Selle maa rahvajuttude varamu on kui värske tuuleõhupuhang

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

Riigi teaduspreemiatega pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (nn elutööpreemiatega) pärjati sel aastal väljapaistev folklorist Mall Hiiemäe Eesti kirjandusmuusemist ja sädelev taimefüsioloogia ekspert, Tartu ülikooli emeriitprofessor akadeemik Agu Laisk. Mõlemad on oma valdkonna suurkujud ning teenäitajad juba mitmele järgmisele teadlaste põlvkonnale.

Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavust [igavikku] omale otsida, kirjutas just 200 aastat tagasi (1818) Kristjan Jaak Peterson. Keel ei ela ilma kandjata ja on kui vaikiv kipskuju, kui me sõnadesse ei vala oma tundeid, mälestusi, kilde, emotsioone; ühesõnaga, kõike seda, millest on välja kasvanud me endi mõtlemise arhetüüp ja mis märkamatult kujundab nii isiksuse kui ka keelekandja identiteeti.

Ajal, mil Kristjan Jaak Peterson igatses algupärase eesti kirjanduse loomist, oli juba sajandeid olemas olnud tohutu eestikeelne suuline pärimus. See oli nii põnev, et kui Friedrich Reinhold Kreutzwald lõi selle alusel eepose, oli see Berliini ülikooli õpetlase Wilhelm Schotti (1802–1889) sõnul Lääne-Euroopas XIX sajandi keskel „midagi pea täiesti uut ja tungib nagu värske tervendav tuuleõhupuhang ammutuntu ja igapäevase pisut läppunud atmosfääri“1.

Mall Hiiemäe on pühendanud eesti rahvaluulele kogu oma teadliku elu. Siin on võrdse tähtsusega rahvajuttude kogumine, kogude korraldamine, uusi küsimusi asetades materjali uurimine ja teaduslik üldistamine. Kui korraldustöö jääb enamasti märkamatuks, siis laureaadi puhul tuleb see ilmsiks monumentaalse teadusliku teksti­antoloogiana – „Eesti rahvakalendris“ on kokku 2324 lehekülge (vaid 1. köite on koostanud Selma Lätt).

Mall Hiiemäe pärjati 1993. aastal Jakob von Uexkulli Eesti Taassünni auhinnaga, 1995 eesti kultuuri aastapreemiaga, 1997 Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinnaga, 2000 Valgetähe IV järgu teenetemärgiga, 2006 Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinnaga, 2007 riigi teaduspreemiaga ning 2012 Eesti looduskaitsemärgiga.

Alar Madisson

Mall Hiiemäe uuris juba oma teadustöö algusaastatel folkloori selliseid piirialasid nagu tõsielulood ja sõdurifolkloor. Selles dünaamilises valdkonnas töötades ja Kodavere pajatustega tegeledes tõi ta maailma folkloristikasse põhimõttelise uuenduse. Võtab aega, et sündinud asjad kujuneks lugudeks ja edasi folklooriks. Kui maailm muutub aeglaselt, näeme seal kolme faasi: aktiivne kasutamine, mälufaas, unustamine. Kui maailm muutub kiiremini, eristub folkloori tekkefaas. Seda märkab aga ainult väga terava silmaga uurija elava jutu­pärimuse sees viibides. Laureaat analüüsis seda aspekti juba 1968. aastal tippajakirjas Fabula. Fahvusvahelise folkloristika fookusesse tõusid sarnased teemad alles paarkümmend aastat hiljem. Nõukogude ajal kompas Mall Hiiemäe oma rahvakalendri alastes töödes ideoloogilisi barjääre, peegeldades ka realugejale mõeldud kirjanduses Eesti kristlikku rahvakultuuri.

Laureaadi töö on valmistanud ette Eesti rahvaluuleteoreetilise mõtte uuenemist 20. sajandi viimasel veerandil. Just siis leiti, et tegu on pideva loomisprotsessiga, asuti uurima tänapäevast rahvaluulet ja väikeste rühmade pärimust. Folkloor polnud enam hääbuva talurahvakultuuri jäänuk. See oli osa elavast kultuurist, mis hõlmas linnakeskkonda ning hiljem ka internetimaailma. Eesti folkloristika dialoogi sujuv taastamine rahvusvahelise teadusruumiga 1990. aastatel õnnestus paljus tänu sellele, et Mall Hiiemäe looming oli Eestis aidanud käivitada maailma tippspetsialistide mõtteilmaga haakuvaid suundi ja probleemipüstitusi.

Teadlasena ulatub Mall Hiiemäe kui Alutaguse mailt pärit metsavahi tütre huviring eestlaste vaimsest loomingust Eesti looduse ja pärimuskultuuri suhete mõtestamiseni ning floora, fauna, looduse ja maastiku kajastumiseni rahvaluules; moodsa sõnaga etnoökoloogiasse. Tema tundliku loodustaju ning rohelise mõtteviisiga raamistatud käsitluses on folklooritekstide analüüsist kasvanud välja viimase paari sajandi Eesti ühiskondliku ja loodusliku keskkonna muutuste omanäoline peegeldus.

Mall Hiiemäe mitmekülgne, tervenisti Eestile pühendatud loometöö on kestnud enam kui pool sajandit. Ta on olnud viljakas ja teedrajav teadlane, aga ka enam kui 30 väljaande tähelepanelik toimetaja. Folkloristina on ta osanud äratada tänapäeva inimese huvi rahvapärimuste, kommete ja tavade vastu, säilitades seejuures analüütilise ja kriitilise mõtlemise.

Mall Hiiemäel on haruldane oskus kõnetada inimesi väljaspool akadeemilist keskkonda. Ta on armastatud esineja, võtab sageli sõna meedias ja on koostanud hulga rahvapärimust tutvustavaid ja mõtestavaid raamatuid. Tema uurimused ja esseed, nt „Sõnajalg jaaniööl“2 („Eesti mõttelugu“ 73 (2007)) süvendavad eesti kultuuri mõistmist, näidates vaimset pärimust keskkonna loomuliku osana.

1 Cornelius Hasselblatt, Kalevipoja sõnum – Postimees, 22. IV 2017.

2 Mall Hiiemäe, Sõnajalg jaaniööl. Sarjast „Eesti mõttelugu“. Tartu, Ilmamaa, 2007.

Raimu Hanson on Mall Hiiemäe raamatu „Pühad ja argised ajad rahvakalendris“ avaldamist võrrelnud aastaid hoolega külvatud, haritud ja koristatud vilja salve talletamisega ja nende esitlemist omamoodi lõikuspühaga.

Noppeid raamatust: Lõikuspüha oli kohe lõikuse lõpul … Tänati jumalat hea saagi eest … Parun tõi viinad ja söögid … Puhtmeelelahutuslikuks sööma-joomapeoks niisugused tähistamised siiski ei kujunenud. Siin võis saada õpetust ja innustust edaspidiseks ning jagada oma kogemusi.

Mall Hiiemäe ütles sel puhul, et Euroopa Liidus olles ja paljude rahvastega suheldes süveneb soov säilitada või vähemalt tajuda oma identiteeti ja kogukondlikku kuuluvust. Paljudel võib olla isegi ohutunne, kartus jääda juurteta. See viib ka põliste uskumuste ja traditsioonide järgimisele – ja see on tugevalt kalendriga seotud.

Raimu Hanson, Iidsed kombed raamatus – Postimees, 07. X 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht