Laul peale ja südamele

Tatjana Kozlova-Johannese muusika teeb nii eriliseks see, et tal õnnestub alati olla ainulaadne, omanäoline ja originaalne ning suhestuda kuulajaga vahetult, isiklikult ja võimsalt.

SIMON CUMMINGS

Kui ma esimest korda Tatjana Kozlova-Johannese muusikat kuulsin, oli selle mõju peaaegu raske taluda. See oli 2017. aasta Eesti muusika päevade kontserdil, kus kõlas vokaalteose „To My End and to Its End …“ ehk „Kuni lõpen mina ja algab see …“ esiettekanne. See teos jättis mulle sügava mulje mitmel põhjusel, kuid ehk kõige rohkem radikaalse muusikalise hoiaku ja vahetu emotsionaalse vastukaja poolest. Lihtsamalt öeldes: see muusika ühendas pea ja südame, kõnetades nii intellekti kui ka tundeid. Möödunud kuue aasta jooksul pärast esimest kokkupuudet olen leidnud, et see kogemus kordub pärast iga tema uut kuuldud teost.

Selles on midagi eluliselt tähtsat. Nüüdisklassikalist muusikat kirjeldatakse sageli kui „avangardistlikku“ või „teravalt uuenduslikku“ – mõlemad on ründeväljendid, mis viitavad võitlusele või vägivallale ja sellega kaasnevale ebamugavustundele (isegi tõenäosuslikult). Võib-olla peaks mõne inimese arvates olema nüüdismuusika moto „raske treeningul, kerge lahingus“* ega pea kaugelt otsima, et leida näiteid uudisteostest, mis osutuvad mõttelt huvitavaks – saame aru, mida helilooja muusikas uurib (sageli ainult seetõttu, et ta mainib seda teose tutvustuses, muidu ei oleks meil vahest õrna aimugi) –, kuid mis kõlaliselt valmistavad pettumuse. Samuti on heliloojaid, keda huvitab lihtsalt meelelahutus, pealiskaudne nauding või pseudospirituaalne ebausk ja kes loovad meeltele muusikalist palsamit, mis aga pinna all on täiesti tühi ega rahulda meie sügavamaid intellektuaalseid vajadusi.

Tatjana Kozlova-Johannese muusika teeb nii eriliseks – ja 2022. aasta Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia vääriliseks, millega teda tunnustati möödunud aasta juulis – see, et tal õnnestub ikka ja alati olla ainulaadne, omanäoline ja originaalne (nüüdismuusika rohkuses üllatavalt haruldased omadused) ning samal ajal suhestuda kuulajaga vahetult, isiklikult ja võimsalt.

See on alati nii olnud. Tema varaseim teos „Prisma“, 2001. aastal kirjutatud seitsmeminutiline teos sooloklaverile, manab esile mineviku ja oleviku, viitab impressionismi elementidele, kuid on ühtlasi pingestatud, keskendatud nüüdisaegses helikeeles. Teos ühendab endas laulu ja pidulikkuse ning sisaldab meloodilist impulssi, mis kõlab, otsekui oleks see kiirete kuueteistkümnendike võrgustiku ja raskete madalate akordide vahel lõksus. Õrnas keskosas, mis on täis kergeid nõtkeid noote ja voolavaid keerulisi rütme, on suuremat mängulisust, kuid muusika jääb jälle kinni ja lõpeb kangete korduvate akordidega. Selle pinge tulemus on laiendatud lõpumonoodia, milles Kozlova-Johannes vähendab klaveripartii vaid ühele reale, lauldes laulu, mis on ühtaegu tõsine ja särav, ühendades rütmilise täpsuse – lõpuks ometi! – vabadustundega, meloodia saab nüüd hõljuda ja lennata. Lihtsalt, kuid tõhusalt toob see teos pähe rahuldust muusikalise argumendina, mis koosneb meloodia, harmoonia ja rütmi hõõrdumisest, ning ka süda on rahul, kui on esitatud selge, tunnetest mõjutatud tulemus, milles on leitud kompromiss ja saavutatud uus vabaduse vorm.

Viimastel aastatel on Tatjana Kozlova-Johannese loomingus ilmnenud mure inimkonna suhte ja suhtluse pärast maailmaga.

 Piia Ruber

Tunnen „Prismas“ ära sama pea ja südame tähelepanu tasakaalu, mis iseloomustab kõiki tema hilisemaid teoseid. See tasakaal peegeldub tema teoste pealkirjades. Paljud neist viitavad objektidele, mis on käegakatsutavad, kombatavad või vahetud: „made of hot glass“ ehk „kuumast klaasist tehtud“, „Võilillede lumi“, „Intermezzo jääs“, „Disintegration Chain“ ehk „Lagunemisahel“, „Kolm sulekest“, „Tule süütamine“ ja „Lovesong“. Kuid algusest peale on ta uurinud ka ideid ja kontseptsioone, mis on tabamatumad, abstraktsemad või keerulisemad: „Prisma“, „Circles“ ehk „Ringid“, „Horisontaalid“, „Suunaga sissepoole (Lahustumine)“, „Nurgad“ ja „Juures“.

Ega ei üllata, et tema helikeeles on kujunenud samade omaduste kombinatsioon. Kui tulla tagasi algul mainitud teose juurde, on teoses „To My End and to Its End …“ kohandanud palestiina luuletaja Mahmud Derviši sõnu, et luua isa ja poja dialoog läheduses piirilt ähvardavate ohtude kohta. See on raske teema (tänapäeval on see isegi olulisem kui kuus aastat tagasi, kui see teos valmis, ja Kozlova-Johannese vene päritolu lisab eriti liigutava mõõtme), kuid ta ei tee sellest teosest siiski emotsionaalsete klišeede harjutust. Muusikalises väljenduslaadis on nii keerukust kui ka vahetust: osa koorist toob meelde kõrbe helid ja atmosfääri, samal ajal kui solistirühm annab edasi dialoogi, hääldades sõnu ja avaldades seega arvamust kõigi, sealhulgas meie endi kohta, kes tahes me oleme ja kus elame. Sellele vastab helikeel, milles segunevad rahustavad, aga ka häirivad elemendid. Ühest küljest on voolavad harmooniad sageli vapustavalt ilusad, mis koos oma pehmusega mõjuvad heli leevendavalt.

Ometi on selles ka kurjakuulutust, mis viitab kurnatusele ja hirmule, ning sõna „lõpp“ osutab lõpule pealkirjas selle otseses mõttes: muusika lihtsalt peatub, ilma et sellest paistaks mingitki positiivset või negatiivset lõpptulemust. Teos lõpeb, kuid selles kirjeldatav oht jätkub. Seega on mõjutatud nii pea kui ka süda: mõistusega saame hädaolukorrast aru ja tunnetega tajume seda sügavalt.

Viimastel aastatel on Kozlova-Johannese loomingus ilmnenud samalaadne mure inimese suhte ja suhtluse pärast maailmaga nii positiivses kui ka negatiivses mõttes – see kõnetab endist viisi tugevalt nii mõistust kui ka tundeid. Ühes tema kõige suuremahulisemas teoses „Lagunemise ilu“ (2019) tegeleb ta otseselt lihtsa tõsiasjaga, et kõik, kõikjal, „ümber libiseb käest, transformeerub ja hävineb“. Ei nõua erilist pingutust, et kaasa tunda ja resoneerida sügava traagikatundega, mis kaasneb surma ja lagunemisega – võib-olla seda koguni karta. Kuid Kozlova-Johannesele ei ole see ammugi mitte kogu lugu, vaid peaaegu kõrvalteema: ta räägib ilust ja vabanemistundest, mis täidab kaotuse „ja sellesse surma tuleb ootamatult valu asemele valgus“. Meie tunded võtavad liiga kergesti vastu negatiivset, mõistus peab otsustama, kas aktsepteerida positiivset või mitte, ja see peegeldub „Lagunemise ilu“ muusikas, mis on ühtaegu raske ja kerge, alistunud, kuid samal ajal elurõõmus – seda muljet rõhutavad lugeja tekstid, kus astutakse vankumatult vastu eksistentsi haprusele ja lühidusele.

Samalaadsed tunded andsid inspiratsiooni ka tema 2020. aasta klaverikontserdile „Blow Your House Down“ ehk „Puhu oma maja minema“, mis keskendub sellele, kuidas ehitatakse müüre, et varjata end tõeluse eest ja hoiduda haiget saamast. Kuid Kozlova-Johannes väljendab neid ideid hoopis teisiti kui „Lagunemise ilus“. See kontsert on tema kõige jõulisemaid teoseid ja nõnda tundub mulle, et pea ja südame tasakaal ei avaldu ainult muusikas, vaid ka muusika ja meie ehk publiku suhtes. Ühelt poolt võib väita, et teos on süda – apokalüptiline, täis raevu ja ähvardust ning tuhandeid plahvatusi – ja meie oleme pea: me peame otsustama, kas põgeneda ja meile visatud muusikaliste klastripommide eest peitu pugeda või nendega silmitsi seista, neid mõtestada ja nendega leppida ning lõpuks loodetavasti nendest jagu saada.

Kozlova-Johannese viimase aja loomingus ei ole näha mingit märki, et ta oleks sellest südame ja pea tasakaalustatud sulandumisest eemaldunud. Seda näitas tema tohutult võimas teatriteos „söövitab.tuhk“, mis esietendus 2022. aasta Eesti muusika päevadel. Maarja Kangro raamatust inspireeritud teos toob välja valu ja trauma, kuid meie saame jällegi aru, et see on esimene samm tervenemise teel.

Sedasorti kirjeldused jätavad ehk mulje, nagu oleks Tatjana Kozlova-Johannese muusika kuulamine nõudlik, isegi raske töö. Ent kui tagasi tulla tema esimese teose „Prisma“ juurde, siis selles on ta esile toonud veel midagi, mis läbib tema muusikat ja on väga eestlaslik: peatamatu tung laulda. Selle laulu olemus, vorm ja kontseptsioon muutuvad pidevalt: mõnikord on see hämmastavalt selge ja äratuntav, teinekord kerkib esile keerulistest kihistustest või kostab seestpoolt. Ent olenemata sellest, kas tunneme selle kohe ära või mitte, on tema muusika pidev, jätkuv laul, julge laul, mis tegeleb eksistentsi ja reaalsusega kõigis selle tumedates ja heledates toonides – radikaalne laul, mis puudutab meie olemuse tuuma – see on laul peale ja südamele.

* Ingl No pain, no gain.

Tõlkinud Maria Mölder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht