Teadusdiplomaatia II

Maailmaliider, edasijõudnu ja uustulnuk

VAHUR LUHTSALU

Kui eelmises Sirbis alustatud artiklisarja I osas avasin teadusdiplomaatia sisulist olemust ja selle eri harusid, siis käesolevas artiklis läheme otse riikide teadusdiplomaatia köögipoolele.

Diplomaatia teadusele / Diplomacy for science

Ilmselgelt on teadusdiplomaatia (edaspidi TD) vallas kõige aktiivsemad suured, kõrge majandusarengu ja enamasti ka sügavate teadustraditsioonidega riigid sel lihtsal põhjusel, et neil on selleks tegevuseks enim ressursse ja ka ajaloolist kogemust võrreldes väikeriikide või arengumaadega. Viimastel aastatel on TD viljelejate hulka kerkinud ka ambitsioonikaid uustulnukaid, kellel ehk pole praegu veel midagi märkimisväärset ette näidata, kuid kes suurte tegijate eeskujul on kiiresti vajalikku omandamas. Sarnaselt suurriikidega on TD võimaluste endale selgeks tegemine ja oma võimete piires rakendamine esmatähtis arengumaade ja keskmise arenguga riikide puhul, sest võimaldab kiirendada riikide majandusarengut ning vähendada suureks kärisenud lõhet arenenud majandusega riikidega. Seega on teadusdiplomaatial riigi arengule sisendi andjana, loodud teadmise edasikandjana ja ka toodete, teadussaavutuste ning üldise kuvandi turundajana tähtis osa riigi rahvusvahelise konkurentsivõime tagamisel.

TD lipulaevad on praegu kahtlemata USA ja Ühendkuningriik. Nendes riikides mõistetakse TD-t ka kontseptuaalselt kõige paremini ja välispoliitika elluviimisel võetakse teadust enim arvesse.1 Sirvides veebisaite jääb mulje, et Aasias kuulub TD liidripositsioon tõenäoliselt Jaapanile, mille TD alast tegevust suunavad alates 2015. aastast välisministeeriumi teadusnõunik ja asenõunik. Arvestades Jaapani võimast majandusarengut pärast Teist maailmasõda on ilmne, et traditsioonilise TD kõrval rakendatakse seal oskuslikult ka konkurentsiluuret ja teadussiiret.2

Maailma ühe silmapaistvama TD teaduri Pierre-Bruno Ruffini sõnul on TD riigi teadlaskonna ja välisteenistuse tegutsemine koostoimes. Kõige nähtavam osa riikide välisministeeriumide töömeetodites on teaduse ühendamine välispoliitiliste eesmärkidega. Teadmaks, kas mõni riik tõepoolest tegeleb TD-ga ja tähtsustab seda, peavad kaks küsimust saama jaatava vastuse.

1. Kas riigil on olemas TD strateegia? Teisisõnu, kas on valmisolek teadusressursside ligitõmbamiseks ja koostöö tegemiseks, selleks et olla teaduse kaudu mõjukas?

2. Kas riigil on välissaatkondades piisavalt teadus- ja tehnoloogiaatašeesid?

3. Lisaküsimusena – kas välisministril või riigipeal on teadusnõunik?

Nende kriteeriumide põhjal saab parimal juhul viis-kuus riiki Euroopas ja Euroopa Liidus väita, et TD vallas tegutsetakse pühendunult: Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia. Neile jäävad mõningal määral alla Šveits, Ungari, Belgia, Holland, Austria ja võib-olla ka Tšehhi Vabariik.3

TD-t saab käsitleda ka sektoripõhiselt. Eelmainitud Ruffini on jaotanud riikide TD mudelid vastavalt valdkonnale, millele need keskenduvad:

1) keskkonna- ja globaalprobleemidele keskenduvad mudelid (osaliselt USA, UK);

2) kaubandus- ja ärimudel saavutamaks konkurentsieelist: meelitada ligi kõige oskuslikumaid välisüliõpilasi/eksperte ja lõigata seeläbi kasu nii riigi teadusele kui ka ettevõtlusele. Atraktiivseim riik nopib parima tulemuse (Kanada)

3) kõrgharidus-, teadus- ja innovatsioonimudel. Seda tuntakse ka n-ö Šveitsi mudelina, milles erasektor toetab teadus- ja tehnoloogiaalast koostööd majanduslikult dünaamilistes valdkondades (USA, Hiina, Singapur, India, Taani);

4) akadeemiline mudel, kus põhirõhk on riiklikult rahastataval teaduskoostööl ja enamasti puuduvad otsesed majanduslikud ja kaubanduslikud seosed või huvid (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia).

