Kevadrõõmu advendiajal

Rõõmukontsert on koorimaastikul kindlasti teretulnud mõte, eriti naiskooride seas. On ju ette heidetud, et eesti koorimuusikas on ülekaalus kurblikkus.

KERTU SÜLD

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rõõmukontsert „Rejoice! Kurbus kaob, mure kaob …“ 29. XI Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Solistid Arete Kerge (sopran), Maarja Helstein (alt), Helin Hallik (kitarr), Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor, orkester Ventum, dirigendid Edmar Tuul ja Karin Kuulpak. Kavas Karin Kuulpaku „Talveõhtul“ (esiettekanne) ning Rasmus Puuri, Tõnu Kõrvitsa ja Antonio Vivaldi muusika.

Kahel korral edasi lükatud Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskoori ja orkester Ventumi ühine rõõmukontsert oli naiskoori soe advenditervitus. Koos kavalehega näpu vahele pistetud kompvek aitas publikul tunda end teretulnuna ning muusikute üle uhked pered ja lähedased täitsid ootusrikkalt saali. Õhtut tutvustades ütles dirigent Edmar Tuul, et kontserdiga tahetakse aidata selja taha jätta raske aeg ja teha rõõmu, mille saab lumisesse õhtusse kaasa võtta.

(Tuule)hoogne orkester

Õhtut raamistasid kaks Rasmus Puuri teost, mis kajastuvad kontserdi pealkirjas: avaloona „Rejoice“ keelpilliorkestrile ning lõpetava punktina „Talve öö“ naiskoorile, klaverile ja keelpillidele. Avateos on täis hoogsat ja nooruslikku energiat ning mõjus oma vitaalsuses mitmel hetkel lausa filmilikult sentimentaalsena. Orkestri tämber oli soe ja ühtlane, hästi tajusid orkestrandid nii üksteist kui ka dirigenti. Projektorkestri puhul võib seda pidada muusikute professionaalsuse tunnuseks, kuid eks omajagu põhjuslikkust leia ka dirigendi ja orkestri nimest: tähendab ju ventum ladina keeles tuult.

Teisena kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Concerto semplice“ esimene osa oli kõlapildilt justkui orkestri mõtteline jätk avaloole, tuues tajutavalt välja Kõrvitsa ja Puuri õpetaja-õpilase suhte. 1992. aastal valminud teos kitarrile ja keelpilliorkestrile on ääretult helge ja heldimust täis ning sisendab minu meelest isegi rohkem magusat nukrust kui rõõmu. Solist Helin Hallik on oma noore ea kohta äärmiselt paeluv: instrumendiga omas elemendis püsides on ta hoiak naiselik ja väärikas, kõla mahlane ja mahedalt kume. Iga osaga kogus solist enesekindlust ja hoogu, nii et teise osa lüürilisuse juures mõjus orkester vaid kergelt voogu pidurdavalt. Kolmandaks osaks, mis on ehk kõige kirglikum ja rõõmsam, oli Hallik oma mulli sees juba hea hoo üles saanud ning jättis orkestri enda kannul ruttama.

Naiskoori tütarlapselik tagasihoidlikkus

Õhtu kaks poolt liitis kokku Karin Kuulpaku Juhan Liivi sõnadele kirjutatud uudisteos „Talveõhtul“, mis tõi esimest korda lavale ka peaaegu 45-liikmelise naiskoori. Kuulpaku küllaltki lihtne teos oli kahe suurema teose vahel värskendavalt lühike. Kuulpak on stiililt jäänud klassikaliselt koorisõbralikuks, soodustades koori sees dialoogi, kuid Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskoori esitus mõjus võrdlemisi raevukalt, kaotades teosest taotletud talvise õrnuse. Kuna teos oli koori esimene etteaste, olid hääled kohati otsivad ning sopran kahisev, alt aga õnneks kenasti ühtlane.

Rõõmukontserdi keskne teos oli Antonio Vivaldi „Gloria“, mille esitasid Edmar Tuule dirigeerimisel Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor, orkester Ventum ning solistid Arete Kerge ja Maarja Helstein.

Merike Kriisa

Keskse teosena kõlas Antonio Vivaldi „Gloria“, mille esitasid naiskoor, orkester ning solistid Arete Kerge ja Maarja Helstein. See 12osaline teos, mida kuuleb tavaliselt segakoori esituses, oli naiskoori ettekantuna palju helgem ja heakõlalisem ning omal moel isegi pühalikum. Ometi jäi naiskoor sageli nii orkestri kui ka solistide varju: kas kadus alt oma registritega keelpillide taha või puudus sopranitel piisav naiselik kõla. Ennekõike lubas avaosa koori ja orkestri head balanssi ning orkester aitas kõlama lüüa kaunid forte’d. Poole teose pealt võis aga tõdeda, et orkester on kõlaliselt oma partnerist üle.

Kuivõrd „Gloria“ on missa osadest just see, mis jäetakse advendiajal kõrvale, jäi mõistetamatuks, miks oli kavasse valitud just see teos. Akadeemilise naiskoori nimetusest hoolimata oli tehnikaülikooli naiste kõla väga tütarlapselik, kuigi neidudekooridega võrreldes täitsa hea. Puudu oli naiselikust lopsakusest ja tämbrist, mis tuli eriti ilmsiks neljandas osas pärast ilmekat solistide esitust. Barokiajastule kohaselt leidub teoses ohtrasti rohkem või vähem kiireid liikumisi, mida koori sopran edukalt hoidis, laskmata intonatsioonil kukkuda.

Orkester oli Edmar Tuule käe all mänglev, ent jäi vaoshoituks. Esituse pärliks kujunesid siiski kaks solisti: juba esimese ülesastumisega teose kolmandas osas jätsid Kerge ja Helstein sümpaatse mulje, nende tämbrid täiendasid teineteist. Kui Kerge jõuline esitus oli täidlane ja veidi aldilik, siis Helsteini kõla palju kitsam ja klaarim. Ka koori sisse­astumine ei mõjunud Helsteini järel nii suure kontrastina, vaid nad sobitusid kõlalt ja ekspressiivsuselt.

Kurbusest ja murest

Juhan Liivi luule on heliloojate seas armastatud, eriti noorema põlvkonna hulgas, mida kinnitavad nii Kuulpaku uudisteos kui ka Puuri lugu. Lõpuloona kõlanud Puuri „Talve öö“ Liivi luulele oli meeleolult suurepärane valik. Teksti­põhist ülesehitust toetas koori hea ja selge diktsioon. Küllaltki lüürilisena võis see maitsest sõltuvalt mõjuda veidi imalalt, kuid igal juhul jõulukontserdile sobilikult. Mantrana korratud mõte „kurbus kaob, mure kaob, / rahu tunned hinges sa“ oli rõõmukontserdi puhul igati õigustatud – lõpulugu tuli ka kordamisele.

Paberil näis kontserdikava hea, läbimõeldud ja loogiliselt järjestatudki, ent osutus päriselt klišeelikuks. Talvistest Liivi luuletustest hoolimata oli üldpilt kevadine: täis lootust, tärkamist ja heldimust. Peadirigendina oli Tuule repertuaarivalik turvaline: armastatud ja publiku seas kanda kinnitanud suuremate teoste ümber olid põimitud lühemad teosed talle lähedaste heliloojate sulest. Noore tahtejõulise dirigendi tööd Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskoori juures on varjutanud huvi­tegevuse piirangud, mistõttu oli see valik ootuspärane, kuid oleksin siiski himustanud näha rohkem proovimisjulgust.

Rõõmukontsert on koorimaastikul kindlasti teretulnud mõte, eriti naiskooride seas. On ju ette heidetud, et eesti koorimuusikas on ülekaalus kurblikkus. Küll aga vajab mõtestamist, mida kõike võib „rõõmu“ koondnimetuse alla koondada. Kas see on lihtsalt hea tuju, kerge lõbu või hoopis heldimus? Sellele küsimusele ei saa üheselt vastata. Ometi mõjutab vastus iga kuulajat, nii tema ootusi kui ka tunnet pärast aplausi saalist lahkudes. Igal juhul võttis sel õhtul korduvalt muigama kommipaberite krabin, mille koorilauljad ise olid tasahilju uksest sisse lubanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht