Abstraktsetest häälikutest kõige tähenduslikumate küsimusteni

Vahel on nii, et väga hea muusika päästab keskpärase libreto, „minn(i)e“ puhul on kandev roll just nimelt tekstil, milleta muusikalisel osal oleks vähe öelda.

MEETA MOROZOV

Kammerooper „minn(i)e“ 20. X Sakala 3 teatrimajas. Helilooja Tze Yeung Ho, libretistid Maarja Kangro, Linda Gabrielsen ja Chapman Chen, lavastaja Anselmi Hirvonen, produtsendid Margit Kajak, Ragne Toompere ja Maarja Mangus, stsenograaf-videograaf Magnus Pind, dirigent Sauli Saarinen. Solistid Aleksander Løe Myrling (bariton), David Hackston (kontratenor), Kristel Marand (alt), Annely Leinberg (metsosopran) ja Iris Oja (metsosopran). Bänd: Léna François-Poulet, Sonja Vertainen, Sini Ström, Mikk Langeproon ja Momir Novakovic (akordionistid) ning Theodore Parker (elektrikitarrist/improviseerija).

Tze Yeung Ho on oma kammerooperile valinud teema, millega on kerge mõjule pääseda. Iseasi, kas kuulajat jääb eksistentsiaalsete küsimustega rohkem painama tõlgitsus või ängistav aines. Ilmselt pole küsimus üldse selles, kuidas ebainimlike sõjaõuduste käsitlemine mõjub, vaid mil määral ja viisil võimendab ja valgustab neid inimkonna süngeid ja nukraid ajalooseiku kunstiline tõlgendus, siinjuhul ooper.

Rahvusvahelise seminari „Opera as Realisation and Imagination 3“ raames esietendunud „minn(i)e“ on osa Ho loovuurimusest, milles ta on keskendunud keele foneetilistele omadustele võimaliku töövahendina helilooja tööprotsessis. Kompositsioonitehniliselt ongi ooperis palju lähtutud foneetikast. Sisult pakub lavateos lugu ameeriklasest misjonärist Wilhelmina Vautrinist ehk Minniest, kes õpetas 1930. aastatel Nankingis (Nanjingis) asuvas Ginlingi kolledžis ning oli 1937. aasta lõpus alanud jaapanlaste korraldatud veresauna tunnistajaks. Sealjuures ei olnud Minnie passiivne pealtvaataja: tema kooli ruumides said kaitset paljud tüdrukud ja noored naised, neile anti seal lootust. Sellest siis kõik tema auks püstitatud monumendid ja mälestustahvlid, temast vändatud filmid ja tehtud uurimused, mis põhinevad paljuski Minnie säilinud päevikutel.

Kas Minnie ja Nankingi lugu kõnetab ooperi kujul rohkem kui näiteks tema päeviku lugemine? Teisisõnu, mis tähenduskihte on helilooja kammer­ooperi vormi kasutades memuaarsele ainesele lisanud? Ho lavateose mõjusus tuleneb mu meelest eelkõige vaatenurkade paljususest ja mitmest tasandist. Suuresti tänu libretistidele ja lavastajale mõjub ooper – olgu mulle siinkohal lubatud oksüümoron – mitmekihilise tervikuna, mis on samal ajal ka fragmentaarne. Kuidas saaksimegi teise inimese elu ja kogemust tajuda muudmoodi kui lünklikult ja katkendlikult. Õpikud, fotod, filmid, artiklid ja büstid – nagu kavalehe tutvustuses tõdetakse – on meie käsutuses vaid mitmesuguse varjundiga fragmendid. Metafooriliselt mõeldes on meil Minniest olemas justkui häälikud, millest igaüks vormib erisuguse tähendusega sõnu.

„minn(i)e“ peamine tugevus on siinkirjutaja arvates libreto, mis kannab endas eri tõlgenduste ja lähenemisviiside pitserit. Mõte paluda ühe ja sama materjali põhjal kirjutada lühilibreto kolmel eri kultuuri- ja keeleruumist pärit inimesel on end ära tasunud. Minnie isik elustub seeläbi, teistmoodi püstitatakse ka igaüht puudutavad olemuslikud küsimused. Hongkongis resideeriv Chapman Chen on olemas­olevat materjali varieerinud kõige vähem. Valitud faktilised ja üksiti suisa kiretud katked Minnie päevikust jahmatavad kirjeldatud sündmuste julmusega. Neid on raske lugeda, veel enam lavalt kuulda. Eestikeelse variandi autor Maarja Kangro on lähenenud teisiti. Tema huvitub Minnie isikust, kes identiteediküsimuste, kuvandi- ja retseptsiooniteemade ning argipäeva sissetoomisega kangastub lihast ja luust inimese, mitte staatilise kangelas­monumendina. Norra kirjaniku Linda Gabrielseni ebalineaarne ja afektiivne variant on kõige abstraktsem, ometi kõige intiimsem. Siin kõneleb Minnie inimeseks olemisest süvatasandil.

Kammerooperi „minn(i)e“ keskmes on lugu ameeriklasest misjonärist Wilhelmina Vautrinist ehk Minniest (Iris Oja, keskel), kes oli Nankingis 1937. aasta lõpus jaapanlaste korraldatud veresauna tunnistajaks. Tema kooli ruumides said kaitset ja lootust paljud tüdrukud ja noored naised.

Martin Kosseson

Need kolm teksti astuvad omavahel dialoogi ja põimuvad, tekivad ootamatud kokkupuutepunktid. Nagu öeldud, on 23. oktoobril edukalt doktorikraadi kaitsnud Tze Yeung Ho huviorbiidis foneetilised aspektid ja mitmekeelsus. Ta on otsinud norra-, kantoni- ja eestikeelsest libretost sarnaseid foneetilisi nähtusi ning lähtunud neist muusikalise materjali loomisel. Heliloojat inspireerinud heliliste mänguvõimaluste kõrval tõmbas minu kui kuulaja tähelepanu veel rohkemgi tekstide sisuline suhestumine. Tihti toob uusi tähendusi esile ju teistsugune taust ja kontekst. Ebainimlikkus võimendub normaalsete elunähtuste foonil. Näiteks Minnie mõtisklused, millise kleidi peaks õmblejal laskma õmmelda, kõrvuti lausetega sadadest laipadest ja mürkgaasidest mõjuvad lausa grotesksena.

Ho ooperis on tegelastel jutustatava looga igaühel oma suhe. Esiteks Minnie kui vahetu sündmustes osaleja tasand. Mil viisil saab üldse kõnelda asjust, mille kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu? Nankingis toime pandud kuritegude edasiandmiseks on sõnad abitud, isegi kohatud. Ooperit avav Minnie tegelaskuju Iris Oja veenvas esituses ei laula. Ta hingab, oigab, köhib, sisistab, karjub. Ja see mõjub. Sõnad lagunevad justkui tähenduseta foneetilisteks ühikuteks, nii nagu inimnäolisusest jäid Hiinas alles vaid räbalad. Ometi kannab selline ürgne väljendusviis endas sügavamat tähendust, mis ei piirdu vaid häälikute heliliste omadustega. Arusaadav, et ainult nii saabki murdosakese valust, vihast ja lootusetusest edasi anda. Et pimedas saalis pole kavalehe lugemisest tolku, siis avastasin alles tagantjärele, et seosetud häälikud Gabrielseni tekstis moodustavad kokku sõna „inimene“, mis lisab veel ühe sisulise kihi. Tegelaskuju tõsielulisust ja tema kogemuse ehedust toetab lavastuslik võte, milles Minnie paikneb publiku ees laval, ülejäänud lauljad ja osa muusikuid aga läbipaistva sirmi taga.

Need tegelased kujutavadki järgmist tasandit – eemaltvaatajaid. Distantsi suurenedes võib hakata rääkima. Kui pole ise asjaosaline olnud, siis tulevad sõnad kergemini, küsimused kiiremini ja julgemini. Nelja osatäitja rollid on abstraktsed, neutraalsed ja seega tõenäoliselt taotluslikult vähe meeldejäävad. Juba rollide nimed viitavad sellele: isikutega A ja B (Annely Leinberg, Kristel Marand) ning lugejatega I ja II (David Hackston ja Aleksander Løe Myrling) on keeruline suhestuda. Valgetes kostüümides lauljad uurivad toimunud sündmusi neutraalselt, esitavad küsimusi, loevad ja laulavad ette Minnie päeviku katkeid. Ho on rakendanud palju kõnedialooge ning kõnelähedast laulmist, lähtudes seejuures keelte foneetilistest iseärasustest. Doktorikraadi kaitsmise arutelul 23. oktoobril ütles ta, et kõne ise on juba talle muusika. See seletab paljuski kõne suurt osakaalu ooperis.

Kolmas põnev tasand, mille lavastuses avastasin, oli publiku suhestumine kõnealuse looga. Publikul ei lastud jääda passiivseks pealtvaatajaks. Toolidele asetatud suured ümbrikud tuli etendusel teatud kohtades avada ning vaikuses lugeda seal olnud katkendit Minnie päevikust. Nõnda tulid sündmused sümboolselt vaatajale väga lähedale, sundides kaasa mõtlema. Nii see võte kui ka läbimõeldud lavastus tervikuna näitas, et Anselmi Hirvonen oskab lakooniliste vahenditega luua ooperi sisu toetava keskkonna.

Mida öelda Ho muusika kohta? Tuleb tunnistada, et vaatajana köitsid mind palju rohkem ooperi sisuline pool ja lavastuslahendused. Vahel on nii, et väga hea muusika päästab kesk­pärase libreto, „minn(i)e“ puhul on minu arvates kandev roll just nimelt tekstil, milleta oleks muusikalisel osal vähe öelda. Ho muusika raamistab ja täiendab lugu, annab juurde nüansse ning võimendab emotsioone, kuid ise jääb tagasihoidlikule positsioonile. Mõtlesin isegi mõnikord, kas vaatan sõnalavastust, mis sisaldab keskmisest rohkem muusikat, või on see siiski ooper, kus muusika etendab kõrvalrolli. Muusikalisest poolest rääkides tahan tunnustada saate­instrumentide valikut. Viis akordioni ja elektrikitarr ei näi sellise ooperi puhul enesestmõistetav variant, kuid üllatavalt toimisid need pillid väga hästi. Theodore Parkeri tundlik kitarrimäng lisas Iris Oja afektiivsele algus- ja lõpumonoloogile veelgi sisendusjõudu ja akordioniansambel, mis ideaalselt sobis lauljate kõnesarnaseid dialooge ja lõike saatma, avardas minu arusaama selle pilli rikkalikest võimalustest.

Lõpetuseks. On raamatuid, filme, teatritükke ja oopereid – nende hulka kuulub ka „minn(i)e“ –, mida ei söanda otsesõnu toredaks nimetada. Nad on selleks liiga valusad ja rasked. Neid nagu ei tahakski lugeda ega vaadata. Aeg-ajalt on meil neid aga lausa hädasti vaja. Selleks et näha paljude probleemide väiksust ja tühisust ning et hoida tugevamini kinni oma inimolemusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht