reaalsus tundunud ulmefilmina. Maailm on muutunud tohutu kiirusega ning jätkab muutumist. Ka lähituleviku ennustamine on mõttetu ettevõtmine. Ootamatult tekkinud vaba aega saab sisustada näiteks vanu klassikuid üle lugedes. Mihhail Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat“ näeb praegu niigi igal pool, kuid näiteks Stefan Zweigi „Eilne maailm“ on sobiv valik: ehk leiab sealt meie ellu nii äratundmist kui ka julgustust. Ja oleks vist parem püüda unustada, et autor tegi pärast selle teose kirjutamist enesetapu?

Seda aastat ootasid väga nii muusikud kui ka mittemuusikud. 2020 on Beethoveni aasta, möödub 250 aastat selle kuulsa helilooja sünnist. Kui muusikakauged inimesed üldse kedagi klassikalise muusika maailmast teavad, siis on see just Ludwig van Beethoven. Kogu tema elu, kogu tema looming näib edastavat sõnumit, mida maailm nii väga näib vajavat: kuidas säilitada usku, lootust ja armastust ka kõige keerulisemates olukordades. Tema sõge optimism tekitab kuulajas kummalise segu hämmeldusest, imetlusest, ekstaasist ja elujulgusest, teda tabanud saatuselööke trotsiv elujaatus on inspireerinud paljusid. Kõigest kuu aega tagasi Heiligenstadtis Beethoveni majamuuseumi külastades sain aimu, kui vähe ta tegelikult kuulis oma loodud muusikat – külastajatele on seal kuulamiseks helinäited, kus kõik saavad kogeda tema halastamatult süvenevat kurtust, kõrvaklappidest võib kuulda vaid kaugusest kostvaid vaevu äratuntavaid helisid. Võiks arvata, et kui inimeselt võetakse meel tajuda seda, mida ta üle kõige armastab, tekitab see kõikvõimalikke halbu tundeid. Kuid vastuoksa: ma ei tea helgemat heliloojat kui Beethoven, elu kõige suuremates kriisides olen alati temalt abi saanud, temast kiirgav positiivsus on vastupandamatu.

Niisiis oli selleks aastaks tehtud palju ilusaid plaane, täis Beethoveni muusikat. Mitu orkestrit kavatses esitada tsüklina Beethoveni kõik üheksa sümfooniat, kuid märtsi lõppu plaanitud Teodor Currentzise ja MusicAeterna ettevõtmine on juba ära jäetud, aprilli lõpus ja mai keskel kavatsevad seda vastavalt Paavo Järvi Bremeni Saksa Kammerfilharmoonikutega ja John Eliot Gardiner oma ajastuorkestriga Revolutsiooniline ja Romantiline Orkester (ORR) – mis sellest saab, näitab aeg. Pianistide kavad tõotasid samuti väga palju Beethoveni muusikat, sh näiteks kõigi 32 klaverisonaadi esitamist tsüklina (teiste hulgas ka meie Irina Zahharenkova), Beethoveni-keskseid festivale ja maratonkontserte oli terve aasta tihedalt täis plaanitud. Paljud dirigendid tahtsid esitada helilooja ülikuulsat üheksandat sümfooniat, mille finaalis kõlav „Ood rõõmule“ kutsub inimesi üles kokku hoidma ja üksteisest hoolima. Esimene halvaendeline ja sümboolne märk ees ootavast saabus juba jaanuari lõpus Brexitiga ning pisut rohkem kui kuu aega hiljem lahutatakse ja isoleeritakse inimesi kõikvõimalikul kombel juba kõikjal maailmas. Tundub, nagu mängiks keegi või miski meiega vene ruletti.

Euroopa muusikaelus oli eelnev nädal kahtlemata erakordne. Nädala keskel hakkasid järjest saabuma teated kontserdisaalide ja ooperiteatrite sulgemisest: Saksamaa ja Austria muusikasündmused ei toimu esialgse plaani järgi aprilli keskpaigani, Soome seevastu ei looda olukorra vaibumist enne mai lõppu jne. Kõige optimistlikumad on praegu prantslased, kes on tärminiks pannud 7. aprilli ning Ühendkuningriigis saab veel vähemalt mingil määral kontserte-teatrit nautida, kuna haiguspuhang jõudis sinna hiljem. Vastukaaluks sellele on internetis oma virtuaalsed uksed avanud mitu ooperimaja, sh näiteks New Yorgi Metropolitan ja Viini Riigiooper, ja muuseumid, veebis tehakse publikuta kontsertide ülekandeid ning oma rikkaliku ja ülihuvitava digitaalse kontserdisaali avasid Berliini Filharmoonikud. Kõik see on tasuta ning seda on tõesti palju, jätkuks mitmeks pandeemiaperioodiks. Ka solistid näitavad üles leidlikkust: näiteks pianist Igor Levit andis Twitteris soolokontserdi oma kodust (ei mingit pidulikkust, mugav riietus ja sokid), esitades Frederic Rzewski tähendusliku pealkirjaga teose „The People United Will Never Be Defeated!“ ehk „Ühtne rahvas ei kaota kunagi!“. Kehvemas olukorras on artistid, kel pole oma kontserdisaali, kust kontserti üle kanda, või kes ei mahu korterisse ära. Näiteks tegi ühismeedias valusa avalduse Mahleri Kammerorkester, mis koosneb 16 riigi vabakutselisest muusikust – nad kogunevad vaid kontsertideks, mis on ühtlasi nende ainus sissetulekuallikas, ning nende tegevus on nüüd määramata ajaks katkenud.

Ma ei saa midagi parata: kõik see praegune elu tundub kuidagi märgiline. Kui palju on kurdetud maailmas leviva digihulluse üle? Kui palju on kurdetud, et inimesed (eriti noored) on pidevalt telefonis ja arvutis ning tõelist suhtlust jääb üha vähemaks? Nüüd äkki on see võimalus meilt sunni viisil ära võetud, polegi peaaegu muud varianti kui arvuti teel rääkida ja kultuuri nautida. Mis on tulemus? Erakordselt suur hulk inimesi leidis möödunud nädalavahetusel tee metsadesse ja rabadesse, et päris elu kogeda.

Mõni nädal enne piiride kinnipanekut oli mul võimalus veeta nädal Viinis. Albertina kunstimuuseumis oli üleval näitus, mille korraldajad olid seadnud tingimuseks, et maale ei tohi pildistada. Loomulikult oli näitusevalvuritel manitsemist palju ja loomulikult oli rahvast erakordselt vähe – kui näitust pole võimalik kümne minutiga maha pildistada ja endast maalide taustal selfit teha, pole sinna mõtet minnagi. Palju oli neid, kes tulid ja lahkusid üpris kiirelt, aga need vähesed, kes jäid, kogesid ilmselt üht oma elu kaunimat näitust. Vaadata veerand tundi rahus ja vaikuses Monet’ või van Goghi originaali on tänapäeval luksus. Mulle meeldivad ehedad asjad ning kunstiteosega suhte loomiseks on vaja aega ja pühendumist. Ma ei suuda kahjuks saada elamust muusikast, mis tuleb interneti kaudu – seal puudub hing, see on kusagil mega- ja gigabaitide keskel kaduma läinud. Puudub atmosfäär, puudub vahetu kontakt looja ja kuulaja, muusiku ja publiku vahel. See on paraku kriisiolukorra kurb tõde.

Tundub, et kõik, mis oli varem vähem või rohkem varjatud, on nüüd nii uhkelt eksponeeritud, et sellest enam mööda vaadata ei saa. Näiteks maskide kandmine. Ülekantud tähenduses oli seda ka varem, põhjuseks hirm olla see, kes tegelikult ollakse. Kartus, et kui teataks, kes sa sisimas oled, siis ei aktsepteeritaks sind. Kõike seda nägi ju ka muusikaelus – kui palju oli mõttetut show’d! Ei usu eales, et nii suur hulk interpreete on seda südamest soovinud, pigem arvati, et publik seda vajab. Praegu on maskide langemise aeg, ka igapäevaelus näeme inimese tõelist palet selgemalt kui kunagi varem. Kas see muutub ka muusikaelus? Kas pärast kriisi vaibumist (kunagi juhtub see ju niikuinii) on ka muusikaelu ehedam?

Maske, hirmu, ahastust on ju muusikas palju – Nõukogude ajal loodud muusika on seda täis. Võtkem kas või Šostakovitši looming, mida mängitakse palju ja armastatakse, kuid mille taha võib-olla alati ei nähta. Kogu Nõukogude aeg oli täis hirmu ja teadmatust ning siin on paralleel praeguse ajaga. Hirmus pole midagi ilusat, kuid loomingule ei pruugi selline surve iseenesest halvasti mõjuda. Iseasi, millist hinda maksab kunstnik, kuid see teadmine sureb koos temaga. Vähe on nii kütkestavaid plaate kui Wilhelm Furtwängleri Teise maailmasõja ajal tehtud live-salvestised Viini ja Berliini Filharmoonikutega – seal on eriline sügavus ja mõjuvus. Ning juba eespool mainitud van Gogh elas oma lühikese elu vaesuses, oma kümne loomeaasta jooksul müüs vist ainult ühe maali, kuid milline valgus, sära ja energia on tema loomingus! Ta tõesti armastas elu, ehkki seda võib olla raske mõista. Nii et rasked olud ei pruugi tähendada kehvemat kunsti, mõnikord võib olla hoopis vastupidi.

Miks rääkida praegu nii palju muusikutest? Kõikidel on raske, vähemal või rohkemal määral kannatab suurem osa elanikkonnast. Kas klassikalise muusika interpreedid on haavatavamad kui teised? Võib-olla küll. Pole teist elukutset, mille omandamine algab hiljemalt kuueaastaselt ning kestab kogu elu. Seda võib võrrelda tippsportlase karjääriga, kuid nood lõpetavad aktiivse tegevuse tavaliselt oma elu keskpaigas. Interpreet küpseb laval, kontsertide andmine on tema professionaalsuse säilitamise lahutamatu osa. Seega, mida kauem on kontserdisaalid lukus, seda keerulisemaks läheb. Ja kõige kohal laiub teadmatus: me ei tea, kui kaua see olukord kestab. Kas nädalaid, kuid? Kas on põhjust loota, et muusikaelu senisel kujul veel kunagi taastub? Küsimus ei ole ju ainult hirmus oma tervise pärast, mis võib piirata kontserdikorraldust, vaid ka löögis majandusele – ilmselt ei aima praegu toimuva tagajärgi ka kõige ettenägelikum analüütik. Ometi, iga lõpp on uue algus ning see uus võib ju olla eelmisest parem.

Tundub, et eriti haavatavas olukorras on muusikaõppurid. Kõigile kohustuslik distantsõpe kehtib ka neile ja tundub, et see võib tekitada rohkem probleeme kui üldainete puhul, alustades arvutiprogrammide helikvaliteedist ja lõpetades nii vajaliku isikliku kontaktiga individuaalsetes muusikatundides. Ka muusikakoolide ja EMTA sulgemine on suurema mõjuga kui teiste koolide puhul, sest neis mitte ainult ei õpita, vaid ka harjutatakse pilli. Klaverite kvaliteet on muusikakoolides kindlasti palju parem kui kodudes ning mõnda pilli, näiteks klavessiin, löökpillid, õpilastel kodus ilmselt ei olegi. Kui on oma instrument, siis saab muidugi kodus harjutada, kuid kuidas suhtuvad kortermajade elanikud reibastesse trompetihelidesse või intensiivsesse viiulimuusikasse? Inimestel, nii suurtel kui ka väikestel, on palutud viibida kodus ja see kehtib nii klassikalise muusika armastajate kui ka kõigi teiste puhul. Ja nagu öeldud, harjutama peavad kõik, iga päev, nii õpilased kui ka professionaalid, kes muidu sageli oma töökohas pilli mängisid. Taset tuleb hoida, mis sest et kontserte pole: lootus ju on, et erakorraline olukord varsti lõpeb ning saab jälle hakata esinema.

Ilmselt selgub selles kriisis, mis on inimestele tõesti tähtis. Kas eriolukorra lõppedes vallandub tohutu nälg elava kultuuri järele või leitakse, et interneti teel muusika edastamine on peaaegu sama hea? Kas hakatakse elavat muusikat ja kontserte rohkem hindama, kas lõpeb kontsertide ajal telefonis surfamine? Kui tähtis on muusikat kogeda teistega koos samas füüsilises ruumis? Kõigest pool sajandit tagasi oli palju raskem muusikale ligi saada: tuli palju rohkem vaeva näha, et leida salvestis ja kuulamisvõimalus, ka kontserte toimus vähem. Muusikaga „kokkusaamist“ väärtustati ka siis, kui esitus ei meeldinud, kuulamist ei katkestatud paari minuti jooksul. Kehvadest interpretatsioonidest õpitakse sama palju kui headest, õigemini saab ainult tänu esimestele aru, miks suurepärane on suurepärane. Vahepeal tuleb mannaputru süüa, et aru saada, miks šokolaad palju paremini maitseb. Praegu on inimestelt ära võetud vabadus ning see tuletab jällegi Nõukogude aega meelde. Kuid siis oli vähemalt mingi võimalus, et kui õnnestub üle piiri hüpata, ootab seal ees teine, parem maailm. Nüüd pole isegi mõtet kaaluda mujale minekut, sest igal pool on samasugune reaalsus. Ehk ongi see kogu praeguse ulmefilmi mõte – takistada põgenemist iseenda eest ning sundida enesega tutvust tegema? Kes ma olen, mida soovin, mida tahan ja saan teistele anda? Kui nõrk või tugev ma olen? Kas jään enda kutsumusele ja äratundmisele truuks ka siis, kui saatus armutult sakutab? Võib-olla siiski pole juhus, et see kõik juhtub Beethoveni-aastal?