Nüüd aga mõnede valitud näidete juurde. USA, Ühendkuningriik jt suuremad riigid on oma inimressursi ja majanduse suuruse poolest lootusetult meie kaalukategooriast väljas. Keskendun seega vaid kolmele TD poolest üksteisest üsna erinevale riigile, kellest üks on pikaajaline maailma liider, teine edasijõudnu ja kolmas n-ö vastsündinu, uustulnuk. On selge, et õppida tuleks siiski parimatelt, mistõttu neil teaduritel, poliitikutel, diplomaatidel ja riigiametnikel, kel TD vastu sügavam huvi, on kasulik tutvuda ennekõike juhtivate riikide praktikaga ning mõelda milliseid TD tööriistu, millistes fookusvaldkondades ja peamine – kuidas (sh rahalised vahendid ja inimressursid, -võrgustikud) kasutusele võtta, mis kõige paremini toetaksid meie ühiskonna ja riigi prioriteetseid arengusuundi.

Maailma liider Ühendkuningriik

Ühendkuningriik on kahtlemata TDvaldkonna vaieldamatu liider, olles koduks rohkem kui sajale Nobeli auhinna võitnud teadlasele ning on enimtsiteeritud teadusuuringute arvult USA järel teisel kohal.4 Sealne ülikoolisüsteem, mille sümbolkehastuseks on kaks akadeemilise maailma lipulaeva, Oxford ja Cambridge, on vastupandamatuks magnetiks teadushuvilistele auahnetele noortele ja ka edasijõudnud teaduritele, professionaalidele kogu maailmast, mis omakorda on võimaldanud Ühendkuningriigil luua oma globaalseid huvisid toetava akadeemilise partnervõrgustiku. TDkontseptsiooni käivitamise ajal 2009. aastal loodi Ühendkuningriigi välisministeeriumis teaduspeanõuniku ametikoht, et anda teavet riigiteenistujatele ja olla Londoni ja Ühendkuningriigi saatkondade vahelise teadusdiplomaatilise koordineerimistöö ajutrust. Lisaks on loodud Ettevõtluse, Innovatsiooni ja Oskuste Amet (Department of Business, Innovation and Skills, BIS), ministeriaalne ametiasutus, kes vastutab Ühendkuningriigi kõrghariduse ja teadusuuringute ning ettevõtluse ja innovatsioonitegevuse eest. BIS haldab koos välisministeeriumiga teaduse ja innovatsiooni võrgustikku (SIN). Alates 2000. aastast on võrgustik vastutanud Ühendkuningriigi TD eest välismaal. Võrgustik hõlmab enam kui 14 000 inimest 270 paigas ning teenindab kõiki haldusosakondi ja riigiasutusi.5

Lõuna-Aasia juhtriigid Pakistan ja India kasutavad tuumaenergiat laialdaselt oma rahvamajanduses ning mõlema riigi relvajõudude arsenalis on ka tuumapommid. Pildil Chashma tuumajaam Pakistanis.

China National Nuclear Corporation

Kõigil Ühendkuningriigi TD esindajatel ei pruugi olla väga tugev teaduslik taust, mistõttu TD rakendamine nõuab brittide välisministeeriumilt ka oma personali ettevalmistamist ja selles vallas koolitamist. Näiteks Ühendkuningriigi Diplomaatilises Akadeemias (UK Diplomatic Academy) on TD juba kohustuslik koolituskomponent. Pakutakse eri tasemetel õpet ja nõutav miinimum sõltub lähetuse tüübist.6

Edasijõudnu Ungari

Meie sugulasrahva ungarlaste tegevus on mõnevõrra TD uurijate tähelepanu pälvinud. Taustaks nii palju, et Ungaril on teadus- ja tehnoloogiaalane koostöö sõlmitud 37 riigiga ning 9 riigiga on sõlmitud kokkulepped institutsioonide tasemel.7 Kahepoolset teadus- ja tehnoloogiaalast koostööd edendatakse ennekõike riigi teadusrahastuse projektide kaudu. Ungari välisministeeriumi veebi­lehelt leiab hõlpsasti TD alajaotuse ning sellel klikkides jõuab netikülastaja kesksesse portaali, kuhu on koondatud nii Ungari kultuuridiplomaatia kui ka TD alane info.8 Portaali sirvides näib, et Ungari on teinud panuse sellele, et kultuuridiplomaatia kaudu edendada ka teadusdiplomaatiat, sest kultuuriaspekt on veebilehe aadressis ja kujunduses silmatorkav. Ungaril on teadus- ja tehnoloogiadiplomaadid (neist kuus on oma doktorikraadiga esile toodud), kelle üldnimetajaks on TeT-võrgustik (teadus ja tehnoloogia ehk tudomány és technológia) kokku 12 riigis ja 14 suurlinnas (Peking, Moskva, Stuttgart, São Paulo, London, Pariis, Tel Aviv, Tōkyō, New Delhi, Berliin, Sŏul, Viin, New York, San Francisco).

Lugedes inimeste lühi­iseloomustusi tekib arusaamine, et teatud suuremates või erilisemates linnades (näiteks Peking, Sŏul, New Delhi) täidab TD funktsioone mitte karjääridiplomaat, vaid Ungari kodakondsusega erialaspetsialist või võimekas juht, organisaator, kes on avaliku konkursiga välisministeeriumi teenistusse võetud. Kui võrrelda Ungari globaalset TD võrgustikku riigi kultuuriinstituutide võrgustikuga, mis asuvad 26 riigis üle maailma ja kus enamasti töötab vähemalt 2+ inimest (kas Ungarist või kohapealt palgatud), siis vaekauss on kahtlemata kultuurivaldkonna kasuks. Võimalik, et edaspidi leiab Ungari enese seisus, kus võib tekkida vajadus tugevdada või laiendada oma TD võrgustikku, kuid praeguses keerulises majandusseisus, kus riigitulude kasv on kasin, saab seda teha ilmselt vaid sisemiste ressursside arvelt. Tõenäoliselt ei hakka Ungari, kus on ajalooliselt väljakujunenud tugevad kultuuriinstitutsioonid ja -traditsioonid oma kultuuriinstituutide arvu maailmas vähendama, sest sellel on alati teatud järelmid riigi ja otsustajate mainele nii kodus kui ka asukohariigis. Süvenevas riikidevahelises konkurentsis tuleb kultuuridiplomaatia ja TD planeerijatel, otsustajatel ilmutada nutikust suunamaks veel paremini rahalisi ja inimressursse riigi teadus- ja majandusarengu eesmärkide saavutamiseks.

Uustulnuk Pakistan

Lugejaid võib mõnevõrra üllatada, et siinkohal Pakistanist juttu teen. Tegemist on hiiglasliku, rohkem kui 210 miljoni elanikuga arengumaaga poliitiliselt keerulises piirkonnas Afganistani ja India naabruses, kellest viimasega on Pakistanil komplitseeritud ja kohati lausa vaenulikud suhted olnud alates nende riikide sünnihetkest.

Samal ajal on Pakistani välisministeerium tulnud hiljaaegu välja, vähemalt retoorikas, laiaulatusliku TD initsiatiiviga, luues välisministeeriumis TD üksuse ja määrates selle kontaktikeskuseks, mis toimib koordinaatorina teaduse ja tehnoloogia sidusrühmade ning rahvusvaheliste partnerite vahel. Käesoleva aasta märtsis üllitas Pakistani välisministeerium mahuka sisuga avaväljaande pealkirjaga „Teadusdiplomaatia perspektiivid“ („Science Diplomacy Perspectives“)9, milles ligi paarkümmend kodu- ja välismaist autorit käsitlevad selliseid teemasid nagu uued ja arenevad tehnoloogiad, tuumaenergeetika Lõuna-Aasias10, põllumajandus 4.0, tehnoloogiad geoinsenerluses, küberturvalisus jne. Aeg näitab, kas pakistanlastel jätkub võhma ka edasisteks aastateks. Tõenäoliselt oli Pakistani inspiratsiooniallikaks India teadlaskonna n-ö alt üles printsiibil loodud teadusorganisatsioon Indian Science Diplomacy Forum (ISDF), mis on tegutsenud 2018. aastast alates ja üllitab ka oma regulaarset teadusväljaannet Science Diplomacy Review. On ebaselge, kas organisatsioonil on ka sidemed või koostöö India välisministeeriumiga, kuid ISDF on kahtlemata Lõuna-Aasia juhtiv TD mõttekoda. Pakistan, kus teadlaskond on kordi väiksem kui Indias, kuid kus nähakse samuti vajadust TD järele, on eelistanud ülalt alla varianti, kus välisministeerium haarab juhtrolli. Lõunapoolsetes riikides (aga mitte ainult) kipub teinekord olema nii, et pidulike fanfaarihelide saatel käivitatakse uusi initsiatiive, kuid ajavoolus, kui organisatsioonidest eemalduvad teerajajad, võivad igasugused head algatused kaotada oma värskuse ja dünaamilisuse ning muutuda rutiinseks enesekordamiseks. Siiski kinnitavad näited Pakistanist ja Indiast, et TD pole ainuüksi kõrgelt arenenud majandusega riikide pärusmaa.

Järgmises artiklis põhjanaabrist Soomest ja seal teostatud TD teadusuuringust. Lisaks lühidalt sellest, milline on teaduse roll diplomaatia jaoks (science for diplomacy).

1 Pierre-Bruno Ruffini, Science and Diplomacy – A New Dimension of International Relations. Springer 2017, 72.

2 Lauri Vitsut, Harri Mägi, Konkurentsiluure käsiraamat. Majanduskaitse Büroo 2004, lk 97. Jaapani majanduse kiire taastumine pärast Teist maailmasõda ja Jaapani muutumine maailma suuruselt teiseks majandusjõuks on hämmastanud nii juhtivate majandusriikide poliitikuid kui ka ärimehi. Kuigi põhjusi on mitmeid, on nüüdseks leitud, et kõige tähtsam tegur Jaapani majandusime taga on see, mida praegu nimetatakse konkurentsiluureks. Konkurentsiluure on Jaapani majandusliku strateegia, kus ettevõtted ja riik tegutsevad tihedas koostöös, lahutamatu osa.

3 Pierre-Bruno Ruffini on Le Havreʼi ülikooli (Prantsusmaa) rahvusvaheliste suhete teaduskonna rahvusvahelise majanduse professor. Aastatel 2000–2005 oli ta Le Havreʼi ülikooli president. Ta on varem töötanud teaduse ja tehnoloogia nõunikuna Prantsusmaa saatkonnas Venemaal (2007–2010) ja Itaalias (2010–2013). Tema viimased teadusdiplomaatiat käsitlevad publikatsioonid on raamat „Science and Diplomacy – A New Dimension of International Relations“ (Springer 2017) ja „The Intergovernmental Panel on Climate Change and the Science-Diplomacy Nexus“ Global Policy erinumbris, november 2018.

4 Ruffini, 2018.

5 Petri Uusikylä, Johanna Ketola, Aleksis Oreschnikoff, Pekka Aula, Jaakko Kuosmanen, Suvi Jaakkola, Harri Jalonen, Kohti mahdollistavaa tiedediplomatiaa: Suomalaisen tiedediplomatian tila ja kehittämistarpeet. Valtioneuvoston kanslia 20. V 2021, lk 34-35.

Märkus autorilt: Ettevõtluse, Innovatsiooni ja Oskuste Amet (BIS) ning Energeetika ja Kliimamuutuste Amet (DECC) ühinesid 2016. aastal, et moodustada Äri-, Energeetika- ja Tööstusstrateegia Amet (BEIS).

6 S4D4C Team, Discussing science diplomacy in Prague. – S4D4C 6. VII 2018.

7 Võrdluseks – Eestil on sõlmitud haridus- ja teadusvaldkonna välislepingud 42 riigiga.

8 Ungari kultuuri- ja teadusdiplomaatia keskne internetiportaal 

9 Science Diplomacy Perspectives, Ministry of Foreign Affairs of Pakistan, March 2022.

10 Lõuna-Aasia juhtriigid Pakistan ja India kasutavad tuumaenergiat laialdaselt oma rahvamajanduses ning mõlema riigi relvajõudude arsenalis on ka tuumapommid, mis on tekitanud rahvusvahelistes suhetes üksjagu peavalu. Lõuna-Aasia vahetus naabruses aga sirutab tiibu uus tuumariik – Iraan.

Teadusdiplomaatia I. Mis see on ja millega seda süüakse?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht